Tüüpvõtteline vaimsus

„Luues jumalaid“ sõnumi võiks kokku võtta nii: meil kõigil on oma tõed ja jumalad ning kõik need on võrdsed, üks pole parem teisest.

SAALE KONSAP

Muusikaline lavateos „Creating Gods“ ehk „Luues jumalaid“ Pärdi päevadel, esiettekanne 6. IX Niguliste kirikus. Idee ja muusika autor Mingo Rajandi, tekstide autor Fernando Pessoa, kunstnik Kristjan Suits, koreograaf Oksana Tralla. Laval Paul Curley (näitleja, vokaal), Seán Mac Erlaine (klarnet, elektroonika, vokaal), Mingo Rajandi (kontrabass, elektroonika, kannel), Ahto Abner (vibrafon, löökpillid, elektroonika).

Üldjuhul on Nargeni festivali raames toimuvatel Pärdi päevadel teiste autorite loomingu osakaal olnud pigem väike ning seda on esitatud Pärdi teostega samadel kontsertidel kava rikastamiseks. Selles valguses on kahtlemata märkimisväärne selleaastane programm, sest Mingo Rajandi muusikaline lavateos „Luues jumalaid“ tuli esitusele lausa neljal õhtul.

Rajandi teost on žanriliselt üpris keeruline määratleda. „Luues jumalaid“ põhiosa on sõnaline, kuigi on ka puhtalt muusikalisi ja liikumisnumbreid. Seega on tegemist pigem sõna- kui muusikateatri lavastusega. Enamik tekstist on pärit portugali autori Alberto Caeiro (kodanikunimega Fernando Pessoa) luuletsüklist „Karjade kaitsja“, mille vahele on kiilutud eeldatavasti esitajate ühisloominguna sündinu.

Teksti saab lavastamisel suhtuda kaheti: kui toormaterjali, mille mõte on voolav ja millest (või ka mille ümber) alles hakkab uus teos kujunema, või kui valmismaterjali, mille mõte on fikseeritud ning mis omandab uue teose staatuse olemasoleva mõtte võimenduse kaudu. Teisiti öeldes sõltub teksti käsitlemisest vormi (ütlemisviisi) ja sisu (tähenduse) suhe. Toormaterjali puhul on esiplaanil vorm, teisel juhul aga sisu.

„Luues jumalaid“ on kantud viimasest lähenemisest, kuigi valitud alusteose puhul oleks end ehk paremini õigustanud esimene: siis oleks tulemuseks olnud mitte midagi öelda tahtev, pretensioonitu, kuid mitte tühi miski. Püüan põhjendada.

„Karjade kaitsja“ autor Alberto Caeiro on üks Fernando Pessoa loodud tegelastest (Pessoa nimetab neid heteronüümideks ning tal on neid üle seitsmekümne), mis on, mulle tundub, põhimõtteliselt midagi muud kui pseudonüüm, mille puhul jääb autori isik ikka samaks. Heteronüümi puhul kehastub autor ümber. Alberto Caeiro tegelaskujuna ei reflekteeri maailma põhimõtteliselt, võttes seda nii, nagu see meeltele ilmneb – ta lihtsalt on. Seega ei saa Alberto Caeiro kui kulgeja ka mingisugust agendat kanda. Ja just seda aspekti, teadlikkust luulekogu autoriks loodud isikust, on kõnealuse lavateose puhul ignoreeritud. Ka Caeiro lihtne tekst Jeesuse-unenäost kanti ette ohtra paatosega ning repliike nagu „Näitas, kui naljakad on kivid, / kui inimesed neid kätte võtavad / ja neid uurivad“ esitati suurelt: iga sõna artikuleeriti erakordselt selgelt, iga rea lõpus oli kandev õhkamispaus, tõsisepilguline lugeja oli hämaras kirikus valgusega esile tõstetud. Ühesõnaga: kõik oli muudetud ülitähenduslikuks. Alberto Caeiro luulet interpreteeriti, nagu sellega tahetaks midagi (tingimata sügavat) öelda. Sama taotlusega olid valitud ka teised tekstid (lavastatud intervjuu teemal „Kas usud Jumalat?“, laulutekstid).

Mingo Rajandi teost on žanriliselt üpris keeruline määratleda. „Luues jumalaid“ põhiosa on sõnaline, kuigi on ka puhtalt muusikalisi ja liikumisnumbreid. Seega on tegemist pigem sõna- kui muusikateatri lavastusega.

Siim Vahur

Lavateose „Luues jumalaid“ peamise, postmodernistliku või ka new age’liku sõnumi võiks kokku võtta nii: meil kõigil on oma tõed ja jumalad ning kõik need on võrdsed, üks pole parem teisest. Selle kõrval esines ka teisi: vaata maailma kui laps!, kuula tuule häält!, kui armastad, siis sa ei tea, mida armastad jne. Mulle tundub, et see kõik kannab mingit üldist, ehk ka meedia kaudu võimendatud arusaama vaimsusest.1 Teatud tüüpvõtteid pühaduse kujutamisel oli kasutatud ka helikujunduses: loodushääled, hingamine, tuul, merelaine, kvaasikesk- ja renessansiaegsed intonatsioonid, tiibeti budistide sarve imiteerimine, pärimusmuusika (maailmamuusika) imitatsioonid. Künismist mürgitatud meelega kuulajal oli seda kõike raske vastu võtta. (Kostüümid olid aga väga toredad, meenutasid idamaade võitluskunstide meistrite riietust. Ja tehnilise teostuse osas sujus samuti kõik hästi.)

Paar aastat tagasi avaldas Aare Tool Pärdi päevadest kirjutades mõtte, et Pärdi muusikat esitatakse justkui kontekstivabalt.2 Praegu ei saa Pärdi loomingu ainuvalitsusest enam rääkida, sest tuleb ka ette teiste autorite töid. Enamik kuulub Pärdi loominguga samasse muusikalisse mõtteruumi ja see üks ruum on endiselt justkui isolatsioonis. Tänu Mingo Rajandi teosele „Luues jumalaid“ oli aga Pärdi päevadel võimalik kokku puutuda kahe täiesti erineva maailmaga. Ma ei pea siinkohal silmas niivõrd Pärdi ja Rajandi teoste muusikalisi erinevusi (tintinnabuli-stiil vs. võrdlemisi eklektiline, kohati etnodžässina kirjeldatav stiil), kuivõrd mõlema autori tekstikäsitluse taga peituvat suhtumist.

Mõlemale autorile on tekst oluline, teose alusena kasutavad nad seda aga erinevalt. Nimelt suhtub Pärt nii kaanoni- kui ka luuletekstidesse kui struktuuri. See tähendab, et ta ei interpreteeri neid sisuliselt. Tintinnabuli-stiili puhul on autor isikuna justkui kõrvale astunud. Rajandi lähtekoht on aga vastupidine: tema loeb tekstist välja mõtte ja üritab siis seda kunstiliste vahenditega toetada, kuulajale tõlgenduse ette anda. (Isegi kui ta ei eelda, et vastuvõtja peaks selle kohe tingimusteta omaks võtma.) Teisisõnu: Pärt teeb (oma muusikaga) seda, millest Rajandi kõneleb, seda, mida kehastab Alberto Caeiro.

 

1 Sattusin hiljuti lugema peatselt avatava kaubandus- ja meelelahutuskeskuse T-Mall of Tallinn manifesti (!), kus muu hulgas kutsutakse tulevasi külastajaid „saama taas Inimeseks suure algustähega” (https://www.t1tallinn.com/#manifest). Kuigi kõnealuses teoses päris selliseid üleskutseid ei tehtud, tundub mulle siiski, et mõtete lähe on vähemalt sarnane.

2 Aare Tool, Pärdi kontekst ja kontekstitus. – Sirp 16. IX 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht