Vaala fontään purskab Kursit

Hannes Varblane

Kursi koolkonna näitus „Kursi koolkond XXV” Vaalas kuni 31. I. Just nimelt purskab, sest Kursi koolkond on tegelikult viljavihuks köidetud üksikud viljapead, mille ühtseks põimib Ilmar Kruusamäe nimeline vihku koos hoidev punutisnöör. Tegelikult lähevad viljavihus viljapead lahku, nii nagu purskkaevu pritsmed või Kursi koolkonna kunstnikud. Kursi koolkond on eklektiline kooslus. Ta kannab Tartut maailmas ja maailmale võib-olla eelkõige sellepärast, et nii nagu igal Tartu vaimul on oma nägu, nii on kursilastelegi antud, võib lausa öelda, et maniakaalselt egoistlik loomevabadus. Seda nii müügil kui taieste loomise raames. Kursi koolkond on nimetusena lihtsalt rastrina surutud teatud hulga taidurite peale. Seekordne näitus on tituleeritud „Kursi koolkond XXV”. Tegelikult on asi selles, et nii nagu rokkbändidki püüavad esinemisteks mõelda välja kõikvõimalikke aastapäevi, on alati parem teha näitust, millele saab aastaarvu karjamärgina külge lüüa. Tõsi ta on, kui hästi lugeda, siis mingi kahekümne viiene stamp kehtib küll. Ja see üheksaline kooslus ehk – Peeter Allik, Albert Gulk, Ilmar Kruusamäe, Priit Pangsepp, Priit Pajos, Külli Suitso, Marko Mäetamm, Imat Suumann, Reiu Tüür on jäänud viimastel aastatel püsivaks. Uudisliikmeid pole. Ja näitus pole ka mingisugune retrospektiivne ajalooline ülevaade. Tegemist on kursilaste viimasel paaril aastal toodetud taiestega. Nii et mingit väga suurt juubeldamist siit ei tasu loota, kõik esinevad oma tuntud arenevas headuses.

Allkorrusel on suuremate mõõtmetega tööd. Tallinnas on seni vähem nähtud Priit Pajose gigantseid portreid. Gulgi kaks vertikaalset katedraalsust on vaat et vist kõige vanemad: vähemalt viis aastat tagasi valmis saanud. Külli Suitso on täiendanud oma natüürmortlikku kastiseeriat. Reiu Tüür on suutnud oma asukohamaalt Leedust üle piiri smugeldada taas vaid kolm ajalooliste isikute groteski kandvat portreelaadsust. Peeter Allikult on Vaala allsaalis kaks globaalset irvet. See, mis mind Alliku puhul alati meeldivalt üllatab, on tema mastaapne erilaadilisus – pisigraafikast totaalkompositsioonideni. Tehniliselt meeletu erinevus, ent sisu ja vormi ühtsuse kaudu filigraanne mõtestatus. Juba pealkirjadestki võib üht-teist välja lugeda („Mardused II”, 2011). Marko Mäetamm ajab oma sotsiaalset rida targa idioodi visadusega edasi – sobib kursilasena kuidagi eraklikult padrunipidemesse. Priit Pangsepp, keda on päris palju, esineb oma viimaste aastate tihendunud stiilis. Priit Pajose viimaste aastate sümbolistlikud tumedas koloriidis õõvakad on oma läbimaalituses, isegi oma varjamatus irves, igati tõsiseltvõetavad.

Lõpuks tahan veidi pikemalt rääkida ülakorrust valitsevast Imat Suumannist. Tavapäraselt antakse talle tagasihoidlikum positsioon, küllap arvates, et tema maalid räägivad iseenda eest. Seekord on tema pilte päris arvukalt ja lausa kesksel kohal. Ta on üldse kunstnik, kes maalib tsükleid, mida tuleb eksponeerida tervikuna. Enamik neist on seotud Tartuga või siis maakohtadega, kus ta on elutsend ja elutseb. Mäletan head tunnet, kui nägin esmakordselt Imati Tartu ööpiltide sarja. Seekordne tsükkel, nn tuhandeaastane Tartu, koosneb piltidest, mis on nagu palimpsestid. Ma tean, et Imat Suumannil on viimasel ajal tekkinud suur huvi Tartu ajaloo vastu. Talle jättis avastusliku mulje hästi kirjutatud ajalooaineline Margus Laidre raamat „Dorpat 1558–1708. Linn väe ja vaenu vahel”. Suumann loeb raamatuid teisiti kui mina. Mina hekseldan neid nagu silopurustaja, ent talle andis see üks raamat, millega ta tegeles rohkem kui aasta, enam kui minu poolt sama aja jooksul läbi loetud sada. Niisiis pean oma häbiks tunnistama, et minu puhul kvantiteet ei sünnita alati kvaliteeti. Imat Suumanni puhul on see vastupidi.

Tartu mitmete ajastute ühtesulatamine on teda ennegi huvitanud. Nüüd maalib ta nagu konkreetsele ajaloolisele põhjale erinevate aegade tunnusjooni. Tõlgendamisvabaduse jätab ta meile. Ma ei ole kindel, kas Suumanni praegune koloriit mulle just väga meeldib, aga nende piltide mõtestatus küll. Varem maalis ta Jaani kirikut Tähetorni poolt läbi Toomemäe harvendatud puude, nüüd on ta võtnud ülesandeks maalida Tartu mitte võib-olla isegi nii olemuslikke, ent siiski äratuntavaid tunnusobjekte läbi ajastute kihistuste. Vaataja asi on nende piltide ees seistes mõtestada seda aja ja inimeste hävitatud, mahapõletatud ning taasloodud Tartut, mille on eri ajastute ja koolkondade ajaloolased nii vastuoluliselt erinevaks kirjutanud, et lausa vabastav on vaatajale antud võimalus luua piltide ees seistes oma arusaam sellest vaesest Tarto liinast. Ühe Imat Suumanni pildi pealkiri oli vist, kui mälu ei peta, „Tartu müür”. Selle linna elanikuna on mul alati tunne, et ma elangi mingi ringmüüri sees. Samas tunnen ma, et minus eneses elutseb mingi müür. Need pildid aitavad mul neid müüre murendada.  Mul on hea meel, et Imat Suumann, nagu ka kogu Kursi koolkond on ikka veel võimeline lõhkuma müüti Tartu vaimust, loodetavasti ka võimust. Seda viimast mitte ainult Tartuga seonduvalt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming