Ühiskondlik aktivism või ohutu esteetika?

Eero Kangor

Mihkel Maripuu näitus „Hiilgav generatsioon” Draakonis kuni 6. X ja Veiko Klemmeri näitus „Absurd” Hobusepea galeriis kuni 8. X. „Kui kunstnik suudaks sõnadega öelda täpselt, mida ta kujutab või mõtleb, oleks ta kirjanik,” on kirjutanud Mihkel Maripuu tutvustavas saatetekstis oma selle aasta isikunäitusele „Vitamiinide spekter” Berliini Eesti saatkonnas. Ometi teab ta, et kunstnik peab olema ka hea kirjutaja, et teha oma taotlus selgeks nii iseendale kui teistele. Selge ja läbimõeldud taotlus on näha ka tema töödes Draakoni galerii näitusel „Hiilgav generatsioon.” Näitusel püstitatakse ülesanne pakkuda eneseanalüütiline nägemus XXI sajandi noorest, kes on osalt sõltuvuses, aga ka lausa ahistatud tohutust infohulgast, mida vahendatakse kõikvõimalikest kanalitest ja mitmel viisil. Selle info eesmärk on vahendada, muuta ihaldusväärseks ja sundida tarbima esteetiliselt nauditavasse vormi valatud tooteid, et toita globaalset, omavahel üha enam lõimuvat kapitalistlikku majandusmudelit, millel põhineb meie heaolu siin ja praegu, kuid mille pahupool on ekspluateeritavate ja vähem arenenud riikide hoopis vähem kindlustatud argipäev, mille ees sulgeme parema meelega silmad. Üha visuaalsemaks muutuv info on seejuures mitmekesine varakamber, mis pakub kunstiliste kalduvustega linnanoorele üksnes tema füüsilise vastuvõtuvõimega piiratud kaifi ja võib-olla ka pelgupaika üha enam tsiviliseeruvas ja keerulisustuvas suhete võrgustikus, millest koosneb tänapäeva maailm.

Kuidas esitab Maripuu oma töödes neid nüüdisühiskonna vastuolusid? Teadvuse sisu pole kunagi võimalik keeles (ka kunstivahendite keeles) täpselt edasi anda, s.t et sõnad ütlevad kas vähem, kui inimene öelda tahab, või rohkem, sõltudes ka vastuvõtja seostest. Palju sõltub sellest, kuidas tahame ja soovime tema loomingut tõlgendada. Kuid kas tema töödes on ka midagi sellist, mis need tõlgendused esile kutsub? Viiest sinise neoonvalguslambi alla riiulile asetatud kolmeliitrisest värvilise vedelikuga purgist koosneva installatsiooni tõlgendusvõimalusi suunab kindlasti teose pealkiri „Interneti sõbrad” (2012). Kas see on parafraas sellele, kuidas iga päev oma lugematute „sõprade” hulgas valikuid tehes ja neid erinevatesse kastidesse paigutades ja lähema-kaugema skaalal sildistades tahame seda teha pehmelt, viisakalt ja poliitiliselt korrektsetes rõõmsates värvitoonides, et teiste tundeid võimalikult vähe riivata? Peab tunnistama, et see on hästi õnnestunud hommage installatsioonikunstile, mille end eelkõige maalikunstnikuks nimetav Maripuu on teostanud oma kutsumusele truudust murdmata. Minu kiidusõnu jagub ka teisele installatsioonile „Anonüümne glitter-mask Gema* vastu” (2012), s.t helendavate helmestega kaetud valgele näomaskile, mille pealkiri võiks viidata „ideevargusele” Damien Hirstilt („Jumala armastuseks” / „For the Love of God”, 2007). Nende kahe tööga demonstreerib Maripuu minu arvates professionaalsust ja kursisolekut nüüdiskunsti paradokside ja probleemidega. Näitusel eksponeeritud tööde komplekt jätab kokkuvõttes otsingulise mulje ja kunstnik ise tunnistab selle eklektilisust. Maripuu maalid on tehniliselt laitmatud ja valitud värvigamma popilik ja glamuurne. Erandlik on maal„Keegi ei tea, mis asi see on” (2012), mis kujutab üksteisega põimunud nahavärvi pehmet orgaanilist ollust (näiteks mõne looma sisikonda). Just see teos lisab näitusele vajaliku vastuolu, mis toob minu arvates efektselt nähtavale Maripuu enesekriitilise teadvuse.

Tõsi, kui Maripuu oleks (aja)kirjanik, siis eelistaks ta ilmselt kajastada Wall Streeti okupeerimist ja mitte näljahäda Aafrikas. Maalikunstnik saab kahjuks piirduda vaid ühiskonna kirjeldamisega ja kui tema looming suudab ka kedagi inspireerida, võib ta maailma muuta. Kindlasti muudavad Maripuu maalid maailma rõõmsamaks ja ilusamaks paigaks ja on meie enda valik, kas peita nende taha tegelikkus või võtta neid sellena, mis nad on. Maripuu jätab tõlgendusteks piisavalt ruumi, sest oskab edukalt balansseerida teose visuaalse sisu ja vihjete ning tekstiliste täienduste doseerimisel.

Veiko Klemmer on oma Hobusepea galerii näitusel „Absurd” võtnud aktiivsema positsiooni ja lokaalsema sihtmärgi. Juba pikemat aega on teda vaevanud kohaliku „esindusdemokraatia” tegelik totalitaarne loomus, stagnatsioon Eesti poliitikas ning kultuuri- ja hariduselu tasalülitamise katsed. Oma näitusel püüab ta paljastada mitmete institutsioonide üleolevat suhtumist tavakodanikku ja vastutustundetut käitumist riigi tuleviku vaatevinklist. Näituse tekstilises osas eksponeerib ta kirjavahetust Eesti ametkondadega („Korravalvurid”, 2012; „Siim”, 2012; „Sinine, must ja valge”, 2012) ning oma õlimaalides püüab näidata vastuolu näiva heaolu (maalilise miljonivaate ja basseiniga eramaja kujutaval nihestatud värvidega pildil „Ükskord oli unistus”, 2012) ja tegeliku poliitilise absurditeatri vahel („Analüütikud ennustavad head majandusilma”, 2012), mida iseloomustavad poolikud lahendused („Meie igapäevast leiba”, 2012) ning inimeste tahtlik lollitamine ja alatu petmine („Kõik on korra, kõik on korras … kõik saab korda”, 2012). Huvitav on jälgida, kui järjekindlalt hoiab ta kinni juba oma varasemas loomingus palju kasutatud elementidest toolist ja redelist („Natuke veel”, 2012). Varasema põhjal saab anda neile ka sümboolse tähenduse. Toolid võiksid tähistada võimu, institutsioone ja nende praktikat: mida mugavam on tool, seda enam on võim ennast sisse seadnud ja kindlustanud; redel on siis justkui mingi võimu poolt tavakodanikule antud illusoorne perspektiiv, millel on tegelikult kuskil piir ees, kust enam kaugemale minna ei saa ja tuleb teha valik, kas ronida alla tagasi, hüpata või jääda viimasele pulgale. See aga võimu enam ei huvita ja on kodaniku enda mure: „Mine poodi, osta nööri. Ma võin sulle raha laenata.”

Maripuu ja Klemmer pakuvad kahte arusaama kaasaja reaalsusest, mis esindavad üldisemalt noorte maalikunstnike valikuid üsna ebakindlas ametis, mis neile mõlemale on väga südamelähedane. Esimesel juhul on abstraktsioon teatav väljapääs sellest reaalsusest ja pakub optimistlikku kotkaperspektiivi, teisel juhul on tõele näkkuvaatamine salvestatud sürrealistliku narratiivina.

* GEMA (Gesellschaft für musikalische Aufführungsund mechanische Vervielfältigungsrechte) on Saksamaa autorikaitseorganisatsioon.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming