Võim ja wabadus x 2, läbi muusika

Aleksander Tsapov

Hudnoi. Jää vabaks, Eesti meri. 2007.  

V-võlur.  Kes on salapärane autor (või mitmuses) Hudnoi, kusjuures kahe tööga esindatud? Mingi maag-skulptor? Kui ma kunstihoonesse 17. septembril  “Võimu ja vabaduse” näitusele sisse astusin, oli vastas kohe moondes Hudnoi skulptuur “Poiss vigastatud jalaga”. Ilget ja pahaloomulist multifilmi tegelinskit meenutav poiss. Lugesin, et autor on Hudnoi. Peas võttis tuurid üles, naksaki, etümoloogiamasin: hudoi – vene keeles ‘kõhn’, Hund – saksa keeles ‘koer’, hunt – eesti keeles ‘hunt’, noi – islami rahvus. Ei, ei, puha kiiruse pealt sündinud seosed, guugeldasin “hudnoi”, sain vastuseks ühe Juske ja ühe Veispaku retsensiooni “Võimust ja vabadusest”. Google pakkus, et äkki pean ma silmas Houdinit? Jaa, Houdini, las jääb Houdini Hudnoi: nagu öeldud maag-skulptor, alkeemik, kes ehitab Frankensteini, et too vaid oma looja vastu mässu tõstaks. Lehaahel. Hudnoi teine töö “Jää vabaks, Eesti meri”, seal laulab juba terve kari homunkulusi Viktor Oxfordi isamaalist marsilaulu. Ei, seal ei laula treenitud kaitseväe segakoor, vaid väikesed viisipidamatud friikkarakterid, kelle kurku on paigaldatud väikesed kõlarid. Meenutame siinkohal Aphex Twini muusikavideot “Come to Daddy”: väikesed habemik-tüdrukud peksavad segi kõik ettejääva. Hudnoi osalt tetrapakkidest homunkulused on samasugune, korrale ja kokkulepetele näkku naerev angry mob. Mitte isegi rahvahulk, vaid tondid. Ma olen Hudnoi abil seega juba oma eelduspärase retseptsiooni “Võimu ja vabaduse” teemale kätte saanud. Narrid on oma nalja kuningast lõpetanud, degenerant on pihud täis lõkerdanud.  Mida veel?

W-wahva. Mida ei osanud skulptuurinäituselt oodata, olid saalid, täis helisid, kuuldavaid ja kujuteldavaid, mürasid ja popmuusikat Jüri Ojaver, üks näitusel osalevatest kujuritest, on viimase aasta jooksul muudkui üllatanud häälte, heli ja aparaatide nutika kokkusidumisega võimu keskteise tähendusega. Algas see aastataguse Enn Roosile pühendatud Vaala galerii näituse “Kes on kunstniku suflöör?” ava-performance’iga “Tallinn põleb” (meenutagem punkbändi Velikije Luki samanimelist pala), kus loophole’is prohvetlik Ojaver saatis tuleroaks suveniir Vana-Toomase. Viimasel kunstnike liidu kevadnäitusel kehastus Ojaver solgiaugu Georg Otsaks, esitades kanalisatsiooni luugist pala “Elu armastan sind” (helilooja Eduard Kolmanovski) cover’i, isikunäitusel Hobusepeas näitas Ojaveri installitud Kremli siluetiga raadio videopilti lindmehest. Nüüd siis vol 4 Ojaveri heliprojektidest – “Kuu ja kirves”. Interaktiivne skulptuur, mille valjuhääldist voolab pedaalile vajutades valikuliselt eesti, vene või saksa marss. Valjuhääldi industriaalühiskonna pärisosana ei vaja pikemat kommentaari. Kas Tallinnas Tornide pargis on veel alles stalinistlikke valjuhääldeid? Ojaver on vaimukas kunstnik, mis tahes materjaliga ta ka ei opereeri, pea hall, aga remixahh. Nagu Mati Untki, peaks olema noorte sõber.

VW-volkswagen. “Võim ja vabadus” esitleb meile ka väliskunstnikke, näiteks soomlasi ja ungarlasi – soome-ugri link. Võtame soome kuti Anssi Kasitonni, muusikunimega Anssi 8000, kelle päralt on Kunstihoone viimane saal. Okei, siin pole savist voolitud Volkswageni põrnikat, selline asi oleks täiesti out. Kasitonni on veidi edasi liikunud, näeme musta Pontiac Firebird Trans Ami mudelit, millega sõitis, kes? Õige, “sakslane” David Hasselhoff sarjas “Knight Rider”. Anssi on ülesse kasvanud 80ndatel, 1989. aastal oli Euroopas, eriti Saksamaal, üks suuri hitte just David Hasselhoffi “Looking For Freedom”, samal aastal langes Berliini müür, samal aastal laulis Hasselhoff oma lugu Brandenburgi väravatest. Tollased makid või raadio-kassettmängijad olid kandilised, n-ö boombox’id. Töös “Anssi kuldsed hitid 8000” voolab boombox’ist suisa sulakulda. Võiks ju korraks uskuda, et nagu see lehaahel on omavahel tegelikult seotud, et Hasselhoffi kullatud šokolaadipop võiks raadiost välja mullitades tõesti midagi muuta. Vaevalt ja vaevalt Anssi midagi sellist silmas pidas. Pigem jookseb seda trajektoori Tiiu Kirsipuu ülespoole voolav raadio “Meediamull”. Muusikalinkide jadasse skulptuurinäitusel sulab samuti Carmen Lansbergi füüsiliselt valus karikakramängu video “Armastab, ei armasta”, saatemuusikaks Serge Gainsbourg’i 1969. aasta pala “Je t’aime… moi non plus”. Maoloputus prantsusepäraselt.

MM-muzakmuusika. Üks konkreetne asi jäi, antud juhul käsitletava muusikalise aspekti puhul, siiski kummitama. Kui galeriisse on juba toodud skulptuurinäituse egiidi all videod, ümarlaua salvestused, kõnelejata kõnepuldid ja samaväärselt kuulamisele kui vaatamisele pretendeerivad kolmemõõtmelised objektid; kui on lahti sõlmitud poliitilise, rahvaliku,  popmuusika ja miks mitte helideta heli ots, siis on kahju, et keegi pole tähelepanu osutanud võimu derivaadile: tarbimisvõimele ja sellega kaasnevale kastreeritud muusika mudelile muzakile. Muzak ehk teisisõnu liftimuusika on too muusikaline blackout, helid, mis ei tohi inimest ärritada, peavad tekitama mõnusa ja ostmist soodustava atmosfääri. Hea näide muzaki viimastest vallutustest oleks Apollo raamatumajja installeeritud muszaksüsteem, mistõttu varasema Ministry või The Falli asemel peab raamatuid lugev vähemus unelema Roxy Musicu bossanova töötluste taktis.

Niipalju siis “Võimust ja vabadusest” läbi muusika minoriteetse prisma. Hea oli tunnistada, et keegi-võim oli arvestanud Kunstihoone saalivalvuri ellujäämisvõimega ja andnud talle vabaduse katta kõrvad heli summutavate klappidega.