Uitav kunst

Andri Ksenofontov

Flaneuse Maris Tuuling kujutab elu Maris Tuulingu näitus ?Uitamise aeg? Ühispanga galeriis kuni 22. VI

 Maris Tuuling on tänulik Kaja Kärnerile, Heldur Viiresele ja Lembit Saartsile, oma suunajatele Konrad Mäe stuudios, kes õpetasid maalimist, mitte kunstnik olemist. Algul ajas see närvi kui koolmeistri tühimoraal, sest milleks pisendada seika, et kunstnik olla on cool ja hää. Tagantjärele tunnistab Tuuling, et õpetus oli õige.

Maris Tuuling on flaneuse, kellele meeldib jalutada, ringi vaadata ja kogetut maalida. Talle sobib õlitehnika, aga akrüül see-eest ei haise koduateljees. Tuuling ei ole nende kunstnike killast, keda taandatakse tähtedeks, top-tabeli-tärnideks, taalriteks. Ent arvestades väikest tootlikkust ja kommertshuvi puudumist, on tal suur müügiedu. Olen ka ise värsketes koduinterjöörides tema töödele sattunud. Kui pilt on seinal ilus, siis levima hakanud arvamuse järgi peaks see olema kit? või Kits. Või on Tuuling hoopis värvilise kontuuriga Mikko?

Ainus kiire ja eksimatu lahterdus on Tartu pallaslik koolkond. Sealt edasi juhatavad arvustajat virvatuled. Ehk ütleks ? modernistlik? Pre-postmodernistlik? Indrek Hirv leidis Tuulingu Klee klaastorukübarast (Postimees 9. VI 2003). Eero Epner otsib rada kunstniku uitamiste maastikus, lapates õrnalt motivatsioonide looritihnikut loomingulise köögi sahvris (www.haus.ee).

Maris Tuulingu akrüülid saavutavad samasuguse läbipaistva mitmekihilisuse, mis on iseloomulik Nikolai Korma?ovi töödele. Iga loor või layer on veel üks lähenemiskatse kujutatavale objektile. Igas kihis kestab täiuse otsing värvisegamiskunsti unustatud vahenditega. Mõne kihi faktuur on kollaa?i kombel ajaleheväljalõigetest kokku kleebitud. Vahel jõuab kunstnik taotletud tulemuseni, vahel tuleb välja midagi muud. Kui ilmumata jäänud mõte on armas, siis võib seda mõnes teises pildis üritada.

Maris Tuuling ei ole kunstnik, kes pilte värvituubist nii palju välja pigistab, kui hoogu jätkub. Tema pildid valmivad ükshaaval. Molbert ja pintslid on destilleerimisaparaat, mis muljeid ja nägemisnaudinguid mahukast mälupuhvrist raami villib. Tuuling armastab natuuri ning visandamist looduses. Ent maali sünniks vajab ta kohta ja aega, et mõtetega omaette olla.

Sellist kraami võib võtta kui modernistlikku üldistust. Ühte pilti on koondatud talve-ere lumevalguse elamus köetud toas. Teise varakevadine pajuvõsapuna, mis palistab jõe- ja kraavikaldaid. Kolmandasse augustivalgus, mis suvekuumast ja -küpsemisest raskena mööda hoovi laiali valgub.

Kui modernistlikud kunstiüldistused kujunevad tavaliselt iseväärtuseks, kunstniku märgiks ja stiilitunnuseks, siis Maris Tuulingu platonism püsib üldmõistete keelekasutuse tasandil. Sõna ?tool? ei sündinud selleks, et imetleda selle topelt-ood või elli kõla, vaid selleks, et seljatoega istet tähistada. Nii lähevad inimesed Tuulingu pildi ees vaidlema, et see kujutab just tema kodukvartalit äärelinnas. Kunstnik ise ütleb, et ta võiks olla realist, ent aeg on selleks liiga hõivatud ja ta ise pealiskaudne. Aga kujutav kunstnik on ta kindlasti. Talle meeldib süüvida Peter Bruegeli ja Vermeer van Delfti maalidesse, mis oleksid kui põgusad pilguheited uksest sisse või aknast välja. Keegi ei poseeri, vaid viibib oma konkreetses olukorras, valguses ja meeleolus. Nagu paberlaevukest ujutav poiss, kes peegeldab jõelainete laiska läiget. Konkreetsust ja äratuntavust lisab veel see, et keset kerget mudahõljumit triiviv lelu on ka päriselt, lõuendil, ajalehepaberist, mida galeriipäike Emajõe tempos kolletab. Maris Tuulingu stseenidel on see omadus, et need ei nõua mingit pingutust, et aimata, mis toimus enne ja kuidas käituvad pildil kujutatud inimesed edaspidi. Nagu elus, realistlikult.

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming