Üks teerada

Maire Toom

Uno Roosvalti näitus „Teerada kivis” Hobusepea galeriis 10. – 22. VIII ja Draakoni galeriis 8. – 19. VIII .  Uno Roosvalt tähistas oma 70. sünnipäeva ja üle 40 aasta kestnud kunstnikuelu näitusega „Teerada kivis”, üheaegselt  Hobusepea (joonistus 2009–2011) ja Draakoni galeriis (maal 2005–2011). Kunstipublikule on ta aastakümnete jooksul kujunenud ainevald ja väljendusviis piisavalt tuttavad. Siiski mõjub iga näitus erinevalt, sõltuvalt ruumist ja valikutest ning muidugi ka uudisloomingust. 

Nagu näituse pealkirigi ütleb, on kunstnik selle näituse  tööde ühisnimetajaks valinud kivid: suured ja väiksed, kaljurahnud ning rannaliiva kattev peenike kiviklibu, mis ka kunagi oli osake suurest … Kivide teema iseenesest pole kunstnikule uus. Uno Roosvalt on kiviseid maastikke joonistanud-maalinud palju aastaid. On ju ta loomingu põhiosaks olnud rannamaastikud nii meil kui ka mujal Põhjamaadel. Ja eks väljenda kivi kui materjal ja kujund midagi sellist, mida ta on ikka oluliseks pidanud nii oma elus kui loomingus: püsivust, kindlust, rahumeelset mõtisklust, täidetud vaikust. 

Draakoni galeriisse sisenemisel võttis mind vastu kirikukellade helin. See oli lõiguke Uno Roosvalti tutvustava filmi (Igor Ruusi „Maa ja vee piiril”) taustamuusikast. Need helid aitasid omalt poolt veelgi rõhutada ekspositsiooni pidulikku ja suurejoonelist üldmuljet. Kõige jõulisemalt tekitas seda meeleolu otsaseinas triumfeeriv majesteetlik kompositsioon võimsa päikeseketta, selle poole viiva triibuvaiba ja sümboolselt mõjuva vankrirattaga („Tee künkale”, 2007). Selles maalis oleks nagu koos kogu Uno Roosvalti loomingu kvintessents: monumentaalsuse  taotlus, tahe kujutada midagi igikestvat ja olulist, olla ühtaegu nii suur kui väike, globaalne ja koduselt lihtne. Muusikast ja sellest maalist alguse saanud meeleolu andis oma värvingu kogu sisukalt komponeeritud ekspositsioonile: 11 suuremõõtmelist maali, teemaks looduse võimsus ja ülevus, olgu tegu siis Islandi kaljude, Norra mägede või lauskja (Eesti) rannamaastikuga.       

Viimastel aastatel on Uno Roosvaltile meeldinud koondada oma töid sarjadesse. Nii saab mõte selgemaks ja tunne tugevamaks. 

Neli 2009. aasta maali on ajendatud Islandi kaljumaastikust. Talle uudse kompositsioonivõttena on ta siin kasutanud nn kulisse: maali keskosa ääristavad erksavärvilised kollased, punased, lillad pinnad. Erilisena jättis end meelde „Island IV” oma hallide kaljurüngaste, orasrohelise maa ja helesinise taevaga. Vastukaaluks vertikaalsetele kaljuseintele esindab näituse uusim nelik pealkirjaga „Üle ranna” (2011) laugjat rannamaastikku. Siin näeme üht Uno Roosvalti otseselt loodusest üle võetud lemmikvõtet, kolmeosalist horisontaalset pinnaliigendust: lai, palju kujundlikku ja maalilist mänguruumi pakkuv  rannavöönd saadetuna kitsukesest merepinnast ja taevaribast. Selle näituse maalide rannavöönditel pole puid, põõsaid ega esemeid, on vaid suur maalimisrõõm, värelev värvi- ja varjundiküllus, pisikeste pintslilöökide pillerkaar otsekui ütlemaks, et ka väliselt rahulikku pinda mahub palju elu, värve ja vorme, kui tulla lähemale, vaevuda vaatama ja süvenema. Suure vormi ja detailipeene faktuuri omavaheline kahekõne ja kooskõla avaldub eriti ilmekalt Uno Roosvalti joonistustes, nii varasemates kui nüüdsetes. Kui 15 aastat tagasi võlusid teda Gotlandi kaljud oma fantastiliste vormide ja huvitava  pinnamänguga, siis nüüd jätkab ta samas võtmes, saades ainestikku Islandi liustikelt ja laavaväljadelt, Iirimaa, Norra, Ahvenamaa ja Šotimaa kivistelt radadelt. Suured erikujulised kaljud meenutavad muistseid hiigelolendeid, kelle kehapinda on uuristanud ajavaod, või tukkuvaid mereloomi, kelle turjal väikeste lindude parved. Kunstniku pastellpliiatsi joon on kas ülimalt puhas ja täpne, nagu laoks kive kloostrimüüri, või vägagi kerge, tundlik ja lennukas, kujutades seal kuskil läheduses viibivaid merelinde või andmaks kividele elu. Nii ongi – valguse-varju võbelemine suurte ja väikeste kivide pindadel  loob huvitavaid kooslusi, kus kohati aimuvad figuurid ja eriilmelised näod.   

Igavikulise rahu ja vaikuse tunne jõuab vaatajani Iirimaa kloostri vaates. Pehmesse õhtupäikese valgusesse on mattunud Bengtskäri kaljud.     

Uno Roosvalti maalid ja joonistused laulavad ülemlaulu Loodusele, selle suurusele, võimsusele, põlisusele. Ta oskab näha ja esile tuua neid jooni ka väliselt lihtsas motiivis. Oma teemani jõudis ta juba instituudiaegsetel suvepraktikatel Kihnu saarel. Sealsest rannikumaast on ta leidnud mõtlemisja kujutamisainet läbi aastakümnete. Nii oli igati loomulik, et 2009. aastal ilmunud kihnukeelset „Aabetsat” ilmestasid Uno Roosvalti maalid ja joonistused.     

Rand ja rannaelu oma karmuse, traditsioonide ja rannaromantikaga on andnud Uno Roosvaltile sisukat ainestikku ta kõikidel loomeperioodidel. Selle teema kaudu sai ta väljendada  talle olulist ka rasketel aegadel, sattumata konflikti tolleaegsete nõudmistega. Oma tasasel, ent kindlal moel rääkis ta kestmajäämisest, järjepidevusest, aegade sidemetest, kõige selle, mis oli minevikus väärtuslikku, mäletamisest ja alleshoidmises. Nii kujunes temast järjekindlamaid rahvusromantiliste aadete kandjaid selleaegses eesti kunstis.   

Seesmist jõudu, väärikust ja vastupidavust sisendavad Uno Roosvalti 1970. aastate suuremõõtmelised maalid rannarahvaga. See vaimsus avaldub ka ta 1980. ja 1990. aastate arvukates joonistustes-maalides, kus kujutatud läbi aegade rannaelu juurde kuulunud esemeid, olgu tegu tormilaterna, võrgupoi või  Kihnu kördiga. Eriliselt mõjukaks rannaelu sümboliks Uno Roosvalti käsitluses kujunes aga vana paat, seda nii maastikku liidetuna kui ka omaette, mitmeid mõtteid esilekutsuva märgina. Viimasel paaril aastakümnel on kunstniku loomingus esiplaanile tõusnud puhas loodusmaal ja -joonistus. Võimaluste avardudes on ta teerada viinud Eestimaa randadest kaugemale, kivistele-kaljustele Põhjamaadele. Siin nähtu-kogetu on toonud ta kunsti ühtaegu uudsust ja äratundmist. Uued muljed-motiivid lisavad ta loomingule värskust, sobitudes sujuvalt kunstniku senisesse loomingusse. 

Pühendunud ja töökas, kannatlik ja visa, elu põhiväärtustele keskendunud, truu oma teemale, ent selle piires pidevalt uusi tahke ja võimalusi otsiv ja avav – sellisena näen ma Uno Roosvalti ja kõik see kajastub ka tema loomingus.