Uus Avangard Pärnus

Marian Kivila: „Üritan lähtuda ideest ja visioonist ning vaadata jooksvalt, kelle kunst sobiva kontseptsiooni alla mahub.“

SANDRA JÕGEVA

Galerii koht on peatänaval, mitte kuskil kangialuses, kuhu on keeruline minna ja jõuda. Avangardi galerii on Pärnu südalinnas Rüütli tänavas. Asutajad Jan Grau ja Marian Kivila.

Galerii koht on peatänaval, mitte kuskil kangialuses, kuhu on keeruline minna ja jõuda. Avangardi galerii on Pärnu südalinnas Rüütli tänavas. Asutajad Jan Grau ja Marian Kivila.

Danel Rinaldo

Möödunud septembri lõpus asutatud MTÜ Avangard Galerii avas 11. XII Pärnus Rüütli tn 29 esimese näituse, kus on väljas Alina Orava, Liis Kogre, Martin Saare, Andrus Joonase, Jan Leo Grau ja Billeneeve, kuue maalikunstniku esimesi ja viimaseid teoseid. Uuel eragaleriil pole mitte ainult ambitsioonikas nimi – Avangard, vaid ka väga ambitsioonikad plaanid.

Kust tuli julgus avada talvel välja surnud, aga suvel turiste täis kuurortlinnas uus galerii, mille eesmärk, nagu aru saan, pole piirduda Eesti kunstipublikuga, vaid osaleda ka rahvusvahelistel kunstimessidel ning sõna otseses mõttes Eesti kunsti maailma viia.

Loominguline tung midagi ära teha oli suur ajast ja kohast olenemata. Eelkõige on tegu Pärnu kunstigaleriiga, kus toimub umbes kümme kuni kaksteist näitust aastas, kuid soovime osaleda ka vähemalt paaril välisnäitusel.

Meie peaeesmärk ei ole otseselt kunstimüük ja selle vahendamine. Messiformaati ma ei välista, kuid eelistan huvitava kontseptsiooniga näitusi. Olulisemaks pean vaimset tasandit, aga näen, et need kaks formaati saavad küllaltki edukalt ka teineteist välistamata koos toimida.

Esimestest lahtioleku nädalatest on selge, et iga teine möödakäija tunneb kunsti vastu suurt huvi ning nii mõnigi satub kunstinäitusele esmakordselt. Leian, et galerii roll peab olema ka kunstitarbijaskonna harimine ja julgustamine. Kui paljudes galeriides on enamasti valves ristsõnu lahendav saali­tädi, siis oma kogemuse põhjal tundub, et galeriis publikuga suheldes saab väga hästi inimeste suhtumist kunsti kujundada ja aktiivseid kunstitarbijaid juurde tekitada. Kui räägime puudulikust kunstiturust, siis ongi ju ainuvõimalik lahendus publikut juurde kasvatada.

Kuidas suhestud Pärnu kunstieluga ning mis seisus see sinu arvates on?

Pärnu on väike linn ja ega siin pole väga mitmekülgset ja suurejoonelist kunstielu, millega kuidagi eriliselt suhestuda. Väikelinna kohta siin midagi siiski toimub, kuid väga aktiivne kunstitarbija ei saa oma laksu kätte, sest valik kipub jääma ühekülgseks.

Kindlasti on kunstiõppe kadumine siinset olustikku väga palju mõjutanud, kuid 1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses hoo sisse saanud festivalid kestavad õnneks küllaltki jõuliselt ja järjekindlalt edasi ning mitmed põnevad nišid on periooditi esindatud.

Pärnu peamised mured on vananev elanikkond ja hooajalisus. Pärast gümnaasiumi lahkuvad siit paljud ning tagasi tulevad vähesed, kes leiavad endale viljaka keskkonna või üritavad seda ise luua. Mina olengi Pärnus seetõttu, et siin eriti midagi ei toimu ja et metsikult sotsiaalse elu kõrvalt oleks aega töisemate ja tõsisemate asjadega jaoks. Paljusid aga selline rütm ilmselgelt ei tõmba. Loodame oma tegevuse ja üritustega olukorda leevendada ning kaasata peale kunstnike ka teiste kultuurivaldkondade esindajaid, et tuua siinsesse argiellu rohkem elu ja kvaliteetseid kultuurisündmusi.

Oled öelnud, et hakkad esindama Eesti avangardkunsti klassikuid, nüüdiskunsti ning autsaiderite kunsti. Mis tänapäeval selle viimase alla kuulub?

Avangard ja autsaiderite kunst on minu lemmikud. Eesmärk ei olegi kaardistada ja esindada kogu siinset avangardi või autsaiderite kunsti ja hullumeelselt seda kõike metsikutes kogustes promoda. Mul on aga mitu näitustega seotud ideed neis valdkondades nii siin kui ka rahvusvahelisel tasandil.

Just saime positiivse tagasiside New Yorgi „Armory Show“ satelliitnäituse korraldusmeeskonnalt meie nõukogude perioodi hõlmava näituseprojekti kohta ning oleme näituse ootelehel. Mitmed ideed on läbirääkimiste tasandil, seega on veel vara väga konkreetsetest aastakuplaanidest rääkida.

Kuidas kavatsed alustavat ettevõtmist rahastada?

Omafinantseering on praegu üsna suur, aga õnneks on ka kulka ja linna projektitoetus, mis aitab katta just näitustega seotud otsesed kulud.

Kas avanäitusel oma esimeste ja (praeguse seisuga) viimaste töödega esinevad kunstnikud on need, keda kavatsed ka edaspidi esindada?

Jah ja ei. Ma ei suhtu kunstnike loomingusse kui mööblitükki või produkti, millest koostada tootevalik-kataloog ja mida lihtsalt esindamise ja müügi pärast kuskil promomas käia. Pigem üritan lähtuda ideest ja visioonist ning vaadata jooksvalt, kelle kunst parasjagu sobiva kontseptsiooni alla mahub. Kaasaegse kunsti kõrval hindan nõukogude perioodi kunsti ja meie elavaid klassikuid, kellega kavatseme kindlasti koostööd teha.

Kui tihedalt peaksid galerii ja kunstnik sinu arvates seotud olema või kas üldse? On Eestis muid välistav koostöö üldse võimalik? Paljud galeristid kurdavad, et organiseerid kunstnikule näituse, reklaamid teda, aga kunstiostust huvitatutele on too ikka nõus ateljeest mustalt ja maksude-vahendustasudeta müüma …

Nendele küsimustele tahan ise vastust saada ja arvan, et parim strateegia kujuneb lõpuks katse-eksituse meetodil välja.

Nende kunstnikega, kes on praegu näitusel esindatud, oleme küll kokku leppinud, et hind galeriist müügi puhul peab olema enam-vähem sama, millega nad selle oma ateljees müüksid, olgu mustalt või mittemustalt. Mõni saab sellest aru, et näituste ja turunduse taga on suur töö ja investeeringud ning austab seda, mõni võib-olla mitte. Kindlasti on siin pontentsiaalne probleem. Kunstiturg vajab aga arendamist ja galeriid on selleks hea väljund. Ma ei usu, et kunstnik jõuab kunstitegemise kõrvalt oma loomingut ise piisavalt turundada ja müüa.

Meie esindame teatud kunstnike teatud teoseid, mitte ei pretendeeri kogu nende loomingu müügiõigusele. Viimasel juhul peaksime neile garanteerima ka igakuise kindla sissetuleku, mida praeguse seisuga kellelegi lubada ei julge, aga püüame muidugi liikuda tõusvas trendis.

Millised on plaanid pärast avanäitust? Millises rütmis hakkab galerii elama: kuraatorinäitused, isikunäitused, messid, talvehooaeg, suvehooaeg?

Aastaprogrammi katsume paika loksutada paari lähikuu jooksul. Lisaks jooksvad kunstisündmused, performance’i-õhtud jne. Et töö ei muutuks tülgastavalt rutiinseks, siis peab ruumi jääma ka spontaanseteks otsusteks.

Kuidas on võimalik Pärnusse sattunul teie galeriid külastada?

Katsume nädalas vähemalt viis päeva avatud olla. Lahtiolekuajad koostame nädal aega ette ja kohandame need oma muude tegemistega. Lahtiolekuajad leiab Facebooki lehelt või galeriiukselt. Kui on soov külastada meid mõnel muul ajal, võib sobiva aja enne kokku leppida.

Teil on ideaalne ruum: keset Pärnu peatänavat, suured vitriinaknad – ühe sõnaga hea äripind. Tallinnas on tegutsenud mitu ajutist omaalgatuslikku kunstiruumi just sellistes kohtades (nt hea asukohaga pinnad vanalinnas), aga seda vaid seni, kui ruumi omanike silmapiirile ilmub parem kosilane. Kas olete end sellise asjakäigu vastu mingite kokkulepetega kaitsnud?

Rüütli tänav ei toimi uute kaubanduskeskuste tõttu enam kaubatänavana kuigi hästi, seega suurt ohtu ei ole. Rendipinda vaatamas käies konkureerisime küll ühe alkoholipoe ja second hand’iga. Omanikud olid õnneks väga toredad ja mõistvad ning said aru, et südalinna on vaja uut galeriid, mitte kaltsukat.

Minu arvates peakski galerii koht olema peatänaval, mitte kuskil kangialuses, kuhu on keeruline minna ja jõuda. Paljud, kellel ei ole näituselkäimise kogemust, ei julge ilmselt siseneda võõrasse keskkonda, kus ei tea, kuidas olla ja käituda. Igast trepist või meetrist võib saada ületamatu psühholoogiline takistus. Üks samm tänavalt ja vitriin­aknad loovad juba teatud turvatunde ning põgenemistee ohu korral on lühike.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar