Uus biennaal uute inimestega

Agnija Mirgorodskaja: „„Riboca“ on platvorm, mille abil toetada Baltimaade kunstnikke ja tutvustada neid rahvusvahelisele publikule.“

ANDRA ORN

Möödunud laupäeval avati esimene Riia biennaal „Riboca“. Tegemist oli avamise nädalalõpuga, sest üritused algasid juba neljapäeval ja kestsid pühapäevani. „Riboca“ peakuraator Katerina Gregor on Eesti kunstiüldsusele tuttav eelkõige Tallinna Kunstihoone kevadise suur­projekti „Riik ei ole kunstiteos“ kaudu.

Korralduslik pool on olnud biennaali sihtasutuse kanda. Selle asutaja ja tegevjuht Agnija Mirgorodskaja on Läti kunsti­väljal veel uus nimi. Seni on ta tegutsenud väljaspool Lätit: saanud bakalaureusekraadi Peterburis klassikalistes keeltes ja kirjanduses ning Londoni ülikoolis (City University London) rahvusvahelises poliitikas ja magistrikraadi Sotheby kunstiinstituudis kunstiäris, töötanud Londoni Christie oksjonimaja vene kunsti osakonnas.

Nüüdiskunsti biennaal ei ole tema arvates lihtsalt üks kunstinäitus, vaid tegelikkuse kommentaar, kus kunst on tööriist. Riia biennaalist tahab ta teha rahvusvahelise sündmuse, toetada kunstnikke, keskenduda nende loomingule ja mitte enam nii palju osaleda kunstiturul.

Intervjuu sai tehtud 18. X 2017, aga infot on uuendatud vahetult enne biennaali avamist 23. V.

Kommertslik ja mittekommertslik kunstimaailm on paralleelnähtused, millel viimasel ajal on ka kokku­puutepunkte. Kas tunned, et sul on piisavalt teadmisi mõlemas valdkonnas, nii et suudad korraldada biennaali, millest kujuneb väljapaistev kunstisündmus?

Ma ei ütle, et mul on palju kogemusi, sest sihtfond on äsja loodud ja see on meie esimene biennaal, aga olen külastanud mitmeid biennaale ning omandanud selliste ürituste korraldamiseks vajaliku teooria magistrikraadi tegemisel. Olen näinud vigu, mida suuremate biennaalide korraldamisel on tehtud ja püüan neid ära hoida. Ma oskan ennast ümbritseda õigete inimestega – mitte ainult suurte nimedega, vaid nendega, kel on teadmisi ja kes pühenduvad oma tööle. Just see on üks edu saavutamise peateguritest.

Kunstis on praegu ühendatud kommertsmaailm ja mittekommertslik pool. Olen ikka käinud huviga biennaalidel, sest seal kogeb kunsti teisiti kui galeriides või oksjonisaalides. Tundsin, et kunsti müümise ja ostmisega ma tegeleda ei taha.

Baltimaade kunstnikud ei ole suurtel kunstiüritustel piisavalt esindatud, kui üldse on. Aga siin on, mida näidata. Usun, et meie biennaal pakub võimalusi avastada kunstnikke ja tuua kunstimaailma uut elujõudu.

Agnija Mirgorodskaja: „Mind ei huvita numbrid, vaid näituselt saadav elamus, väljapaneku kvaliteet.“

Pressifoto

Artneti intervjuus oled öelnud, et „Riboca“ asukoht on väga tähtis. Miks oled valinud selleks Riia? Sa oled pooleldi leedulane, miks „Riboca“ ei võiks toimuda Leedus?

Riia loomulikult oma asukoha pärast. Leedu oleks olnud loogiline valik, aga kui ma tulin Lätti, siis tundsin selle paigaga tugevat sidet. Ma olen lummatud Riia ajaloost, kus on segunenud paljud rahvused ja kultuurid. Riia on alati olnud väga elav linn, siin on palju kihistusi. See on suurepärane platvorm biennaalile ja selle sihtasutusele. Võib öelda, et Riia on hea platvorm ka Euroopa ja Venemaa dialoogile. Riia on Baltimaade pealinnadest kõige suurem, siia on lihtne tulla ükskõik millisest Euroopa suuremast linnast, lennukiga võtab see kaks tundi. Riiga on hea tuua kokku Baltimaade kunstnikud ja esindada ka Skandinaavia maid.

Biennaali näitusepinnad asuvad mitmel pool üle linna. Me ei toonud biennaali ilmselgetesse turismikohtadesse, vaid püüame anda vaatajale unikaalsema kogemuse. Toimumispaikade vahel peab olema ka lihtne liikuda. Riia on turvaline – see on suur põhjus, miks väliskülastajad siia tulevad.

Kui hästi sa tunned Baltimaade kunsti?

Minu tädi oli üsna tuntud leedu kunstnik, seega on leedu kunst mind alati ümbritsenud ja tunnen leedu kunsti hästi. Olen nüüd elanud rohkem kui aasta Lätis ja võin öelda, et tunnen ka Läti kunstimaastikku. Ma olen kindel, et Läti ja Leedu kunstnikel on, mida rahvusvahelisele publikule näidata. Biennaali peakuraator Katerina Gregos on kaua Eestis olnud ja kahepeale on meil Baltimaade kunstist piisavalt teadmisi.

Millisena mõistad Baltimaid? Kas meid võib ühtsena käsitleda?

Baltimaadel on väga erinev identiteet, eriti kui mõelda Eesti peale: Soome geograafiline lähedus, ka keel on seda mõjutanud. Baltimaade asetamine ühe vihmavarju alla on nõukogudeaegne konstruktsioon. Olen teadlik, et ei ole õige vaadelda Baltimaid ühtsena. Mu ema on Leedust ja me oleme alati olnud selles osas väga tundlikud. Kolmel riigil on väga unikaalne identiteet, sarnasuse leidmine on korralik proovikivi. Meid ühendavad territoriaalne lähedus ja ajalugu, Leedu ja Läti kuuluvad ka ühte keelegruppi.

Eelmisel aastal arutleti Lätis, kas mitte korraldada oma kunstinädal. Otsustati, et see ei ole vajalik, sest Riias on niigi palju rahvusvahelisi kunstisündmusi. Mida uut suudate pakkuda „Ribocaga“?

Riias toimub tõepoolest palju näitusi. Kuid mida rohkem on algatusi, seda rohkem on energiat. Kunstielu ei ole vaja käsitada võistlusena. Praegu on väga õige aeg tegutseda just Lätis.

Kuhu te ise asetate „Riboca“ biennaalide hulgas? Missugused on sulle eeskujuks?

Mulle on eeskujuks biennaalid, mis toimuvad väljaspool üldtuntud turismikohti. Olen saanud palju inspiratsiooni İstanbuli ja Jekaterinburgi Uurali biennaalil, teistest biennaalidest eristumiseks on fookus väga tähtis. Maailmas on üle 200 biennaali ja peab olema väga hea põhjus, miks tulla „Ribocat“ külastama. Inimesed reisivad palju, nad on käinud paarsada korda Pariisis, Londonis jt suurlinnades, meie aga anname põhjuse avastada uus koht. Biennaali toimumine uutes huvitavates paikades on värske suundumus.

Kuidas valisite peakuraatoriks Katerina Gregose?

Kui asutasin biennaali sihtfondi, mõtlesin kohe esimesest näitusest kaugemale, ikka lootusega, et algatus paneb aluse järgmistele. Meil oli kümne kuraatoriga nimekiri, pärast läbivaatamist otsustasime Katerina Gregose kasuks: ta on mitte ainult väga hea kuraator, vaid ka suurepärane juht. Ta on osanud anda oivalist nõu, kuidas kõike õigesti teha.

Biennaali jätkusuutlikkus sõltub ka rahastusest. Kas suudad tagada biennaali edaspidise rahastamise?

Esimese „Riboca“ on rahastanud minu perekonna sihtfond, järgmisi loodame osaliselt rahastada ja leida ka teisi partnereid. Lätis ei ole kunstialgatuste toetamine kuigi levinud. Ollakse küll huvitatud, kuid esmalt tahetakse näha, kuidas üritus käima läheb.

Kui raske on end kehtestada Riia kunstikeskkonnas?

See on olnud tõsine katsumus. Ei tulnud üllatusena, et ei aktsepteerita mujalt tulnut, kes kuulutab, et teeb suurprojekti.

Ameerika veebiväljaandes The Daily Signal (www.dailysignal.com) kirjutati Venemaa survestamispoliitikast: Vene ärimeeste rahaga toetatakse Baltimaade kultuuriüritusi, et selle abil saada seal mõjuvõimu. Kuidas sa sellesse suhtud?

Kahjuks on raske selliste assotsiatsioonide teket ära hoida. Olen pooleldi venelane, isa on näinud minu idees potentsiaali ja kuigi seda võib olla raske uskuda, ei ole siin peidetud tagamõtet. Ta on suuremeelne inimene ja soovib, et saaksin teostada oma unistuse. Minu isa tegutseb ärivaldkonnas ega ole kuidagi kaasatud sellesse, mida mina Riias teen. Siin ei ole tegemist kahtlaste äriskeemide või millegi seesugusega. Biennaali tuleb vaatama tulla, sellesse uskuda.

Millised on sinu edasised plaanid „Ribocaga“?

Tegelikult ma soovin teha rohkem, kui korraldada ühe biennaali. Biennaal on vaid alus, millelt toetada Baltimaade kunstnikke ja tutvustada neid rahvusvahelisele publikule.

Millised plaanid on teil publikuprogrammiga?

See tuleb valdkonnaülene ega keskendu kitsalt nüüdiskunstile: tahame puudutada väga erinevaid teemasid, et oleksid kaasa haaratud ka filosoofid, majandus- ja sotsiaalteadlased. Nüüdiskunst ei ole ühiskonnast eraldi seisev abstraktne kunstiteos. See on tegelikkuse uurimisviis, mis hoiab ka vaimu värske. Kui käsitleda nüüdiskunsti nii, saab tõstatada palju küsimusi väga erinevate distsipliinide kohta.

Kui palju külastajaid ootad „Ribocale“?

50 000 ringis, aga seda on väga raske ennustada. Mind ei huvita numbrid, vaid näituselt saadav elamus, väljapaneku kvaliteet. Meie eesmärk on tuua rohkem inimesi kaasaegse kunsti juurde. See on hoopis tähtsam kui pelk statistika. Mul on privileeg ja vabadus viia täide oma visioon, sõltumata kellestki, kellel on mingi tagamõte. Ma ei pea sellistele asjadele raiskama aega ja energiat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht