Uhke ja hubane Artishok

Seekordse biennaali tekstidest paistab eriti selgelt välja kobarkirjutamise taju ning teiste võimalike vaatenurkadega arvestamine.

V Artishoki biennaal NO99 kammersaalis 6. – 15. X. Kuraator Evelyn Raudsepp.

„Mu märkmed on kuhugi kadunud. Telefonis on ainult üks foto säilinud, aga sellelt pole midagi näha. Vajutasin midagi valesti – näha on vaid üks suur valge laik selle koha peal, kus peaks olema skulptuur. Ma ei tea isegi, kas see on skulptuur. Ma mäletan, et kui ma läksin ruumi, hakkas mul kõhe. Ma olin kuulnud uuest skulptuurist, käinud aeg-ajalt ja võimaluste piires vaatamas, ma arvasin, et ma olen see, keda võiks nimetada teadlikuks vaatajaks. Aga uue skulptuuri puhul ei saa olla kunagi päriselt kindel, millest sa teadlik peaksid olema.“ Eero Epner võtab oma tekstis Eike Epliku skulptuuriinstallatsiooni arvustades tabavalt kokku nüüdiskunsti vaataja kogemuse: ebalus, hirm teose ees, selle ees, et äkki sa ei saa pihta, äkki mõtled valesid mõtteid, vaatad vales suunas, reageerid vale koha peal.

Nüüdiskunst pole kunagi olnud vaatajasõbralik, küll aga kriitikusõbralik – ja sellise kriitiku, kellel on küllalt jultumust, et võtta eksegeedi positsioon õilistamaks oraakli kõige hägusemaidki väljendeid tarkade tähelepanekutega. Ent Artishoki biennaal on ka kogenud ümberütlejale hard core ettevõtmine ja seda mitte ainult biennaali formaadi tõttu. 2012. aasta üritusel ise kriitikuna osaledes sain šoki, kui avastasin, et pidin väga lühikese aja jooksul tootma kümme kunstikriitilist teksti olukorras, kus kunstnik (mõni aeg enne biennaali algust) ei olnud oma teost vormistada jõudnud. Artishoki biennaali formaadist tingituna juhtus ka seekord, et kunstnikud ei saanud teost kriitikutega kohtumise ajaks valmis või väljagi mõeldud. Aga kirjutama peab.

Selles mõttes kehastab Artishoki biennaal moodsa aja survet arvata millegi kohta võimalikult kiiresti, isegi kui arvustamise objektiks olev nähtus ise veel pole välja kujunenud. Kultuurikriitik pannakse peavoolumeedia ajakirjaniku, kelle ülesandeks on iga lehe tarvis toota juhtkirju teemadel, mis end õieti ilmutadagi pole jõudnud. Võidujooks, ralli, hullud päevad.

Hea meel on, et Artishoki biennaali kümnest kriitikust julges nii mõnigi unenägude seletaja enesekindlast rollist loobuda ning pani Epneri kombel julgelt küsimuse alla oma kunstikogemuse mõtestatuse ja  ka esitatud teoste väärtuse. Ka Alvar Loog ja Eik Hermann julgesid minna seda teed: „No ma ei tea. Võib-olla. Õnneks on üheksa kriitikut veel,“ tõdeb kimbatusse sattunud Hermann ühel hetkel.

Just kobarkirjutamise taju, teiste võimalike vaatenurkadega arvestamine paistab seekordse biennaali tekstidest eriti selgelt välja. Oldi justkui kokku leppinud, et iga kriitik avab teoses täies südamerahus oma tahu, kasutab etteantud nappe tähemärke selleks, et valitud tahk valitud stiilis võimalikult puhta vormi võtaks, ning jätab targu ruumi kõhklustele, teistele arvamustele ja nende väljendamise viisidele. Järgimist väärt sotsiaalse suhtluse mudel, kas pole?

Vaatajakogemuse enesekriitilise reflekteerimise kõrval kohtab kriitikute tekstides ka eskapistlikku assotsiatiivsust (Liisa Kaljula, Kaarin Kivirähk), mis ehk ainult sellises formaadis kunstikriitikaks kvalifitseerubki. Hanno Soansi, Liisi Aibeli, Marika Agu ja Eha Komissarovi tekstid sarnanevad enim artikliga ning oleksid vabalt sobinud ka galeriiseinale või kunstniku voldikusse teost tutvustama. Jan Kausi tähelepanekud lähtuvad vahelduvalt mängulisest, kaasaloovast kriitikupositsioonist ja kommenteerivast, kirjandusmaailmast paralleele otsivast pilgust.

Kirjanduslikku miniatuuri varemgi viljelenuna on tal ehk siin mõnevõrra rohkem kogemust kui teistel. Aga noh, biennaal ei ole võistlus. Biennaal on eelkõige pidu, festival. Seekordne Artishoki biennaal just festivali kõige enam meenutaski. Kohavalik – NO99 proovisaal ja kohvik – oli oivaline, korraldus seni nähtuist läbimõeldum, õhkkond ühtaegu uhke ning hubane. Kuraator Evelyn Raudsepp asjatas õhtuti aktiivselt ja sõbralikult, nagu oleks kodus külalisi võõrustanud – armas, hooliv ja abivalmis. Kohvikus peetud artist talk’idest osalesin kuulajana vaid kolmel ega kuulnud ühelgi midagi eriti meeldejäävat. Ilmselt oleksid külalised pidanud ise ohjad haarama ja kunstnikega julgemalt tutvust tegema. Artist talk kui formaat vajab üleüldse veidi raputamist, natuke liiga akadeemilised on need arutelud. Nüüdiskunst on ise ju üsna pragmaatiline, elementaarne, komplekssete nähtuste algelemente paljastav. Lihtsustav, aga nüansseerivalt lihtsustav.

Artishoki eripära seisnebki selles, et teoste (see ei ole väärtushinnang, mis nüüd järgneb) primitiivsustaotlus ja nende kõrval eksponeeritud tekstide keerukustaotlus on omavahel ilmestavas pinges.

Vaatajal (teadlikult kuritarvitan seda üldistust, sest pole olemas vaatajat kui sellist) on võimalus kogeda taieste tooruse ja nende intelligentsete targutamistega vääristamise taotluse kontrasti. See teeb Artishoki biennaali eriti ausaks ürituseks, omamoodi metakriitiliseks häppeningiks, kujutava kunsti olukorra maaväliseks kommentaariks.

Paar korralduslikku kommentaari ka. Küllap on seda Artishoki rahaliste võimaluste juures palju palutud, aga ideaaljuhul võiksid väljapanekud ja ka artist talk’id tutvustada esinema kutsutud kunstnike senist loometeed veidi avaramalt koos tausta avava visuaalmaterjaliga. Natuke liiga kramplikult oldi kinni vaid ühes, ekstra biennaali tarvis loodud taieses. Kodulehel oli kogu info kunstnike ja ka kriitikute kohta kenasti olemas, ent siiski.

Kunstnikele näis kohavalik mõjuvat värskendava mängulise vaheldusena. Teatri NO99 proovisaal lausa kutsub performatiivseid lahendusi pakkuma: Andres Lõo pooletunnine etendus postamendil välja valgustatud kuubi ümber („Utopiaana“), Sven Parkeri mõjus kivisillutise ladumise performance („Valgus suunaga territooriumile“), Sten Saaritsa audioetendus „Rambituled“, Kristel Saani multimeediaetendus „Orgaaniliselt kasvanud“, mille tekstina oli Saan kavalalt kasutanud tema veel valmimata teose kirjelduste põhjal kirjutatud arvustusi, ning Flo Kasearu naistevastase vägivalla teemaline „Privaatsuse sooviavalduse ilmestamine“ võinuksid formaadilt kvalifitseeruda teatri aktsioonide sarja üritusteks. Ka Elis Saarevälja majesteetlikku räbalat eesriiet tühjas saalis oleks võinud poole vaatuse vältel tüdimata vahtida. Seda mõjusamalt pääses esile Sigrid Viiru pisikesse valguskasti raamitud tühja teatrisaali keskel ilmutuslikult hõljuv miniatuurne pilveke („Ootesaali improvisatsioon“). Kohaspetsiifilist lähenemist võiks Artishokke korraldades kasutada tulevikuski. Miks mitte teha seda veelgi avalikumas ruumis, kui seda on teater?

Kuraator Raudsepp mainis biennaali jooksul korduvalt soovi viia seekord kokku konservatiivne teatripublik ja nüüdiskunst. Ega see tal vist õnnestunud eriti. Paari teatriinimest silmasin õhtuti artist talk’i publiku hulgas, üritus ise jäi suuresti ikkagi kunstiinimeste pärusmaaks. Artishoki biennaalil on aga kõvasti kasutamata kunstihariduslikku potentsiaali, kas või seetõttu, et seda ei kirjuta üksnes kunstifriigid, vaid ka valdkonnakauged inimesed. Oma vaatajakogemust ausalt kirjeldades julgustavad nad ka kunstivõõrast publikut enesekindlamalt nähtusse süvenema.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming