Üks, kaks, enne, pärast

Õppida ennast tundma Eesti kogemuse kaudu

ŠELDA PUĶĪTE

Andris Eglītis pälvis kaks aastat tagasi Purvītise autasu installatsiooni  „Maa teosed“ eest (2011).

Andris Eglītis pälvis kaks aastat tagasi Purvītise autasu installatsiooni „Maa teosed“ eest (2011).

Didzis Grodzs

Iga aasta algus avab uued võimalused Baltimaade põhja- ja lõunaosas, lootused on suured ja vaimne jõud täies vormis. Näituseplaanid, mis alles mõne päeva eest elasid ainult Exceli ja Wordi programmis ning ringlesid maailmas e-kirjade kujul, on hakanud võtma füüsilist vormi. Taas on läinud käima uute kunstiprojektide ettevalmistamise ning kultuurkapitalile ja erainvestoritele esitatavate taotluste aastarituaal.

Kuigi kõrvaltvaatajale nähtamatu pott podiseb, elab Riia kunstivälja pealispind oma tavalises rütmis: võõrustatakse oma ja võõraid kunstnikke, käsitletakse teemasid ja aspekte, ikka vastavalt sellele, mida üks või teine asutus tähtsaks peab. Läti kaks prominentsemat nüüdiskunsti keskust alustasid aastat Eesti ja Leedu kunstnike väljapanekuga, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus aga reisis näitusega Vilniusesse ja Riia kunstiakadeemia Tartusse. Kaasaegse Kunsti Läti Keskus, üks siinseid vanemaid ka praegu juhtival positsioonil kunstiinstitutsioone ja LVI Veneetsia biennaali Läti paviljoni kuraator, avas selle aasta näituseprogrammi oma galeriis Tanel Randeri isikunäitusega „Eesliin ida“ („The Frontline East“, 14. – 30. I). Nüüdiskunstikeskus kim?, kes kureeris möödunud Veneetsia biennaali Läti väljapaneku ja tähistas hiljaaegu oma viiendat sünnipäeva, avas selle aasta programmi Leedu kunstnike grupi Pakui Hardware näitusega „Kaotatud pärand“ („Lost Heritage“, avatud kuni 22. II). Läti rahvusmuuseum alustas aastat Baltimaade tähtsaimate nüüdiskunsti au­hindade, Purvītise ja Köleri auhinnaga seotud näituse ettevalmistamisega.

Õppida ennast tundma enne Eesti kogemust. Riia äsja avatud kunstihoones (Rīgas Mākslas Telpa või ka Riga Art Space) oli 2008. aastal Jaan Toomiku üsna suur isikunäitus „Nähtamatud pärlid“ (3. V – 15. VI 2008). Ilmselt just see väljapanek ärgitas mind ja arvan, et paljusid teisi 1980ndatel sündinud noori rääkima Eesti kunstist, selle vastu huvi tundma. Usun, et 1990ndate nälg lääne asjade, sealhulgas ka kunsti järele, treenis silma keskenduma ainult horisondile ega lasknud näha seda, mida tehti lähikonnas. Praegugi kipume tundma ookeanitagust kunsti paremini kui naabrite oma. Riia Kunstihoones oli korra väljas ka Swedbanki kunstipreemia nominentide näitus, kuna selle autasu oli saanud läti kunstnik Miks Mitrēvics. 2009. aastal jagasid publikupreemiat Läti multimeedia ja helikunstnik Voldemārs Johansons ja Eesti maalikunstnik Tõnis Saadoja, Leedu maalikunstnik Jonas Gasiūnas, kes kasutab küünlasuitsu tehnikat, pälvis peapreemia. Nüüd, kuus aastat hiljem, kui Swedbank ei anna enam kunstipreemiat välja, kui Riia Kunstihoones on vahetunud neli peakuraatorit ja kolm omanikku, seisab 1500 + 150 ruutmeetrit näitusepinda tühjana ja ootab uut kontseptsiooni, kuidas mõtestada nüüdiskunsti nii suurel pinnal.

Järgmine tähtsam mälestus Eesti nüüdiskunstist on 2011. aastal kim?-is Rael Arteli kureeritud näitus „Pärast sotsialistlikke ausambaid“ („After Socialist Statues“, 24. IX – 30. X 2011). Sellega ei tutvustatud mitte ainult uut, noore põlvkonna kuraatorimõtet, vaid ka noore põlvkonna kunstnikku Flo Kasearu. Kasearu töid sai kim?-is näha ka aasta hiljem lätlase Maija Rudowska kureeritud grupinäitusel „Sees ja väljas“ („Inside and Out“, 29. XI 2012 – 13. I 2013). See näitus avati kohe pärast Margit Säde Lehni kunstiprojekti „Ja nii edasi ja nii edasi“ („And So On and So Forth“, 5. X – 18. XI 2012). Näib, et kim? on Läti neid kunstiorganisatsioone, kus kõige järjekindlamalt näidatakse Eesti ja Leedu kunsti ja ollakse keskendunud kunstile, mis järgib kontseptualismi, minimalismi ja Fluxuse traditsiooni.

2012. aasta oli tähelepanuväärne sellegi poolest, et Artishoki III biennaalile kutsuti külaliskriitikud ja nad pidid väljuma oma mugavustsoonist ning kirjutama Eesti kunstnikest. Oma hirmuks avastasin, et ei teadnud Eesti kunstnikest mitte midagi. Selline piinlik olukord aga viis mõttele, et järgmise Artishoki biennaali võiks korraldada Lätis. Möödunud suvel realiseerus see idee Riias. Artishoki biennaaliga alanud retke jooksul, vahepeatustega Tartus ja Riias, õppisingi tundma Tanel Randerit kui kunstnikku.

Õppida ennast tundma pärast Eesti kogemust. Kui kõnelda institutsioonide ja kunstnike või kunstilise lähenemise seisukohast, siis Rander kahtlemata sobib Kaasaegse Kunsti Läti Keskuse formaati. Kui mõelda Läti kunstivälja peale, siis pean tunnistama, et meil ei ole kunstnikku, kes seostub sotsiaalsuse ja poliitilise vastutuse teemadega sellisel viisil nagu Tanel Rander. Läti kunstnikke tunduvad huvitavat intellektuaalsed ja kontseptuaalsed mängud ning mitmetähenduslik vorm koos meisterliku tehnikaga. Peamine liin on jutuvestmine ja narratiivi konstrueerimine ning iroonilise triksteri positsiooni hoidmine. Vaieldamatult on selle suuna parimad Krišs Salmanis, kes fragmenteerib oma lood imetillukesteks tähtsusetuteks kildudeks, kuid suudab hoida sõnumi täpse ja terava, või Ivars Grāvlejs, suur provokaator, kes on alati valmis väärtusi küsimärgi alla panema. Tema hiljaaegu tehtud teos, karaoke, mille taustaks on ta kasutanud Läti kõige edukamate fotograafide töid, kandideerib Purvītise auhinnale, kuigi möödunud suvel jäeti see teos välja näituselt „Pildinäidikud. Balti- ja Põhjamaade nüüdisfoto“ („Viewfinders. Contemporary Baltic and Nordic Photography“, 8. V – 5. VI 2014). Eesti kunstnikest olid seal esindatud Marge Monko ja Paul Kuimet.

Kuigi Lätis ei leia Tanel Randeriga samalaadset kunstnikku, on kuraatoreid ja kunstiteadlasi, keda huvitab sotsiaalne kunst ja kes on väga huvitatud Randeri tegemistest. Üks Läti suuremaid kunstifestivale „Esmaabipakk“ („Survival Kit“) loodi, et kõnelda majanduslikust kriisist. Igal aastal otsitakse uut päevakajalist vaatenurka või probleemi, selleks kutsutakse kunstnikke üle maailma rääkima poliitikast, majandusest, religioonist, alternatiivsetest ressurssidest, geriljaliikumisest ning aktivismist. Festivali kuraator on Kaasaegse Kunsti Läti Keskuse juht Solvita Krese. „Esmaabipakki“ võib kirjeldada tema kuraatorisignatuurina. Selle tunnistus oli ka tema Euroopa kultuuripealinna Riia ürituste raames korraldatud kuraatoriprojekt „Taas: külastatud“ („Re:visited“). Ta oli sinna koondanud mitmetel Euroopa biennaalidel eksponeeritud tööd. Projekt valmis Krese ja tema nii-öelda õpilase Inga Lāce koostööna. Inga Lāce oli just see inimene, kes kutsus Tanel Randeri osalema kultuuripealinna näitusele „Sõpruse (re)konstruktsioon“ („(re)Construction of Friendship“). Väljapaneku eesmärk oli aktualiseerida suurte ja väikeste riikide ning ühenduste läbikäimist.

Üks, kaks … ja siit tulebki auhind. Üks tähtsamaid sündmusi, mis pöörab kõikide pilgud Läti nüüdiskunstile ja paneb paika Läti kunstimaailma jõujooned, on Purvītise auhinna nominentide tööde näitus. See toimub iga kahe aasta tagant Läti Kunstimuuseumis. Ühelt poolt heidetakse pilk kahe aasta jooksul Läti nüüdiskunstiväljal toimunule, teiselt poolt võetakse kunstipoliitiline seisukoht: sellised on meie parimad nüüdiskunsti projektid.

Purvītise auhinna näitus, mis toimub tavapäraselt Arsenāles, lõpetab järjekordse kaheaastase jälgimise ja analüüsimise tsükli, mille käigus valiti kaheksa kandidaati. Võitja kuulutatakse välja näituse avatseremoonial 20. veebruaril. Samal ajal on Arsenāle teisel korrusel väljas eesti skulptori Jass Kaselaane, viimase Köleri auhinna võitja isikunäitus (avatakse 15. II). Kaselaan on neljas kunstnik, kes on selle auhinna pälvinud. Tõsiasi, et mõlemat auhinda on antud välja neli korda, on juhuslik, kuid tähendusrikas kokkusattumus. Köleri auhinna järgmised kandidaadid on juba välja kuulutatud. Kuid see ei ole kokkusattumus, et Läti kunstimuuseumis otsustati eksponeerida just neid näitusi ühel ajal. Kõrvutamise eesmärk on tuua esile nüüdiskunsti kahe autasu sarnasus ja erinevus. Kui mõelda tähelepanule, mida Purvītise ja Köleri auhind on saanud, siis pole vale neist rääkida kui meie omast Turneri (Turner Prize) ja Ars Fennica auhinnast. See tundub olevat ka õige kontekst, milles tutvustada läti publikule ühte aktiivsemat ja auhinnatumat Eesti skulptorit.

Kui vaadata mõlema maa uut skulptuuri nende auhindade valguses, siis on selge, et Eesti skulptuur on tugevam, lätlastel on rohkem andekaid maalikunstnikke. Iseloomustades Köleri auhinna võidutöid, on Hanno Soans toonud välja, et „vaatamata faktile, et auhinnažürii koosneb iga kord erinevatest inimestest, peamiselt kuraatorite ja kriitikute rahvusvahelisest grupist, eelistavad nad suuri ruumi- või videoinstallat­sioone, mis vaataja täielikult endasse haaravad“.*

Kuigi ka Purvītise auhinna nominentide seas on olnud skulptoreid (Ivars Drulle, Gļebs Panteļejevs ja nüüd Ginters Krumholcs), ei ole ükski skulptor siiani võitjaks osutunud. Huvitav on aga fakt, et maalikunstnik Andris Eglītis võitis 2013. aastal auhinna installatsiooniga, mis koosneb maalidest ja kesksest skulptuurigrupist. Köleri auhinna nominentide seas on olnud aga ainult üks maalikunstnik – Tõnis Saadoja 2011. aastal.

Veebruari keskel avatakse Daugavpilsi Mark Rothko kunstikeskuses suur näitus „Rahvuslik maastik“. See on viie läti fotokunstniku ja antropoloogide, semiootikute, filosoofide jt koostööprojekt. See ja paljud teised samalaadsed viimaste aastate projektid on uus lehekülg siinses kunstielus. Järjest rohkem on hakatud hindama oma keskkonda, poliitilist ja kultuurilist ajalugu lääne trendide tagaajamise asemel. On kulunud ainult kakskümmend aastat, et hakata rääkima iseendast. Ehk läheb vähem aega, et hakata hindama Baltimaade sarnasust meie erinevuses. Loodame, et nii lähebki.

Tõlkinud Ulla Juske

*Hanno Soans, About the Köler Prize, generally. – Estonian Art 2014, nr 1, lk 16.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming