Ülemaailmne mahuti

Siram

„Global Container” on interdistsiplinaarne üritus, mis rajaneb peamiselt entusiasmil ja eneseväljendustungil. Polymeris tegutseb pidevalt terve hulk loovisikuid nii Eestist kui mujalt maailmast, „Global’il” on neil võimalus presenteerida oma tegevust ning näha selle vilju. Alati on hoolt kantud ka muusikalise programmi eest, mis annab ühtlasi hoogu õhtusele peole. Seekord esinesid ka kunstnikuna tuntud John Philip Mäkinen ja Shotgun Club  Soomest, samuti Raul Keller ehk seekord Paul Cole ja The Great Outdoors ning helikunstnik Elijah Värttö Austraaliast. Publikule on see võimalus koguneda liigikaaslastega (alternatiiv)kultuurses keskkonnas, osaleda mõistatamismängus „kus, mis ja millal toimub?”, saada osa interaktiivsetest teostest, bändidele näppu visata ja niisama olla. Publik näib aina noorenevat ja uuenevat, see on märk ettevõtmise elujõulisusest. 

Seekordse sündmuse kujutava kunsti osa iseloomustas interaktiivsusus. Teise korruse galeriis asus Evangelia Basdeki (Kreeka) ja Tanel Saare hiiglaslik Trooja hobune. Muljetavaldavalt monumentaalne elukas ulatus maast laeni. Selle sees toimetas kreeka kunstnik, tema tegevus projitseeriti galerii seinale. Mida ta seal täpselt tegi, ei tea, igatahes oli see midagi intiimset, kuna ta oli paljas ja vähemalt sümboolselt siiski isoleeritud ruumis.  Kuna Trooja hobune oli algselt mõeldud salaja vaenlase kindlusse tungimiseks, siis seda aktsiooni võiks tõlgendada loomuliku kehalisuse ja olemusega naise hiilimisena tarbimisühiskonna kaubastatud ja ilustatud naisekehade maailma. Sel juhul oleks see suksu muidugi pidanud seisma pigem mõnes kaubanduskeskuses. Omamoodi Trooja hobune on ka Kunstikonteineri rahva enda saunaprojekt, mida on nüüdseks lisaks koduväljakule demonstreeritud  ka Riias „Baltā Nakts’i” („Balti ööd”) festivalil ja Miamis „Art Basel’il” (Šveitsi Baseli kunstimessi Miami üritus). Robustsetest metallijääkidest ja vanadest akendest ehitatud teemandikujuline saun kannab põhjamaiselt naturalistlikku kümbluskultuuri muudesse maailmanurkadesse. Selle kohta on valminud nauditav video, kus näidatakse eneseiroonilise sügavamõttelisusega nii sauna ehitamise, saunatamise kui demonteerimise protsessi. 

„Globali” tippsündmus oli kahtlemata Erik Alalooga järjekordne müsteerium koostöös Hans Günther Lockiga, kelle panus oli muusikaline. See on juba kolmas omalaadne teos, kus me ei näe mitte lihtsalt keevisskulptuure, ja ka mitte lihtsalt interaktiivseid keevisskulptuure, vaid nendest moodustatud suurt süsteemi, mis töötab ainult ja üksnes publiku osalusel. Üks masin paneb tööle teise, aga seda vaid juhul, kui leidub inimene, kes suhestub  kõige esimese masinaga. Kusjuures aru saada, mida täpselt teha tuleb, pole lihtne: info saab samuti kätte vaid masinate käivitamisel ja see on kodeeritud. Autor ise istub ignorantse olemisega keset ruumi ja liigutab ennast millelegi vihjates vaid äärmisel vajadusel, kui tõesti mitte keegi publikust ei tegutse või mitte millestki aru ei saa. Seekordse etenduse tegelikult kõige intrigeerivam osa oli algus. Publiku jaoks oli üles  seatud tore tooliridadega saal. Saabus kunstnik ja eesriie sulgus. Suurem jagu rahvast jäigi truualamlike lambukestena terve müsteeriumi ajaks suletud kulisse vaatama, kuigi anti korduvalt vihjeid sealt välja tulla ja tegevusse astuda. See näitab midagi väga olulist rahvamassi kohta. Kas Eesti rahva, kes kõige kõrgemalt poolt tulevaga automaatselt nõus on, või kunstiavalikkuse, kes lepib kõigega, millel kord juba institutsioonide õnnistus on – see on juba  tõlgendamise küsimus. Ka müsteeriumi lõpp oli väga aktuaalne: lõpuks tuli hiiglaslikust solgivannist välja oletatav Leonardo autoportree-kandik.

Vaatamata üldisele interaktiivsele meeleolule oli ka mitmeid üpris autistlikke kunstiteoseid. Fred Pinault Prantsusmaalt oli sulgenud end kolmeks päevaks kummalisse eraldatud ruumi, kus ta viis läbi kestvus-performance’i. Kuuldavasti oli tegu helikunstiga. Toimuvat sai  publik vaadata roomates ja aukudest, näha oli mõningaid arvutitükke, juhtmeid ja peegleid, kuulda oli mürinat, kuid täpselt ei saanud aru, kas see oli teose osa või nurgas töötav soojapuhur. Performance’i kulminatsioon pidi toimuma täpselt kell kaheksa, kuid Pinault väljus varem, kui enamik publikut oli veel eelmisel etendusel. Kõige huvitavam tundus kogu asja juures vineerist aukudega ruum, kuid hiljem selgus, et see oli sinna jäänud kellegi teise performance’ist. Üsna ebakommunikatiivne oli ka Justin Tyler Tate’i (USA/Kanada) „Elutuba”. Ehituslikus mõttes väga korralik ja USA soojemates piirkondades ilmselt kasutuskõlblik majake oli sisustatud üsna juhuslike mööblitükkidega, mis sümboliseerisid tüüpilist elutuba. Eksponeeritud oli ka kunstniku lapsepõlvepilte ning galeriidest ja kunstiinstitutsioonidest saadud äraütlemiskirju. Originaalsus pole küll alati primaarne,  kuid antud juhtumil jäi sellest puudu. Mõlemad tööd eeldasid publiku osalust, seda eelkõige teosesse sisenemise vormis. Tate’i puhul oli see lihtne tuppaastumine ja ehk albumilehitsemine, Pinault’ puhul tuli piiluaukudeni pääsemiseks sooritada tõeline füüsiline pingutus. Osalemine pidi olema osa vaataja kommunikatsioonist teosega, kuid mõlemal juhul oli edastatav informatsioon kas liiga lahja või lihtsalt arusaamatu.  Kuid sellistesse sündmustesse on programmeeritud teatavad piinad publiku jaoks. Oleks ka imelik, kui omaalgatuslikus tehaseklubis oleks looming sama korrastatud ja tarbijasõbralikult esitatud kui mõnes ametlikus muuseumis. Elamuseni jõudmiseks on siin vaja liigutada nii oma ajusid kui keha – see ongi kogu tegevuse peamine sõnum.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming