Üks subjektiivne reisikäsiraamat

Allsalu üleliigse informatsiooni ja eksootiliste värvideta maalid eeldavad avatud hoiakut.

MARTA STRATSKAS

Vano Allsalu näitus „Järelpõletus“ Vaalas kuni 16. I.

Vano Allsalu. Autoportree. 2015, akrüül, lõuend.

Vano Allsalu. Autoportree. 2015, akrüül, lõuend.

Vano Allsalu kujutab nähtamatut tegelikkust: tema maalidel on jäädvustatud mõni tähenduslik hetk, meenutus läbi mitme isikustatud filtri, juhuslik lause, mis on mingil põhjusel mällu talletunud, või mööduv helikatke. Tihti on nii, et pea kubiseb mõtetest, kordustest või lausekatketest, kihiseb nagu sipelgapesa, mis kogu aeg kasvab ja kahaneb ning seeläbi tasakaalus püsib. Iseasi, kas seda teadvustame ja sellele tähelepanu pöörame. Allsalu valdab tehnikat, kuidas rahutult või loomulikult, ent paratamatult rabelevaid katkendeid/emotsioone talletada, organiseerida ning maalida just sellisena, nagu need on ta peas maalima asumise algushetkel.

Elusad maalid. Allsalu maalid ei väida midagi raudkindlalt, ei deklareeri absoluutset tõde, vaid jätavad vaatajale võimaluse teha oma järeldused, mõelda lugudele meelepärane jutujätk või lõpp. Maalidel on piisavalt ruumi ja õhku kõige ja kõigi jaoks, tuleb vaid siseneda seiklusruumi. Tähelepanuta ei saa jätta tööde mitmetähenduslikke pealkirju, mis annavad juhised edasiseks vaatluseks. Maalide nimestik on justkui reisikäsiraamat. Kui viibid võõras linnas ja on pime või kehv ilm, siis saab taskuteatmikust esmased juhendid, tänavanimed ikka kätte ning edasi tuleb juba usaldada vaistu, üldteadmisi või jumalat. Allsalu abistavas reisikäsiraamatus on olulised figuurid nagu Max Frisch, Artur Alliksaar ja John Maxwell Coetzee, kelle kohalolu viitab kunstniku juba aastate eest alguse saanud Loomingu raamatukogu projekti järkjärgulisele täideviimisele (see kätkeb endas suhestumist autorile oluliste teoste pealkirjade kui „oluliste nimetajatega“ ja kohati ka sünkroonsust nende teoste sisu, mõtte, meeleoluga kunstniku tõlgenduses). Seltskonda on võetud ka röövitud printsess Europe ning muusika eest vastutav Nick Cave.

Tema maalid on elusad ja neil on mitu kompositsiooniliini. Mängu tuleb värvide omaette maailm, nende omavahelise mõju spetsiifiline reeglistik, värvitaju psühholoogilised seadused. Juba ammu on meile teada värvi n-ö iseseisvus ning see, et värv mõjub tähenduslikult vastavalt vaataja intellektile ja kujutlusvõimele. Oluline on joonte, laikude, virvenduste ja pilvede väljendusrikkus, see, kas need on lüürilised, harmoonilised, närvilised või hoopis kõikematvalt ja tontlikult hägusad.

Ekspressiivsus ja vägivaldsus. Näitusesaali sisenemisel torkab juba kaugelt silma erakordselt ekspressiivselt maalitud sümfooniline teos „Barbarite ootel“. Nõnda nimetatult omandab pilt müstilisema ja kõhedust tekitava varjundi/iseloomu. Millegi ootamine on ajaline tegevus. Selles maalis seostub ootamine paratamatult ka kõhedustundega, sest ei ole veel täpselt selge, mis hakkab toimuma, kui need arusaamatut keelt kõnelevad võõramaalased päral on. Head nahka ei pruugi sealt tulla. Mõte nende tulekust tundub ühtaegu ohtlik ja põnev, on parem selle üle üldse mitte spekuleerida. See maal on pastoosselt, paksu värviga maalitud ning üks värvilisemaid töid sel näitusel. Eredad taevasinised tükid sulavad tumedamatel kohtadel müstiliseks lillakaks udulaadseks substantsiks. Paiguti annavad endast teada ka vastuoluliste rohekate ja kollakate värvide esindajad. Maali keskel on lilla udu ja muu möll veidike taandunud. Aeg on justkui seisma jäänud. Maali keskel on hinge rahutuks tegev mustjaspruun tähistaja.

Mõttesse vajunult ringi pöörates võib leida end printsess Europe röövimisest rääkiva maali ees. Europet on kujutanud üsna paljud kunstnikud, sealhulgas sellised mehed nagu Tintoretto, Tizian ja sümbolist Gustave Moreau. Allsalu nägemus sellest koletust loost ei ole just kõige romantilisem. Maalil leiab aset midagi vägivaldset ja pöördumatut. Lõuendit läbistav must hoovus on kahtlemata ilusa printsessi kohutav röövimise akt, kuid must tähistab samal ajal ka viljakust ning taassündi. Sinakashallikad toonid võivad aga seostuda nii mässava mere, taeva kui ka paratamatusega. Tugevad, ekspressiivsed, paiguti isegi vägivaldsed pintslilöögid väljendavad dünaamikat, rännakut, lahtirebitust kodust ning kaost. Selle loo jutustamisele aitab eriti hästi kaasa kollase ja musta omavaheline sõjakas, kuid ilus kooskõla. Must on mustem, kui ta kõrval on kollane, mis omakorda tuletab meelde erksust, valgust ja päikese olemasolu. Musta ja kollase kombinatsioon on teatavasti inimsilmale tugev stimulaator, mida kasutatakse tihti tähelepanu äratamiseks.

