Ühe linna muutumine

Vootele Hansen

Aare Olander, Kadunud vaated. Tallinna muutumine enam kui 400 fotol. Toimetanud Hele Pärn. Kujundanud Andres Tali. Tänapäev, 2011. 256 lk. „Kas Tallinn on linn või küla, provintsilinn või metropol, on ta ilus või mitte, kas ta muutub aastatega elamisväärsemaks või vastupidi, selle üle on ikka ja jälle vaieldud.” Küsimusega Tallinna olemuse ja muutumise kohta alustab Aare Olander möödunud aastal ilmunud fotoraamatut „Kadunud vaated. Tallinna muutumine enam kui 400 fotol”. Autor on varem käsitlenud Tallinna ühistranspordi ajalugu. Olander nendib, et Tallinnast ei ole just palju avaldatud kõrvuti vana ja tänapäevast fotot, mis on tehtud muutumatust vaatepunktist samas suunas. „Kadunud vaadete” sissejuhatuses meenutatakse aastatel 20002003 Õhtulehes ilmunud rubriiki „Tallinn eile, täna, homme”, Peeter Toominga 1996. aastal sarjas „55 aastat hiljem” raamatut „Tallinn & Tartu” ning Tiiu Allikvee, Tiiu Viirandi ja Robert Nermani koostatud ja kirjutatud raamatut, 2006. aastal ilmunud teost „Tallinn. Aeg ja muutused”. Kui vaadata Tallinnast väljapoole, siis võib ette tuua sama Peeter Toominga sarja, aga ka Eesti Looduskaitse Seltsi eestvõtmisel ja Jaak Jaaku toimetatud, 2009. aasta ilmunud „Fotoaparaadiga Eesti jõgedel ja 80 aastat hiljem”.

Vöö ümber vanalinna

Mille poolest Olanderi uus raamat erineb eelmistest? Esiteks maa-ala poolest, millest fotod on tehtud. Käsitletakse piirkonda, mis on vanalinna, mere ja raudteede, nii praeguse laiarööpmelise kui ka endise kitsarööpmelise vahel. See on Tallinna ala, kus asus kindlustuste väline vöö, glassii ja esplanaad, ajalooline eeslinn ja hilisemad agulid ning kuhu üle saja aasta tagasi hakkas, valdavalt lõuna suunas, laienema ärila ning kuhu planeeriti uhked ja paraadlikud väljakud. Raamatus ei ole pilte vanalinnast. Teiseks ei ole peale paari erandi omal ajal trükitud koloreeritud postkaarte. Kolmandaks ei ole püütud ega ole olnud ka võimalik teha uut fotot alati vanaga täpselt samast võttepunktist. Juhtudel, kus pole olnud võimalik võttepunkti kindlaks teha, on autor tänulik kõigi tähelepanekute eest, mis võimaldavad saavutada suuremat täpsust. Peeter Tooming, kes kõrvutas oma 55 aastat hiljem tehtud fotod Carl Sarapiku tehtud piltidega, üritas leida sama võttepunkti ja kasutada ka võimalikult samasuguse optikaga fotoaparaati. Tõsiasi on küll see, et kui teha uus foto samast kohast ka sama objektiivi ja muu sarnase tehnikaga ning ajal, kui päike on samas kohas taevavõlvil, ei saa korrata sama atmosfääri läbipaistvust ja valgustatust.

Vanad fotod on pärit Eesti Ajaloomuuseumist, Muinsuskaitseametist, Tallinna Linnaarhiivist ja teistest kogudest. Raamatule on lisatud nii kirjanduse loetelu kui ka andmed fotode allikate kohta. Tänapäevased pildid on teinud autor 2010. aasta veebruarist kuni jaanuarini 2011.

Fotod on jaotatud üheksa peatüki vahel, alustades Viru väljakust ja päripäeva ümber vanalinna liikumise suunas: Narva maantee, Kompassi ja Torupilli, Tartu maantee, LiivalaiaKeldrimäe, Südalinn ja Sibulaküla, Pärnu maantee, Tõnismägi-Kassisaba ja Balti jaam – sadam. Iga peatüki juurde on lisatud väljavõte 1885. aasta linnaplaanist, olulisemad tänavanimed ja nende varasemad nimekujud ning ülevaade asumi kujunemisest. Kahetseda võib, et Edgar Kant või mõni tema kaaslane ei koostanud Tallinna kohta nõnda üksikasjalikku uurimist kui Tartu linna kohta. Siis võiks lisada paljude fotode kaasaegse ülevaate linna ja selle osade „ümbruse ja organismi geneesist”, mis kirjeldaks nende „oleviku nägu, tänapäeva suhtlemist ja funktsiooni”.

Aare Olander on pühendanud raamatu Tallinna sõpradele Valdeko Vendele ja Gordy Jõelaiule, kelle fotosid on ka kasutatud, ning oma vanematele Õilmele ja Unole. Hea sõnaga meenutab autor Jevgeni Kaljundit, Olev Maasi ja Heino Gustavsoni, kellelt ta on nõu saanud, ning Merilis Roosalu ajaloomuuseumist, Anne Lassi arhitektuurimuuseumist, Indrek Hindrikust linnaarhiivist, Eesti riigiarhiivi, muinsuskaitseameti ja Tallinna kultuuriväärtuste ameti töötajaid abi eest piltide leidmisel ja paljundamisel ning Kaspar Kaske reaalkoolist, kes aitas kaartide töötlemisel.

Mäluakende avanemine

Tehtud on suur töö, mis avab nii mõnegi Tallinnas üles kasvanud inimesel mäluakna. Vaadates fotosid Kassisabast, meenuvad kevadõhtud, kui koos emaga rohkem kui nelikümmend aastat tagasi sealt läbi jalutasin ja lahtistest akendest hoovas räime praadimise lõhna. Mäletan ka Tatari tänava kenasid kortereid, kus oli kalasabaparkett ja ilusad ahjud, ning meeles on ka Endla ja Pioneeride (Toomkuninga) tänava ristmik ja Paldiski maantee algus. Fotod, mis kujutavad mu mälestuste-eelset aega, aitavad paika panna nii mõndagi vanematelt kuuldut. Põgusal sirvimisel ei leidnud raamatust ka rohkem vigu kui tekst 802. foto juures: kirja järgi on see vaade Kaarli kirikust Kaarli puiesteele, kuid peaks olema vaade Jaani kiriku tornist Kaarli puiesteele.

Fotodelt on näha, et too kesklinnaks muutunud agulite vöönd on olnud kahel korral hõreda hoonestuse ja suurte avarate väljadega piirkond. Esmalt vanimatel, XIX sajandi fotodel, kui endist esplanaadi alles hakati hoonestama ja kui ka esplanaadi välises vööndis olid suured aiad. Edaspidi on jagunud avarust pärast 1944. aasta pommitamist ja varemete koristamist. Linnamaastikku kujundavad enim veekogud, pinnamood ja hooned. Raamatus on palju just kadunud hoonete tõttu muutunud vaateid. Sõjakahjude kõrval on üheks põhjuseks ka asjaolu, et 1930. ja 1960.-1970. aastate fotode tegijad on palju tähelepanu pööranud piirkondadele, kus on ees seisnud suuremad lammutused ja uusehitused. Aare Olander nendib, et ei ole seetõttu saavutanud täit objektiivsust motiivivalikus, kuid mina arvan, et just kadunud maastiku esitamine pakub huvi, mis sest, et foto kujutab ehk kaasaja kohta liig vananenut.

Fotod ei anna ettekujutust majade sisemusest, kuid ka siin aitavad mälupildid ja ettekujutus. Odavamate üürimajade puhul meenuvad kööktoad, koridoris malmist kraanikausis ja WC, mis oli sageli tehtud endisse kuivkäimlasse. Kõrgema sokliga majade puhul võib sõjajärgsetel piltidel mõelda endistest pesuköökidest ja muudest abiruumidest ehitatud keldrikorteritele, nende niiskele ja kopitanud õhule. Uuemate, kenade kõrgete korteritega majade sisemuses oli jällegi endine ühe pere korter jagatud mitme pere vahel, endised ahjud välja lõhutud ja väiksemad tuppa mahutatud, sest keegi ei tahtnud kütta naabri tuba. Ühises köögis seisid aga kapid, mille ustel sildid omaniku nimega. Mõeldes mitte ainult linna välisele ilmele, vaid ka hoonete sisemusele ja seal toimunud muutustele, saab selgemaks 1960. ja 1970. aastate „kõiki mugavusi” lubavate kuulutuste tähendus.

Mööda tänavate ääri

Muutus, mis kaasnes vaba planeeringu võidukäiguga ja elamute sotsialistliku omandiga, näiteks plankude kadumine, ei ole raamatu fotode valikus tähelepandav, kui jätta kõrvale 846. ja 847. pilt. Valikus on enamasti fotod, kus tänavaga külgneb pidev hoonestus või on kõik hooned asendatud.

Pilte vaadates tundub tollane Tallinn väga argine ja omane. Teedevõrk oli kujunenud vanade juurdepääsude ja radade põhjal, hooned ehitatud raha, otstarvet ja kui võimalik, siis ka esinduslikkust arvestades. Tööstusrajoonid olid kujunenud sadama lähedusse, sadama ja Viru väljaku vahele, Härjapea jõe kaldale Maakri tänava ja Tartu maantee juures ning Pärnu maanteele. Mujal olid peaasjalikult elamud. Ärila laienes maanteid pidi välja, turg oli Viruvärava mäe kõrval ja samasse ehitati uued teatrid, reaalkool ja ka pangahooned. Kuigi seadus nõudis saja tuhande elanikuga linnale üldplaani koostamist ja Tallinn enne Esimest maailmasõda selle ka sai, ei ole too plaan linnamaastikku jälgi jätnud. Viru väljak, kuhu kavandati uut raekoda, ei muutunud enne pommirünnakut paraadlikuks. Ka pärast Teist maailmasõda, vaatamata uhketele kavadele ja Stalini nime kandmisele, ei ole see võimu ja valitsust meenutavaks platsiks saanud.

Soovi kujundada Tallinnast pealinna-vääriline linn on pigem näha Vabaduse väljaku, Pärnu maantee, Roosikrantsi tänava ja Politseiaia piirkonnas 1930. aastatel ehitatust. Uue ilmakorra vägevust on tahetud enim näidata Estonia teatrist lõuna poole jääva ala sõjajärgses planeeringus, sinna rajati ka kommunistliku partei keskkomitee hoone ja püstitati Lenini kuju. Mitmete tänavate laiendamine teeäärsete hoonete lammutamise arvel viitab autode arvu suurenemisele.

Mitte üksnes majad

Kuid vanadel fotodel ei ole vaatamist väärt ainult majad. Sildid, reklaamid ja teadetetahvlid kannavad informatsiooni oma aja kohta. Ka tuletavad need meelde, et oli aeg, kus Tallinnas oli kolm kohalikku keelt. Ka postid ja traadid, tänavasillutis, trammiteed, sõidukid, hobused, vankrid ja kärud annavad ülevaate taristu muutustest linnas. Fotol 202 näeb tänava kastmist, see tuletab meelde, et suvisel kuival päeval oli majaomanik kohustatud kaks korda päevas kastma tänavat maja ees ja selleks oli veevärgis ka kraan enne veemõõtjat. Inimesed ja nende rõivad näitavad samuti aegade, kommete ja moe muutusi, sõjaväelaste ja ametimeeste vormirõivad aga peegeldavad valitsenud riigikorda. Talvised pildid on tunnistajateks ka lumerohketele või -vaestele talvedele, aga ka võimekusele koristada teedelt lund. Autori sõnul jäävad tänapäevased fotodki meenutama 2010. aasta alguse ja lõpu lumerohkust.

Soovitan kõigil Tallinna kujunemisest huvitatuil raamatu pilte vaadata ja tekste lugeda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming