Ulve Särev 11. IX 1928 – 5. VIII 2017

Juba aastaid võtab Eesti kirjandusmuuseumi pikas koridoris külastajaid vastu Kristjan Jaak Peterson, maali kujul (1961, õli, lõuend). Aga vähesed teavad, et signatuuri „U. Kolk” taga ei peitu mitte folklorist ja muusikamees Udo Kolk, vaid tema vanem õde Ulve. Siit saame esimese vihje kunstniku ülimalt tagasihoidlikule loomusele. Ulve Särev (aastani 1970 Kolk) oli neid professionaale, kes suhteliselt lahedamas õhkkonnas 1950. aastate lõpust 1960. aastate keskpaigani esines tähelepandavalt näitustel Tartus ja Tallinnas. Aga keda ei võetud Eesti NSV Kunstnike Liitu, mis tähendas ühtlasi ka tõrjumist näitustelt, kui kruvid 1960. aastate lõpust taas kinni keerati. Siis kui teised hakkasid tublisti oma nõukogulikku karjääri üles ehitama, jäid nemad aastakümneiks varju. Ülekohus tekitas hingehaava, mis oli visa paranema, millest tervenemine võttis aastaid ka veel pärast Eesti vabanemist. Alles 2001. aastal oli Ulve Särev valmis astuma Tartu Kunstnike Liitu. Ometi ei läinud korda teda pehmeks rääkida isikunäituse korraldamise asjus.

Tartus sündinud Ulve Kolk õppis Tartu Õpetajate Seminari algkoolis ja Tartu II keskkoolis. 1947. aastal astus ta Tartu Riiklikku Kunstiinstituuti, kus tema olulisimaks õppejõuks sai Johannes Võerahansu, aga värvikamate juhendajate seas oli ka näiteks Rudolf Sepp, diplomitööd juhendas Ants Viidalepp. Ulve Kolk kuulus nende sekka, kellel lasti veel lõpetada Tartus, pääle Tartu Riikliku Kunsti­instituudi likvideerimist 1950. aastal, juba Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi nime all. Tema 1953. aasta kaaslõpetajate seas olid Leili Muuga, Luulik Kokamägi, Melanie Soosuu (Arrak) ja Raimo Saare.

Leiba teenis Ulve Särev alul õpetajana Rakveres ja Tartus, hiljem kujunduskunstnikuna piimakombinaadis, kaubandusvalitsuse reklaamigrupis Must Kass ja kõige kauem Arsi dekooriateljees, kus tuli ette nii mõnigi väärt tellimus ja paeluv tulemus, kasvõi näiteks seoses ülikooli 350. juubeliga seotud meened.

Järelpallaslase Ulve Särevi vabalooming jätkus varjus, iseenda ja lähema ringi rõõmuks. Värskendavalt mõjus tema nii vanade kui ka uute teoste jõudmine näitustele uue sajandi alguses. Ulve Särevi portrees, vaikelus lilledega ja ilma ning maastikus leidub poeetilist õhustikku ja valgusvarjulist impressiooni, millele lisandub aja jooksul aredat värviüldistust. Ta on maalinud peamiselt õliga, aga viljelnud ka akvarelli ja pastelli.

Hoopis isemoodi elu elas samal ajal Ulve Särevi eksliibriselooming, mis liikus näitustel nii Eestis kui ka välismaal. Tema vähemalt sadakonna raamatumärgi seas on ehk õnnestunuimad bioloogile Eino Krallile ja põllumajandusteadlasele Elmar Järvesoole loodud taiesed.

Kel oli õnn Ulve Särevit tunda ja temaga suhelda, kogesid elus üht tundlikku ja võluvat kunstnikuhinge.

Enn Lillemets

Tartu Kunstnike Liit