Paratamatus ja melanhoolia. Saanud jagu ehmatusest, avastan end seismas rahumeelse ja melanhoolse maali ees, mis jutustab armastusest üksilduse ajajärgul/ajastul („Love in a Time of Loneliness“). Töös saavad kokku sellele seisundile omane hõbehall ja rahulikud türkiisikarva mere- ja veetoonid. Teate ju küll seda tunnet, mis sisaldab parajas koguses kurbust või õigemini nukrameelsust, igatsust ja kaugeid unistusi. See on ilus hingekriipiv tunne, mille üks asjatundjaid on kindlasti Nick Cave. Paratamatult käib selle tunde juurde ka lootus käsikäes ootusega. Armastus, inimene ise punakaspruuni tähistajana hulbib nukrameelsel merel. Ta ei kao ega anna alla, ta ootab.

Järgmise maali peal toimuv on kujutatud juba märksa tumedamates toonides. Siiski ei ole tegemist tingimata süngete, vaid meie kliimale omaste tumehallide ja külmade toonidega. Maal kannab pealkirja „Sisyphos“. Albert Camus nägi Sisyphoses saatuse võrdpilti: paratamatu eksistents, pidev püüdlus ja kannatuste absurdsus. Pideva eksistentsiaalse ringluse paratamatust planeedil Maa on selgesti tunda ka Allsalu maalil. Pilti varjutab kergelt ängistav sume auruvine, mille vahelt paistavad siin-seal läbi tükikesed sinist, mis lasevad aimata, et kõik ei ole veel läbi. Pildi keskel on piklik kaardus detail, mis viitab inimnaha tooni tõttu inimese võimalikule kohalolule. Lipuna lehviv läbipaistev hall võib olla eesmärk, kivi, karistus või lunastus.

Kuid nagu ööle järgneb alati päev ja pimedale talvele kevad, nii on ka näituse üks suuremaid maale valgusküllane, kerge, täis vaba pinda ja õhku. Seal ringlevad päikeselist ja jumalikkust esindavad kuldsete-kollaste toonide rühmad ning elujõulised, lootusrikkad, kirkad punased jutid. Ka maalil „Suured ootused“ on esindatud juba eelmainitud taevasinine rõõmsameelne laiguke, mis lisab tööle peadpööritavat liikuvust. Pärast läbi elatud keerulisi situatsioone hingan paar hetke maali ees ja mõtlen peatselt saabuvale kevadele.

Järgmisena jõuan oma rännakul väiksemas formaadis erksa tööni, mis on üksiti näituse nimitegelane ehk „Järelpõletus“. Seesama raskesti defineeritav mikstuur, mida Allsalu nimetab oma mootori kütuseks, paiskub maali peale liikuvate, pealetungivate, tuliste, oranžide sähvatustena ning moondub mingis punktis tugevaks mustsõstra-lillaks, punaseks tule algallikaks. Põlengu ohjeshoidmiseks on maal siiski suuremas osas üle valatud lainetavate siniste, kergelt külmade toonidega. Maja saab hea õnne korral põlema panna ka ühe tikuga, põlengu hävitamiseks on vaja aga palju vett. Teatavasti on põleng inspireerinud peale kunstnike ka püromaane.

Nimetamatud maalid. Ei ole vahest liialdus väita, et iga maalikunstniku loomingus leidub vähemalt üks autoportree. Siinsel näitusel on see kõige väiksem, kuid võib-olla salapäraseim maal. Nagu Allsalule omane, ei pea ta vajalikuks silmade, nina, kõrvade ja prillide väljatoomist. Selle asemel on ta maalinud midagi, mis vaieldamatult kujutab kellegi või millegi eksistentsi, midagi, mis on, hingab, tunneb ja mõtleb. See on keegi, kellega võime kõik samastuda ja universaalses plaanis see, kes me kõik oleme.

„Autoportree“ kõrval on „Nimetu“ maal. Seal on kujutatud midagi, millele ei oska kohe selgitust anda ning mida võiks nimetada pigem nimetamatuks. Maalis on tunda millegi/kellegi kasvamist, laante pimedust, hämarust. Samuti võib selgesti tajuda minekut, mõtisklemist, heitlusi ja valmisolekut. Omast käest tean, et pealkiri „Nimetu“ osutab millelegi sellisele, millele kunstnik ei taha või ei pea vajalikuks leida keelelist vastet.

Allsalu maalidel ei ole üleliigset informatsiooni ega eksootilisi värve, mis annavad võltslootusi või lubavad teleporteerumist soojale saarele. Pigem valitseb neis hämarus, laante sügavus, aeg ja kohalolu. Retk näitusel tuletab meelde olulised mõtted ja tõsiasjad, mis kuuluvad inimese juurde. Mis on öeldud, ongi oluline. Allsalu maalid nõuavad süvenemist ning avatud hoiakut.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar