Üheksateist küünalt

Tiina Mattisen

EMTA tudengid ei jäta lootust: kui riik ei aita, aitab äkki jõuluvana.

EMTA tudengid ei jäta lootust: kui riik ei aita, aitab äkki jõuluvana.

Need üheksateist küünalt, mis tuleva neljapäeva, 17. detsembri õhtupoolikul süüdatakse Eesti muusika- ja teatriakadeemia saali ootaval krundil nukrutseval kuusepuul, märgivad aastaid, mis on möödunud riigikogus 1996. aastal vastu võetud otsusest, mille kohaselt tollal veel kerkiva EMTA õppehoone juurde lubati ehitada ka saalikorpus.

Kui Sirbi toimetuses nimetasin, et lähen EMTA vilistlaskogu asutamisele – kokku tullakse sooviga kaasa aidata oma kooli läheneva 100. aastapäeva ettevalmistamisele, ka lootuses, et sündmust saaks vääriliselt tähistada uues saalis –, siis kogesin hämmeldust: milles küsimus, see ju tuleb. „Ma olen Sirbi toimetusega nõus, et see saal tuleb kunagi niikuinii. Aga millal, seda ei oska ma öelda,“ jääb rektor Peep Lassmann napisõnaliseks. „Kui Sirbi toimetuses väljendub kogu meie kultuuriavalikkuse seisukoht, et see saal kindlasti tuleb, siis on see eriti tore. Aga meil endil selline kindlus puudub.“

Olen varemgi proovinud Lassmannile saaliküsimuses „peale lennata“, aga ikka on asi olnud mingis otsustamisjärgus või n-ö järjekorras, mistõttu ei saa suurt enamat öelda, kui et ootame. Nii praegugi. Ka suur jõulukontsert, mis algab järgmisel neljapäeval kell 15 toomkirikus, ootab, pealkirja „Jõuluootuse muusika ja marss mäest alla!“ järgi küll pühi, ent laiend selgitab, et EMTA koor ja orkester annavad kontserdi Eesti muusika- ja teatriakadeemia saali ehituse toetuseks. Kontserdijärgse teatraalse marsiga 19 trummi saatel Toompealt all-linna kutsutakse ühinema nii publikut kui ka muidu poolehoidjaid, et riigikogu ja linnarahvaski märkaks. Või ärkaks?

Pikal ootusajal on läbi elatud mitmeid etappe. „Kõigepealt, uue maja avamisega oli muusikaakadeemia probleem kõigil silmapiirilt kadunud – maja oli ju valmis. Täitsa loomulik. Võib-olla oligi meie otsus loobuda 1990. aastatel terve maja ehitamisest lühinägelik,“ kahtleb rektor, kuid on siiski kindel, et kui toona oleks jäädud terve kompleksi ehitusvõimalust ootama, poleks sedagi õppehoonet, kus praeguseks 16 aastat tulemuslikult tegutsetud. Pedagoogide ja tudengite töötingimused paranesid ju lausa plahvatuslikult, kui Kivimäe vana internaatkooli ruume meelde tuletada.

Siiski jäi koos 500kohalise saaliga ehitamata teisigi hädavajalikke ruume nagu black box teatritudengitele, jazzistuudio, löökpilliklass, harjutusruumid jne. Seepärast alustatigi üsna kohe lahenduste otsimisega. „Päris kaugele jõudsime EMTA saali ja muusikakeskkooli uue hoone ehitusprojektiga siinsamas Rävala puiesteel, aga ühe valitsusmuudatuse ja uue haridusministriga kadus see teema päevapealt,“ meenutab Lassmann. Järgmine lootus tekkis siis, kui toonased ministrid Laine Jänes ja Tõnis Lukas leppisid kokku, et saal ehitatakse kultuurkapitali abiga, aga see ilus mõte kustus, kui Eesti Rahva Muuseumi ehitus jäi Euroopa toeta.

Vilistlaskogu juturingis nimetati, et haridusjuhtide otsustes ja tegudes ei paista kultuuriobjektid olevat kuigi olulisel positsioonil. Küsimusele, kas rektor on selles venivas võitluses kogenud sama, saan vastuse: „Võin vaid kinnitada, et viimase 16 aasta jooksul pole ükski kaunite kunstide alase hariduse infrastruktuuri objekt saanud rahastust Eesti riigilt – viimane oligi 1999. aastal valminud muusika- ja teatriakadeemia esimene järk. Kas sellest saab teha ühese järelduse, on järeldaja otsustada.“

Otsus rajada ERM täielikult kultuurkapitali rahaga oleks EMTA automaatselt „järjekorrast“ välja lükanud, ent tänu ministrite Rein Langi ja Jaak Aaviksoo kokkuleppele leiti siiski võimalus finantseerida saali ehitust kultuurkapitali vahenditest 4 miljoniga. „Ülejäänud summa oleks haridus- ja teadusministeeriumi leida ja nüüd ootamegi, kas see raha antakse praeguse eelarveperioodi Euroopa vahenditest,“ ütleb Lassmann. Viimaste andmete kohaselt läheb saalikorpus maksma 11,3 miljonit eurot. Sellest lähtudes ongi EMTA esitanud taotluse Euroopa Liidu Astra meetmest selleks kuus miljonit (1,3 miljonit tuleb katta omavahenditest). Otsus peaks langema varakevadel. Taotlejaid on mõistagi rohkem, kindlamad ja suurema ootusega on kunsti- ja sisekaitseakadeemia, Tartu ülikool tahab rajada IT-maja jne. EMTA soov on tagasihoidlikum, aga kui see ei täitu? On ju kultuurkapitali otsus tingimuslik: toetus tuleb, kui ette on näidata HTMiga kooskõlastatud projekt. „Kui jääme varakevadel ilma Euroopa Liidu rahast, siis oleksime ainuke Eesti avaõiguslik ülikool, kes pole senini saanud tuge Euroopa Liidu vastavast meetmest. Ja tundub raske suruda meid järgmiste aastate niigi väga pingelisse riigieelarvesse, ühe lihtsa lahenduse asemele tuleks märksa keerulisem,“ teeb Lassmann kokkuvõtte.

EMTA pole oma murega üksi, teine hädaline on nn kolmekoolimaja, mida ootavad muusikakeskkool, Otsa-nimeline muusikakool ja balletikool. Tahan teada, kumma olukord enne laheneb ja kas omavahel konkureeritakse. „Praegu kindlasti mitte,“ vastab rektor, „aga kui EMTA jääb välja Astra meetmest, siis võib juhtuda, et otsustajate peas isegi konkureerime. Igal juhul soovin neile südamest edu“. Kas muusikaakadeemia ei tähistagi oma 100 aasta juubelit uues saalis? „Praegu on veel kõik võimalik. Kui Astra meede avaneks meile eeloleval kevadel, siis võiks uus saal valmida juba 2018. aastal, Eesti Vabariigi sajandaks,“ pole rektori optimism kustunud.

Toetagem seda püüdlust toomkirikus noori muusikuid ja Pergolesi „Magnificat’i“ kuulates ning seejärel üheskoos kuusel küünlaid süüdates. Ärgu saagu neid 40 nagu Kaugveri romaanis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar