Unelmavabrikud?

Andri Ksenofontov

Näitus „UNELMA VABRIKUD? Tööstus ja modernism Balti mere regioonis 1945–1990” Eesti Rahva Muuseumis kuni 15. II , konverents „Veel kord tööstusest ja modernismist” („Industry and Modernism Revisited”) 27. II .     Sellise küsipealkirjaga stendinäitus Eesti Rahva Muuseumis tutvustab tööstust ja modernismi Läänemere riikides aastatel 1945–1990. See koosneb seitsmest sektsioonist: LM Ericsson, organiseerida unelmat (Rootsi); tarbijate kooperatiiv Elanto (Soome); Ardali alumiiniumitehas, sotsiaaldemokraatlik vaateaken (Norra); farmaatsiafirma Novo, tervis kui tänapäeva tööstustoodang (Taani); Eletrėnai, Elektrilinna unelm (Leedu); kolhoosid, industrialiseeritud  põllumajandus (Eesti); suurpaneelelamute ehitus Riias (Läti). Eesti sektsiooni täiendavad tööriistad, mida võis kasutada hüpoteetiline veterinaar Helgi. Näitus mõjub värskendavalt nagu paotaks luuke unustatud pööningul. Seda peaks külastama iga lähiajaloo huviline, kes hindab tõde kõrgemalt kui propagandat, keda ei huvita ainult diplomaatilise poksi ega parteilise puntratantsu kroonika, vaid ka see, kuidas inimesed elasid maal, linnas ja laiemas  geograafilises piirkonnas.

Eesti väljapanek, mille on koostanud Piret Õunapuu ja Mart Kalm, esitab loo kolhooside asutamisest nende kokkuvarisemiseni: kuidas vanade mõisalautade juurest hiidfarmideni jõuti, kuidas kolhoosid ehitust, kultuuri, haridust, tervishoidu, kohalikku elu korraldasid nagu vanasti valdades, sest rahvasaadikute täitevkomiteed olid abitud. Lätlased on tööstusliku ehitusmeetodi omaks võtnud ning  seda samasuguse huviga uurinud nagu teisigi arhitektuuriajaloolisi seiku. Näiteks saab külastaja teada, et Läti esimene kaheteistkorruseline suurpaneelmaja ehitati Riias Ķengragsis Jāzeps Streļčsi juhendamisel. Eesti ajaloomütoloogias külvavad Mart Port ja Malle Meelak mikrorajoone nagu Vanapagana paar. Mida suurpaneelehituse loo tegelased täpselt tegid, kus nad suutsid olusid üle kavaldades uusi elukeskkondi luua, mis on praegugi turul  kõrges hinnas, ning kus nad poliitilisele survele alla jäid, selle kohta on väga vähe lugeda. Ülejäänud stende täiendavad kaasaegsete mälestuskillud. Kui Leedu näituseautorid tsiteerivad niihästi ametlikke väljaandeid kui ka rahvasuuainest, siis Skandinaavia maade puhul paistab silma, et seal koguvad muuseumid suulist pärimust kogu elanikkonna seast. Kaks näidet Ericssoni töölistelt Rootsist: „Nelly mängis Ericssoni käsipalli võistkonnas ning tal  oli võimalik oma poeg kaasa võtta: „Ta oli nagu väike maskott. Ikka leidus keegi, kes oli nõus tema järele vaatama, kui ma mängisin”.

Sven mängis bridži ja malet: „Juhatuses arvati, et need, kellel on annet malemängus, on annet ka telefonijaama juhtimiseks ning selle tööst arusaamiseks. Ma ei tea, miks!””.

Näitus kuulub ürituste ritta, mille üheks eestvedajaks on Anja Kervanto Nevanlinna Helsingi ülikoolist. 2007. aastal toimetas ta  artiklite kogu „Tööstus ja modernism. Ettevõtted, arhitektuur ja identiteet Põhjamaadel ja Läänemere riikides kõrgindustriaalsel ajajärgul” („Industry and Modernism: Companies, Architecture, and Identity in the Nordic and Baltic Countries during the High-Industrial Period”). Tööstusühiskonna elukorralduse ja arhitektuurse vormikeele jõujooned koondatakse selles kogumikus Frederick Winslow Taylori raamatusse „Teadusliku juhtimise  põhimõtted” („The Principles of Scientific Management”), mis ilmus 1911. aastal. Taylor oli Ameerika mehaanikainsener, kellest kujunes üks XX sajandi progressiliikumise liidreid. Tema panus lääne tsivilisatsiooni kujunemisel oli unikaalne veel ka selle poolest, et ta mitte ainult ei sõnastanud põhimõtteid, mille alusel kapitalistliku tootmise tase hüppeliselt tõusis.  Sotsialismileeris hinnati tema ideid samuti kõrgelt, alates Leninist. Nii ei vastanda ka Anja Kervanto Nevanlinna koostatud raamatus erineva riigikorra alla sattunud Põhjamaid ja Läänemere riike, vaid taandab need ühise eesmärgi alla jõuda heaoluriiki ehk külluslikku tarbimisühiskonda. Eesmärgiks ega ka tulemuseks ei ole arhitektuuriajaloo pahupidipööramine ühe ajaloolise tunnelvaate asendamisel teisega, vaid arhitektuuriajaloolise vaatepiiri  laiendamine ning arhitektuuriajaloolise teadmise lähendamine teaduslikule tõele. Ideaalis tähendab see midagi enamat kui täiendavat faktikogumist multidistsiplinaarsete jõupingutuste abil. Asi on seni aimamata nähtuste, põhimõtete ja eesmärkide nägemises arhitektuuriajaloos ja uute teooriate loomises nende nähtuste selgitamiseks.

Anja Kervanto Nevanlinna esitas konverentsi avaettekandes teesi, et arhitektuuriajaloos  on tavaks saanud poliitilised diskursused, mis on ainult pealtnäha objektiivselt teaduslikud. Tihtipeale otsivad arhitektuuriajaloolased vaatlustulemustest või arhiivimaterjalist kinnitust oma väljakujunenud vaadetele, selle asemel et empiirilise materjali alusel üldistusi teha. Ta tõi näiteks Versailles’ lossi kirjeldamise traditsiooni keskvõimu sümbolina. Mis siis sellest, võiks Anja Kervanto Nevanlinnalt küsida? Kuna praegu on tegemist hoopis muuseumiga,  siis seda tänapäeval külastades ja kirjandust lugedes võib saada ebaõige pildi, kuidas loss ehitati ja kuidas see funktsioneeris. Hoone lugu on eraldunud hoonest. Viimast tasub vältida ka Eesti vanade majade ja linnakeskkonna puhul.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming