Uue põlvkonna ettevõtja misjonärlik algatus

Oleksandr Vynogradov: „Oleme jäänud truuks postindustriaalsele esteetikale ja tõsistele teemadel nagu sõda, piirid ja mälu. Kaasaegse kunsti platvormi Izolyatsia ja loomemajandusliku Izone’i vahel on kindel piir.“

REET VARBLANE

Cai Guo-Qiangi projekt „1040 meetrit underground’i“ oli Izolyatsia üks esimesi rahvusvahelisi projekte. Donetskilased tulid sellega hästi kaasa.

Cai Guo-Qiangi projekt „1040 meetrit underground’i“ oli Izolyatsia üks esimesi rahvusvahelisi projekte. Donetskilased tulid sellega hästi kaasa.

Pressifoto

Ukraina kultuurist rääkides on peetud silmas kas pealinna Kiievit, ülikoolilinna Harkivit, läänepoolset Lvivi või ka väga erilise atmosfääriga Odessat. Donbassi teati ainult kui strateegiliselt tähtsat tööstuspiirkonda. Aga just Donetskisse loodi 2010. aastal nüüdiskultuuri­­plat­vorm Izolyatsia, millel oli üsna algusest peale rahvusvaheliselt avar haare ja õige pea ka tõsiseltvõetav maine. Neli aastat hiljem, 2014. aastal tuli aga poliitiliste sündmuste ja sõja tõttu kolida Kiievisse. Ka pealinnas polnud (ega ole ka praegu) mahajäetud tööstuspiirkondadest puudus, endise isolatsioonimaterjalide tehase territoorium vahetati välja endise laevatehase oma vastu, tegevusliin on aga samaks jäänud. Izolyatsia on tutvustanud oma tegevust Pariisi linnakunstimuuseumis Tōkyō palees ja Prahas, teinud koostööd Londoni Dolfina fondiga.

Kuidas see platvorm tekkis? Kas pidite Kiievisse kolimisega muutma ka tegevusstrateegiat?

Izolyatsia avalike suhete juht Oleksandr Vynogradov: Izolyatsia asutas ettevõtja Lubov Mikhailova, kes on ise pärit Donetski tähtsate töösturite perekonnast. Tema isa oli kogu Nõukogude Liitu varustanud isolatsioonimaterjalide tehase Izolyatsia kauaaegne direktor. 1990ndatel pandi tehas kinni. Mikhailova, kes on alati olnud huvitatud kultuurist, iseäranis nüüdiskunstist, otsustas sellele tööstusareaalile uue elu sisse puhuda ning 2010. aastal loodigi sinna kultuurikeskus. See sai teoks ainult tänu paljude sõprade toetusele ja kultuuri­keskuse inimeste tegevusele.

Izolyatsia on kultuurialgatuste platvorm. See multidistsiplinaarne projekt on avatud kõikvõimalikele loomingulistele ettevõtmistele. See on mõeldud kõigile, kes on huvitatud kultuuri- ja sotsiaalsest vahetusest. Meil on kolm omavahel läbipõimunud tegevusvaldkonda: kunst, haridus ja ukraina uut kultuuri arendavad projektid. Izolyatsiaga seotud inimestel on vägagi mitmekesine taust: neil on kunsti-, disaini-, aga ka akadeemiline ning infotehnoloogiline ja äritaust. Kuna see on eelkõige avatud platvorm, mitte kindlalt piiritletud algatustering, siis olemegi katsetanud pigem paindlikku personalipoliitikat ning haaranud võimalikult palju kaasa tõsiseid huvilisi. Aga meie tiimi tuumik ei ole Donetski ajast muutunud. Ka pärast nii-öelda eksiili minemist on meie missioon jäänud samaks: anda Ukrainas võimalus loomingulistele inimestele, kes tahavad elu paremaks muuta.

Kas Donetskis saab kõnelda kaasaegsest kunstist nii, nagu seda mõistetakse läänemaailmas? Kas seal on (oli) sellele ka publikut?

Kuigi Donetsk oli enne sõda enam kui miljoni elanikuga suurlinn, oli seal ainult paar nõukogude stiilis muuseumi ja üks kommertsgalerii. Donetskit ei saanud küll kuidagi kunstikeskuseks nimetada. Seal tegutses küll noori kunstnikke, aga neil puudus igasugune võimalus oma töid näidata ja ega sealne kunstimaailm neist eriti hoolinudki. Nii lahkus enamik teistesse linnadesse. Kunsti-, iseäranis kaasaegse kunsti, publik oli suur probleem: kaheksakümmend protsenti sealsest elanikkonnast ei olnud kunagi käinud Donbassist väljas­pool, neile tähendas kultuur paljuski vaid klassikalist balletti ja jalgpalli, kaasaegne kunst oli täielikult välistatud. Kuid samm-sammult suutis Izolyatsia kujundada oma publiku, kes kasvas iga päeva, iga uue ettevõtmisega. 2014. aastaks külastas meie üritusi juba sadu, mõnikord ka lausa tuhandeid inimesi.

Kas te kutsusite oma projektidesse ka sealseid kunstnikke? Kas mõni Donetski projektidest on teile eriti hinge jäänud?

Me ei haaranud kaasa mitte ainult sealseid kunstnikke, vaid ka kunstiväliseid vabatahtlikke. Esimene Izolyatsias tegutsenud rahvusvaheline kunstnik, hiinlane Cai Guo-Qiang kutsus oma projekti „1040 meetrit underground’i“ osalema kõiki, kes olid sellest vähegi huvitatud. Ta tegi püssirohujoonistusi mitte ainult koos kunstnike, vaid ka kaevurite ja teiste vabatahtlikega. Me käivitasime projekti koos Donbassis sündinud tunnustatud ukraina kunstniku Roman Mininiga, eesmärk oli tuua Donetski ümbruskonna linnade tööstusrajoonidesse elu. Selleks kutsusime igas vanuses ja igasuguse taustaga inimesi looma tänavakunstiteoseid. Me tõesti püüdsime töötada nii palju kui vähegi võimalik sealse kogukonnaga ja selle abil arendada meie oma kunstivälja. Kahjuks aga ei olnud meil selleks eriti palju aega, enamik meie publikust oli sunnitud Donetskist põgenema, nagu ka meie ise. Sealne võim, inimesed, kes olid kas linnavalitsuses või kelle sõna maksis, ei toetanud meie tegevust, nad pidasid seda süsteemile ohtlikuks ja igasugune muutus oli välistatud.

Kui rääkida Izolyatsia Donetski projektidest, siis tuleks kindlasti nimetada koostöös Galleria Continuaga tehtud projekti „Kus on aeg?“, kuhu olid kutsutud kunstnikud nagu Kader Attia, Daniel Buren, Leandro Erlich, Moataz Nasr, Hans Op de Beeck ja Pascale Marthine Tayou, et väärtustada aega linnaruumi interventsioonide kaudu. Aga ka Hasselbladi preemia võitja Boriss Mihhailovi kureeritud projekti-residentuuri „Osaliselt pilvine“ või „Turborealismi“, kus osalesid juba tunnustust leidnud Uus-Meremaa, Brasiilia, Ühendkuningriigi, Prantsusmaa, Saksamaa ja Ukraina kunstnikud, et õppida tundma ja mõtestada ümber Donbassi, või ka muusikute residentuuri „Izofon“, kus tegeldi eksperimentaalse ja rokkmuusikaga, aga ka kaasaegse klassikalise muusikaga. Heliloojad ja muusikud pidasid loenguid ning lõid kohaspetsiifilist muusikat.

Kuidas käib teie platvormi rahastamine? Kas peate lootma peamiselt rahvusvahelistele fondidele või saate toetust ka Ukrainast? Seda nii riigi kui ka eraraha mõttes.

Izolyatsia on non-profit-organisatsioon ja meie sissetulekuallikas on platvormi algataja, aga ka firmade ja eraisikute toetus, peamiselt tuleb see siiski rahvus­vahelistest fondidest ja välismaistelt eraisikutelt. Ei Ukraina valitsus ega ka Kiievi linnavalitsus ei ole meid mitte kunagi mitte kuidagi toetanud, isegi mitte pärast seda, kui olime sunnitud jätma oma Donetski keskuse ja lahkuma. Pidime ise oma tehnilise varustuse uuesti hankima.

Izolyatsia tegutsemisskeem meenutab teiste samasuguste mahajäetud tööstuspiirkondade saatust: kunstnike algatusel loodud keskused võetakse samm-sammult üle kommertsettevõtjate poolt, kunstnike ateljeede ja galeriide asemele kerkivad moekad kallid restoranid ja seksikad disainipoed ja -bürood. Kas Izolyatsiat võib tabada sama saatus?

Ukrainas, iseäranis Kiievis on palju selliseid paiku, kus püütakse ühendada kunstikeskkonda lõbustuste ja äriga. Teistega võrreldes võib Izolyatsiat siiski pidada sügavalt underground’iks, sest oleme jäänud truuks postindustriaalsele esteetikale (Kiievis asume laevatehase territooriumil) ja suuresti seetõttu käsitletaksegi meie projektides tõsiseid teemasid nagu sõda, piirid, mälu jne. Kiievis oleme asutanud loomingulise kommuuni Izone, kus toimivad kontserdid, peetakse loenguid ja töötubasid, on kunstinäitused, aga tegutseb ka Izolab (meie vab(riku) labor), fotostuudio, aga on ka kohvik ja baar. Kui Izolyatsia on puhtalt nonprofit-ettevõtmine, siis Izone’i puhul püüame töötada välja jätku­suutlikku ärimudelit, mille puhul saaksid kõikvõimalikud ettevõtmised tegutseda kõrvuti, luua kultuurilist ja ka rahalist väärtust. Kaasaegse kunsti platvormi Izolyatsia ja loomemajanduse ettevõtmise Izone’i vahel on kindel piir, nii-öelda punane joon.

Millised on praeguse Ukraina ühiskonna kõige põletavamad probleemid ja kas kunstnikud käsitlevad neid või eelistavad esteetilisi, isegi hermeetilisi klaaspärlimänge?

Ukraina kunstiväli on tõesti mitme­kesine, seal leiab nii poliitilisi seisukohavõtte, aktivistlikke projekte kui ka küllalt hämaraid eneseväljendusi. Sellele vaatamata on Ukraina kaasaegne kunst olnud vägagi tundlik oma maa poliitilise olukorra suhtes. Juba oranži revolutsiooni ajal 2004. Ja 2005. aastal reageerisid paljud kunstnikud sündmustele vahetult. Ukraina nüüdiskunstis on sotsiaalsed ja poliitilised teemad igati esindatud. Krimmi annekteerimine ja sõda Ida-Ukrainas on ärgitanud kunstnikke neile sündmustele vastama, just nii, nagu see oli Maidani sündmuste ajal. Kunstnike väljaastumised on enamasti olnud emotsionaalsed, olukorra sügavamast analüüsist ei saa kahjuks rääkida.

Üks teemadest, mis on jooksnud läbi mitme kunstiprojekti, on vastuoluline minevikku suhtumise seadus. Paljud kunstnikud esitavad küsimusi nõukogude mineviku, selle monumentide ja iidolite, väärtussüsteemi kohta. Seda minevikku püütakse vastandada kvaasirahvuslikule kristlusele, mida usinasti propageerib riik. Ühes meie viimases projektis „Ühiskondlik leping“ käsitletakse ka seda teemat, eelkõige mälestusobjektide ja viisi kaudu, kuidas suhtume avalikku ruumi.

Kes kureerib teie programme? See on algusest peale äärmiselt rahvusvaheline ja igati tasemel olnud.

Tavaliselt töötab programmiga kogu tiim. Oleme püüdnud igal aastal järgida mõnda teemat: 2015. aasta teema oli „Okupatsioon“ ja 2016. aasta oma on „Piirid ja mälu“. Meie kunstikuraator on tuntud Malevitši uurija Tetyana Filevska. Aga igal näitusel on oma kuraator. Kui platvorm oleme püüdnud võimalikult vähe sekkuda kunstnike ja kuraatorite ideedesse, meie asi on olnud anda neile ruum ja luua võimalused oma projekti elluviimiseks. Eks ikka siis, kui see läheb kokku meie mõtteviisiga.

Teie veebisaidil saab esitada ka oma koostööettepanekuid. Kas olete huvitatud koostööst Eesti kunstnikega?

Võtame vastu kõik ettepanekud, ükskõik kust need siis ka ei tule. Tänavune teema, millega jätkame ilmselt ka edaspidi, on piirid, mälu, meenutamine ja avalik ruum. Oleme eriti huvitatud kohaspetsiifilisusest ja eelistame tegevuskunsti, aga oleme avatud igasugusele meediale ja väljendusviisile. Igal juhul oleme väga huvitatud koostööst Eesti kunstiinstitutsioonidega, altid kultuurivahetusele ja valmis tutvustama eesti kunstnike projekte.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar