Vaade lähiminevikku ja pilguheit tulevikku

Evelyn Müürsepp

MoKSi aruanne      Mõneks ajaks meedia vaateväljalt kadunud MoKS on endiselt täies elujõus ja tegutses 2009. aastal aktiivsemalt kui kunagi varem. Ehk küll seoses ehitustöödega MoKSi ruumides  tõmmatakse 2010. aasta tegevust natuke koomale, on see vaid ajutine nähtus: selle aasta sügisel on MoKSil kavas avada ühtekokku neli kunstnike ateljeed, galerii, meediaarhiiv ja töökoda. Kuigi see kõlab kui tüüpiline progressimudel (väikesest MTÜst kogukaks kunstikeskuseks), on MoKS endiselt eelkõige loovisikute korraldatav organisatsioon, mille huviks on panustada pikemaajalistesse muutustesse kultuuris, avaldada mõju aeglaselt, aga seda  sügavamalt.

Läinud aastal töötas MoKSis pikemat aega (üks-kaks kuud) 16 eri loomeala kunstnikku mitmelt poolt kogu maailmast: Julia Wandel, Andrea Brandão, Jeremy Riley, Ana Carvalho, Michael Andrew Hentz, Matt Marble ja Emma Lipp, Sandra Sitron, Susanne Kudielka, Kaspar Wimberley, Bruno Humberto, Julia Ninck Block, Kanako Sasaki, Irena Biechońska, Jerzy Biechoński ja Petra Kaps. Portugali meediateoreetik  ja videokunstnik Ana Carvalho võttis oma uue videoteose aluseks aiad. Uurinud aianduse ja taimekasvatusega seotut rahvakultuuris, rajas kunstnik MoKSi hoovi geomeetrilise maatriksi järgi paigutatud kuusnurksed maalapid. Viimased kandsid vilja terve suvi läbi, andes tööd ja supirohelist MoKSi residentidele. Inglise helikunstnik Jez Riley French viis maikuus läbi seeria välisalvestisi Lõuna-Eesti veekeskkondades. Hüdrofoone ja vees toimuvate  protsesside helisalvestamist tutvustas ta ka Mooste koolilastele: bioloogia tundide raames kuulati, kuidas kõlab näiteks fotosüntees Mooste järves.

Ameerika kunstnike paaril Matt Marble’il ja Emma Lippil oli plaan valmistada eestlastele eesti toitu ja kutsuda soovijad seda nautima. Ametlikus sõnastuses oli projekti eesmärk uurida kohalikku toidukultuuri toidutootmisest toiduvalmistamise ja -tarbimiseni. Toiduprojekti raames külastasid  kunstnikud kohalikke toidutootjaid (talumehed) ja -allikaid (metsad ja jahimehed) ning panid kohalikest võimalustest lähtuvalt kokku valdavalt kohalikul toormel põhineva menüü ning korraldasid kolm rikkalikku söömaaega. Esimene söömaaeg oli ehitatud üles maastikumängu põhimõttel ning kulmineerus Mooste poolmetsikusse õunaaeda üles seatud piknikuga. Teisel söömaajal uuriti, kuidas mõjutavad toidu maitset eksperimentaalne keskkond  ja erinevad stimulaatorid (söömine lõhnavate heintega täidetud ruumis, spetsiaalsed maskid, pidev hool inimese kehalise mugavuse ning üllatamise eest jms). Kolmas söömaaeg oli külapeo stiilis. Külalistel oli palutud riietuda valgesse, toidulauale olid mängimiseks ehitatud pillikeeled ning elava-nonstop muusika eest hoolitsesid kohalikud lõõtsamängijad. Kogu protsessiga ei väärtustatud toitu üksnes praktilise kõhutäitena, vaid tõsteti esile toidu  tähendus kultuuris laiemalt. Sellest projektist innustununa on MoKSi liikmeil kavas käivitada n-ö toiduklubi, mis käiks koos korra kuus ja mida võõrustaksid järgemööda Mooste inimesed. Saksa-inglise kunstnike paar Susanne Kudielka ja Kaspar Wimberley organiseeris sotsiaalseid interventsioone, kohalikke kaasavat tegevust, mis polnud pelgalt sotsiaalse iseloomuga, vaid kandis ka kunstilis-filosoofilist kvaliteeti.

Olgu näiteks järve randa rajatud  Mooste üksikasjalik liivamakett (vt http:// treacleonline.wordpress.com/archive1/moksresidency/). Jaapani fotograafi Kanako Sasakit huvitas mälu ja mäletamine. Kuna ta oli teinud Jaapanis projekte koos vanainimestega, siis oli koostöö Mooste pensionäridega igati loogiline. Kuid see on vaid murdosa MoKSi tegevusest. Kindlasti ei lõpe enamik projekte Moostes, vaid saab pigem seal alguse. MoKSis tehtu on pika vinnaga: võtab aega, kui seal alustatu  mõju jõuab rahvani. Aga kui on jõudnud, siis tuleb kohalik rahvas hästi kaasa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht