Ukse avamise kunst

Mari Vallikivi

Mare Mikoffi näitus „Maria, Herman ja piiripost” Kondase keskuses Viljandis kuni 25. II. Iga kord, kui avan näitusesaali ukse, kuigi tean suurepäraselt, mis mind ees ootab, ja Mare Mikoffi väljapaneku ruumidesse astun, võpatan automaatselt. Ukse taga põlvitava Herman Simmi skulptuur on kuidagi liiga suur ja liiga „kujulik”. Ilmselt oleks küll märksa hirmutavam, kui leiaksin muuseumis eest päris põlvitavas poosis Simmi, kuid sellesse ma siiski veel ei usu, et skulptuurid võivad ellu ärgata. Kummitamisse usun aga kindlasti, sest juba näituse ülespanekujärgsel hommikul leidsime koristamise käigus kipsist sõrme, mis osutus kuuluvaks Simmi kujule. Ristisime selle sealsamas saatuse sõrmeks. Mare Mikoffi näitusel kõrvalruumi minnes võtab maad teistsugune ärevus, eriti kui puurida pilk postamendil istuva Maria („Maria Siberimaal”) sügavate vagudega raskesse näkku ja naise nii tühjadesse silmadesse. Ängi ei ole vaja mängida, see on kohal.

Poleks uskunud ega osanud eales nii mõeldagi, et ühe eesti naisskulptori looming võib seesugust hirmu tekitada. Automaatse reaktsiooni tekitab vorm, sealhulgas installatsioonide paigutamine kammerlikesse ruumidesse. Kelle puhul siis veel, kui mitte kujurite puhul näib esmane olevat kõnelda vormist. Paar Sirpi tagasi viitas Brita Melts eesti pihtimusromaanist kirjutades Jan Kausi kunagisele sõnavõtule ilukirjanduse vormivalude kohta: „Kõikvõimalikud lood on juba lugematuid kordi ära räägitud ning stiil saab ilukirjanduses üha võtmelisemaks”. Siinkohal tuleb meelde, kuidas mõned aastad tagasi istus Kondase keskuse sohvale üks postiljonist-potsepast naivist, kes pärast pikka mõtlemispausi ütles, et ei oskagi enam midagi maalida … kõik asjad on maailmas ära kujutatud ja isegi mõtted on maailmas ära mõeldud. Oli see vast hirmutav, peaaegu et fataalne mõtteavaldus lihtsalt mehelt, kes kujutas harjumuspäraselt oma igapäevast ümbrust. Suurt mõttelendu polnud ma sealt kunagi julgenud oodata. Muidugi maalis ta pärast edasi ainult talle omases hämmastavas sisu ja vormi ühtuses.

Vorm, tegelikult muidugi sisu ja vormi ühtsus, pole seega mitte ideede maailma kättesaadavuse tingimustes ainult kirjanduses ega skulptuuris, vaid kõikides kunstiliikides ülioluline. Kurdetakse nii kirjakeele kasvava visualiseerimise ja sellesse kõnekeele sissetrügimise kui ka visuaalsete kunstide ideedega ülekülvamise üle. Me ei vaja sisutühje vormimeistreid ega ideid evivaid viletsalt vormi valdavaid poolharitlasi!

Meil oleks vaja rohkem selliseid nagu Mare Mikoff! Mikoffi skulptuuride idee ei ületa vormi ega vorm ideed, seejuures püüab idee vormi ning vastupidi üle trumbata, nõndaviisi, et mõlemad pooled sellest võidavad. Ületamissoov, kas või seesinase soovi ületamine näib teda peamiselt kannustanud olevat. Julgelt võiks Mikoff oma loominguga võtta platsi maailma väljapaistvate kujurite hulgas.

Suurte popiskulptorite Duane Hansoni ja George Segali tööd – Mare Mikoff on maininud oma huvi nende vastu – löövad vaatajat ootamatuse efektiga, Hansoni hüperreaalsust võib olla suisa füüsiliselt raske taluda. Segal oli omal ajal üks väheseid, kes võitles tasakaalu säilitamise eest vanas heas lääne skulptuuritraditsioonis ning suutis oma töödes lõputult realismi varieerida. Mikoff, kelle loomingus on küllaldaselt popilikke elemente, kaldub rohkem traditsioonilise (akadeemilise) lääne skulptuuri poole. Tema kujud ei näi põdevat veidrat „massi üksindust”, neil on pigem individuaalne karakter.

Näitusel eksponeeritud „Maria Siberimaal” on üks kummaline installatsioon, iseloomult justkui monumentaalskulptuur, kus postamendi otsa tõstetud naise poos matkib esmapilgul Vana-Egiptuse võimukandjate skulptuure, vaid selle (suure) vahega, et kuju jalad ei toeta vastu maad ning käed ei asetse eraldi põlvedel. Pleksiklaas kuju ümber võib vihjata sarkofaagi paigutamisele ehk/või mumifitseeritusele. Klassikalise ratsamonumendi nahksaabaste ja jalustega uhked ratsaniku jalad on sedapuhku asendunud kahe jõuetult rippuvate hatuste viltsaabastega jalgadega. Kujul on tekk seelikuks ja rätik ümber näo keeratud ning puhvaika roosaks värvitud. Üks külastaja pidas küll vajalikuks öelda, et puhvaikad, mida nad Siberis kandsid, nägid hoopis teistsugused välja … Ühe teise, briti külastajaga tekkis meil mõttevahetus klaassarkofaagi visatud männiokaste tähenduse üle. Avaldasin arvamust, et kuna mänd võib kasvada seal, kus teised puud ellu ei jää, siis ju need ikka vastupidavust sümboliseerivad. Britt lähtus väljendist „pine for”, mis tähistab igatsust kättesaamatu järgi, kojuigatsust, kuid ka elujõu kaotust. Hiljem selgus küll tõde, et antud väljendi „pine” ei tähenda „mändi”. Nii et kui hakkas tunduma, et klaasi alla oli saanud hulk metafoore, siis etümoloogia rikkus kogu mänguilu. Tõdesin, et homonüümidega on alati üks igavene häda. Samas ei keela keegi mängida sarnaselt kõlavate väljenditega „pine for” ja „spy for”(s.o spioneerima).

Herman Simmi skulptuuris on samuti midagi monumendilikku, kuju ei ava end lõpuni, viskab vaid sõrme, millest on paraku võimatu kinni haarata. Ühele põlvele laskumine võiks tähistada Simmi skulptuuri puhul, ja ka muidu, nii armupalumist, armu vastuvõtmist kui alandlikkust. Skulptuuri katab siniseks värvitud miilitsamüts ja punasest sametist hoolikalt drapeeritud mantel, mille nurkades on tutid! Simmi nägu näha ei ole, seda katab Templirüütli ordu mask. Prantslane Jacques de Molay, kuulsaima ja viimase Templirüütli ordu suurmeistri hukutas võim: Prantsusmaa kuninga Philippe Ilusa korraldusel saadeti de Molay tuleriidale 1314. aastal ja ordu saadeti de iure laiali. De Molay oli õige. Templirüütlid kaitsesid, turvasid ning tegelesid rahaga. Mis saab paralleelina veel täpsem olla, isegi kirik oli Simmi puhul mängus? Pärast kuju tõlgendamist jääb saladus püsima, õnneks jääb püsima ka kujumeistri saladuste saladus.

Suured Mikoffi installatsioonid „Maria Siberimaal” ja „Herman Simm” kõnelevad sisuliselt vist ennekõike võimust, selle omamisest ja hävitavast jõust ning sellega mängimisest ja selle kuritarvitamisest, viidates ühtlasi võimukaleallutavale riigile. Vastust küsimusele, millal pole võimu tarvitamine olnud hirmutav, ei saagi. Aga ukse ettevaatliku paotamise peab ära õppima.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming