Uus uljas ilm

Tänavuse suve programm tõestas taas Okase muuseumi elujõudu, „Klassiku varju all“ on selle väärikas finaal.

MAI LEVIN

Evald Okase näitus „Maalida kõike“ Haapsalus Evald Okase muuseumis kuni 9. IX ja Malle Leisi, Villu ja Sandra Jõgeva näitus „Klassiku varju all“ sealsamas kuni 10. IX.

Evald Okase muuseum on panustanud oma suvehooaegadega (tänavune on viieteistkümnes), mitmekesiste näituste ja ürituste programmidega tublisti mitte ainult Haapsalu, vaid ka laiemalt Eesti kunstiellu. Muuseumi pealisülesanne on tutvustada Evald Okase pärandit, mis on oma rikkalikkuses võimaldanud teha varieeruvaid põhiekspositsioone ja erinäitusi.

Okase nakatav loomisrõõm. Praegune „Maalida kõike“ esitleb kunstnikku tarbe-, õieti dekoratiivkunstnikuna. Ta ise pole ennast küll kunagi selleks pidanud, aga ülekeevas loomisrõõmus kujunes see suund nagu iseenesest. Okas elas ennast selles valdkonnas välja põhiliselt küll kodus. Siiski on üks Okase ning Adamson-Ericu ja Mari Adamsoni koostöös kavandatud gobelään „Kalevipoja“ motiividel (1955) eksponeeritud riigikogus, teine, samuti tarbekunsti- ja disainimuuseumile kuuluv rõõmsalt naivistlik rüiuvaip (1946) on väljas praegusel näitusel. Evald Okase üks viimaseid ja suuremaid dekoratiivtöid oli sinipruunid maalingud valgetel ahjukahlitel ühes Saaremaa suvekodus (2004). Noorusliku pintsliga maalitud ahjupiltidest on trükitud lõbus voldik koos postkaartide komplektiga Katrin Kaevu kujunduses.

Üheteistkümnendat korda peeti muuseumi õuel Haapsalu klaasipäevad (rahvusvaheline kuuma klaasi sümpoosion), mille korraldajad on 2003. aastast peale olnud Kai Koppel ja Kati Kerstna. Seekordne „Bioklaas“ („Bioglass“), osavõtjatega Saksa- ja Venemaalt, Eestist ja Lätist, päädis tavapärase näitusega muuseumi pööningukorrusel. Sel suurepärasel üritusel demonstreeritakse klaasi vormi- ja väljendusvõimalusi, kusjuures teosed on valminud publiku silme all.

Tänavuse vaheldusrikka näituseprogrammi, kuhu mahuvad noorte skulptorite preemianäitus, Harry Liivranna kureeritud Ivar Kaasiku ja Andro Kööbi maalinäitus „Pop & Glam“, Sirja-Liisa Eelma ja Krista Möldri maali- ja fotonäitus „Vajudes läbi“, lõpetab Malle Leisi, Villu ja Sandra Jõgeva näitus „Klassiku varju all“.

Evald Okas ise pole ennast küll kunagi dekoratiiv­kunstnikuks pidanud, aga ülekeevas loomisrõõmus kujunes see suund nagu iseenesest. Vaade näitusele „Maalida kõike“

Stanislav Stepaško

Ema õpetussõnad. „Klassiku varju all“ võeti mullu plaani kui üks Okase muuseumi järjekordseid kunstnikupere-näitusi, aga saatuse tahtel kujunes sellest Malle Leisi mälestusnäitus. Peamiselt esitatakse tema loomingut, Villu ja Sandra Jõgeva sekundeerivad sellele delikaatselt. Kõik tööd pärinevad Malle Leisi ateljeest, ometi annab 43 õlimaalist, akvarellist ja serigraafiast koosnev napp valik sisuka läbilõike tema loomingust ajavahemikus 1966–2011.

Malle Leisi loomingus on saanud õnnelikult kokku loodus ja esteetika. 1960ndatel, kui ta oli üks peamisi osalisi modernistlikus kunstimurrangus, domineeris esteetika, 1970ndate jooksul tasakaalustas selle loodus kui kujundite allikas. Seda muutust illustreerivad näitusel ilmekalt sõõrideks abstraheeritud „Kümme apelsini“ (1966, õli) ja „Kuus apelsini“, kus on lehedki varre küljes (1998, siiditrükk). Muutust konstateerides küsis Boris Bernstein almanahhis Kunst 1974. aastal avaldatud artiklis, kas ei kajastu selles arve, mille hüperrealism on esitanud abstraktsele kunstile. Osaliselt kindlasti, nii nagu oli Leisi stiili kujunemisel oluline komponent popkunst, mille üks edukamaid kodustajaid ta siinmail ka oli. Ent kui ollakse harjunud kunstiteoses nägema eeskätt voole, mõjutusi, abstraktseid tähendusi, peetakse ehk liiga lihtsaks oletust, et kunstnik võib järgida ka oma kiindumust loodusesse, nautida oskust seda kujutada, maalida seda nii, nagu ei keegi teine.

Leisi instituudiaegsed ja kohe pärast selle lõpetamist (1966) tehtud tööd on väga huvitavad, nagu kunstnike otsiskeluperioodidel valminu ikka. Mõned neist on väljas sellel näituselgi. Esimesel isiku­näitusel Tallinna kunstisalongis 1968. aastal oli geomeetrilisi kompositsioone, kollaaže-assamblaaže kella sihverplaatidega jne, aga ka mõningaid oma stiili lävele jõudmisest kõnelevaid töid, nagu nurgetsi asetatud ruudukujuline maal tulpidega, mille taustal on Jaan Klõšeiko teda pildistanud ajakirja Noorus kaanefoto jaoks.

Malle Leisi looming pole ka küpse stiili ajajärgul vähem huvitav. On kirjutatud Leisi uudsest maalitasapinna rõhutamisest ja mõttelise pildiruumi loomisest, tühja ruumi pingestamise oskusest mõne väikese detailiga, mis on paralleelne Marju Mutsu püüdlustega graafikas. Malle Leisi stiili iseloomustuseks tuleb lisada, et tema tulbid on kõige tulbimad, pojengid kõige pojengimad, maasikad kõige maasikamad: nende olemus on väljendatud nii intensiivselt, et neist on saanud oma liigi ja kogu looduse ning selle võimsa, vohava, oma vormi- ja värvirikkuses ammendamatu elu sümbol. Boris Bernstein ja tema järel Jelena Korneitšuk, nonkonformistliku nõukogude kunsti propagandist USAs, on seostanud tema loodusekäsitlust Suni dünastia aegse hiina lillede ja lindude maalikoolkonnaga. Sellele ilusale paralleelile võib leida lisa ka lähemalt, näiteks flaami varajaste lille- ja natüürmordimaalijate näol, kes küllastasid oma seadeid insektide ja muude väikeste elusolenditega.

Loodus kui ammendamatu elu sümbol. 1990ndatel maalis Malle Leis sageli maastikke, inspireerituna ateljee äärelinnamiljööst, sügisel kuldkollaseid ja talvel hõbedasi kaski. Ta ütles end olevat puu-usku. Viimast hoovab näitusel maalist „Vaade põhja“ (1994), millele on modelliks olnud nähtavasti tema suvekodu aias tihedasti kokku kasvanud kaskede grupp, mille tüvede vahele tungivad tema nägemuses kuuseoksad. Teose alumine, eraldi osa, kus on kujutatud mätast, on nagu altarimaali predella. Peale selle altarimaali on näitusel maal lõhenenud koorega kasekännust „Hommage à Vilhelms Purvītis“ (1994). Malle Leis oli leidnud ühest antikvariaadist lõpetamata maastiku kaskedega, tõenäoliselt kunagi Tallinnas elanud läti maalija töö. Purvītise meisterlikult maalitud kased intrigeerisid teda. Loomise algimpulsid ei ole pealispinnal ja niisama lihtsalt seletatavad.

Malle Leisi ja Villu Jõgeva ainulaadseid siiditrükke esindab rida lehti „Võrumaa“ (1979/80) ja „Horisontide“ (2000) sarjast. „Võrumaa“ lehed on trükitud kahes jaos, kokku 20 tooniga, mis sarja eri lehtedes erinevad. See kompositsioon on Malle Leisi vaimukas, autobiograafilise värvinguga panus 1970ndate lõpu rahvusromantilisse lainesse: Eestile tüüpilise talumaja kohal Võrumaal Navi külas (Villu Jõgeva kodutalu) ripuvad kartulitaimed koos õite ja mugulatega. Sarjas „Horisondid“ on kõrremaailm, kus valgus mängib oma salapäraseid mänge, nõudnud kunstnikupaarilt samuti peentööd.

Sari oli väljas Tallinna Kunstihoone galeriis 2000. aastal nende ühisnäitusel „Horisondid ja hääled“, kus Villu Jõgeva lõi siiditrükkidele interaktiivse helitausta: töödele lähenemisel sai kuuldavaks sumin rohupuhmastes. Haapsalus on välja pandud Villu Jõgeva valguskineetiline objekt „Oranžid jooned“. See tundub tuttavana Malle Leisi 2010. aasta juubelinäituselt „Aeg on antud“ Tallinna Kunstihoone galeriis, seda meenutavad ka samas ruumis eksponeeritud moonidega maalifriisi fragmendid. Kõige hilisem Malle Leisi maal sel näitusel on „Juhtmed“ (2011), mille objektiks näib olevat abikaasa töölaud – omamoodi tunnustus kunstiliigile, mille juurutaja Villu Jõgeva 1970ndatest peale on olnud.

Malle Leisil oli hea kontakt uue ulja ilmaga (selline on ka ühe kunstniku 2009. aasta maali pealkiri) tütar Sandra kaudu, keda nagu tolle isagi ei kata „klassiku vari“, kes on ise silmapaistev isiksus. Temalt on näitusel graniiti raiutud „Ema õpetussõnad“ (2011) ja mõned padjad installatsioonist „Softcore“ (2017). Kui teda dominatrix’i või mõni muu roll ära tüütab, on tal alati võimalus hakata maalima. Tal on selleks annet.

Näitus on parim hüvastijätt suure kunstnikuga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht