Turbourbanism Prištinas ja Tallinnas

Reet Varblane

Kai Vöcklerit ja Ülar Marki küsitleb Reet Varblane.Berliinis elav Kai Vöckler on urbanist, kuigi tegev on olnud ka kunstniku, disaineri, publitsisti, kuraatori, õppejõu ja lektorina, kui üles lugeda vaid mõned tema tegutsemisvaldkondadest. 2005. aastast on ta olnud seotud Kosovo ülesehitamis-, eelkõige pealinna Priština planeerimisprojektiga. Priština kogemusest kõneles Kai Vöckler ka 27. aprillil Kumus peetud konverentsil „Riik kui kodu”.  

Mida on õppida Priština turbourbanistlikust kogemusest?

Kai Vöckler: Kosovo iseseisvus on ligi sada aastat kestnud konfliktsituatsiooni lahendus, vähemalt albaanlaste jaoks. Erinevalt Jugoslaavia liiduvabariikidest ei saanud Kosovo autonoomiat. Selline olukord jätkus ka Slobodan Miloševic´i ajal: albaanlastel puudus emakeelse hariduse võimalus, albaania kultuuri tauniti jne. Paljud albaanlased emigreerusid välismaale, iseäranis Saksamaale ja Šveitsi. Kui NATO rahuväed sekkusid Balkani sõtta, siis tärkas Kosovol oma riigi loomise lootus. Albaanlased hakkasid ehitama  üles oma Kosovot: seda lausa sõna otseses mõttes; iseäranis, mis puudutas pealinna Prištinat. Miloševic´i ajal ei tehtud Kosovosse ühtegi investeeringut, igasugune arendus oli seal keelatud. Albaanlased hoidsid oma raha välis-, eelkõige Šveitsi pankades. Ehitamisbuumi otsene ajend oli elamispinna puudus. Elamispinda oli vähe ka teistes endise Jugoslaavia piirkondades, kuid iseäranis valusalt tuli see välja just teadlikult unarusse jäetud Kosovos.  Linnaelanikkond on Kosovos kümne aasta jooksul kolmekordistunud, seda eelkõige Prištinas, kuigi ei ole päris täpselt teada, kui palju rahvast seal elab. Ametlikku rahvaloendust ei ole tehtud, sissekirjutamisnõuet ei ole. Ka varasemad andmed puuduvad, sest arhiivid, ka rahvastikuregister, asuvad Belgradis. Midagi tuli ette võtta, sest ülerahvastatud linnades ei jätkunud elamispinda. Ja nii hakkasid kõik ehitama: igaüks, kes vähegi jaksas, kellel vähegi  raha oli. Raha saadi kas välismaale läinud sugulastelt või võeti välja välismaistest pankadest.   

Kas ehitusbuum haaras peamiselt elumaju?

K. V.: Sugugi mitte. Elumajade kõrval ehitati ka suuri avalikke hooneid, näiteks kaubanduskeskusi, büroohooneid. 2000ndate algul investeerisid  vaid kohalikud inimesed, välisinvestorid puudusid täielikult. Ehitati ilma igasuguse planeeringuta. Tekkis kohalik ehitusmaffia, sest ehitamine oli ainuke turg, kus liikus raha. Ülejäänud majandus oli kokku kukkunud, tööpuudus kasvas üle 50 protsendi.     

Kas siis välissugulaste rahast ning isiklikest säästudest jätkus selliseks ehitusbuumiks?

K. V.: Pool Kosovo albaania elanikkonnast elas veel 2000ndate algul välismaal: legaalselt elab Euroopa Liidu riikides 400 000 Kosovo  albaanlast, peamiselt Saksamaal ja Šveitsis, teist sama palju elab illegaalselt. Nii et 800 000 inimest 1,5-miljonilisest elanikkonnast elab ja töötab väljaspool kodumaad. Nad ei ole küll lääne mõttes rikkad, kuid elavad kokkuhoidlikult, et toetada koduseid. Nii on tehtud juba ligi sada aastat: noored mehed saadetakse välismaale tööle, et saadaksid peaaegu kogu teenistuse kodumaale. Kosovo on saanud rahvusvahelist abi 1999. aastast alates 2 miljardit  eurot, välisalbaanlased on saatnud 2,4 miljardit eurot. Need on ametlikud andmed. Samal ajal on Euroopa Liit hakanud sulgema neile oma piire: järjest raskem on tulla Saksamaale ja mujale, veel raskem leida legaalselt tööd, mis aga omakorda on viinud selleni, et Kosovo kuritegeliku maffia kontrolli all on maanteed, kaubandus, prostitutsioon. Välismaised toetused on sageli kosovlaste ainuke sissetulek. See on mitme otsaga olukord.  Et olukorda parandada, selleks tuleks sellega tegelda nii Kosovo riigi kui ka nende maade (või linnade) tasandil, kus elavad väliskosovlased. Need inimesed töötavad Hamburgis, Stuttgardis ja teistes linnades, aga suure protsendi seal teenitud raha eest arendatakse Kosovot. 2005. aastaks töötati Prištinas välja strateegiline arendusplaan, kuid sellel polnud midagi pistmist reaalse Prištinaga, see on unistuste linna plaan. Planeering telliti Lääne-Euroopast: Saksamaalt, Itaaliast. Plaan tehti satelliidifotode järgi, plaanis oli tohutult vigu. Ma soovitasin küll kohalikke arhitekte kasutada, sest Jugoslaavia oli tuntud huvitava arhitektuuri ja heade arhitektide-planeerijate poolest. Praeguseks on suudetud töötada välja kõige üldisemad piirangud (hoonete kõrgus, üldmahud). Ehitusfirmadel on tööjõud, materjalid. Nii sõlmitaksegi kokkulepe, et eraraha eest ehitatakse valmis 2-3 korrust, teist sama palju  ehitusfirma raha eest, siis püütakse hoone võimalikult soodsalt kas maha müüa või välja rentida. Muus osas valitseb endiselt kaos: blokeeritakse naabermaja juurdepääs, tänavavõrgustikuga ei arvestata. Esteetikast pole üldse mõtet kõnelda. Kosovo vajab ehitamiseks eritingimusi: see on maavärisemisohtlik piirkond, Skopje on vaid paarisaja kilomeetri kaugusel. Sellesse kaosesse ei olnud aga arhitekte kaasatud. 

Esimest korda käisin Kosovos 2005. aastal, siis kohtusime sealsete arhitektide, arhitektide liidu juhataja ning arhitektuuribüroode omanikega. Selle ajani olid nad täielikult ehitusprotessist välja jäetud, korruptsioon õitses. Kõik teadsid seda, ka ÜRO sealsed esindajad. Nii ÜRO kui ka Euroopa Liit ei tahtnud sekkuda, sest ei soovinud poliitilisi pahandusi. 2000. aastal viidi läbi esimene arhitektuuritudengite workshop: Saksa arhitektide eestvedamisel  pildistasid tudengid Priština ajaloolist keskust. Workshop’i eestvedajat hoiatati, et kui ta jätkab, siis läheb tal halvasti. Ainuke, mis võis aidata, oli rahvusvaheline sekkumine. Oli vaja neutraalset läbirääkijat, kedagi, kes oleks võimeline vahendama erasektorit, ehitusmaffiat ja riiki. Ja kutsuma poliitikuid üles vastutama. Võib teha geniaalseid plaane, kuid kui ühiskonnas puudub konsensus, ei  saa neid ellu viia. Selleks on vaja avalikku diskussiooni, mitte ainult ekspertide arutelusid. Tuli kaasata rahvusvaheline meedia. Nii avaldasime oma uurimustulemused rahvusvahelistes arhitektuuriajakirjades, esinesime televisoonis. Pärast seda võeti minuga ühendust, kutsuti kohalikele nõupidamistele ja ka ÜROsse. Sellele aga reageeris Kosovo press. 2007. aastal jõudsime niikaugele, et Kosovo poliitikud kutsusid rahvast linnaplaneeringu  üle arutama. 2007. aasta septembris oli taas tudengite workshop: seekord mängiti läbi kõikvõimalikud linnaplaneerimisstsenaariumid. 2008. aastal loodi linnaarhitekti ametikoht, nüüd töötatakse välja ehitusseadust. 2005. aastal ei uskunud keegi, et midagi võiks muutuda, aga ometi oli see võimalik.       

Milline näeb välja ajalooline Priština?

Priština on tüüpiline Balkani linn: on Türgi, Osmanite impeeriumi ja Austria-Ungari keisririigi ajal ehitatud osad, sellele lisaks sotsialismi ajal rajatud rajoonid. Sotsialismi ajal ei hoolitud keskusest, lõhuti palju, kuid ehitati paar ilusat hoonet (raamatukogu). 1990ndatel ei hoolitud enam millestki: kõik, mida praegu püütakse säilitada, on tihedalt ümbritsetud siniste klaashoonetega. Austria-Ungari muuseumi taga laiub hiiglaslik illegaalne klaashoone. Kõik ministeeriumid, ka ÜRO esindus, tegutsevad illegaalsetes hoonetes.     

Kas saab võrrelda Priština olukorda Tallinna  või Narvaga omaga?

Ülar Mark: Tallinnas on pehme „turbourbanistlik” olukord. Vanalinn on UNESCO kaitsetsoon, juriidilise kaitse all oli see juba nõukaajal. Kõik muu on aga küllalt sarnane: keegi pole kunagi kippunud arhitekti tapma, kuid meedias on teda küllalt sageli nimetatud terroristiks – et topime oma nina sinna, kuhu pole vaja. 

Kuid kui ikka meil on tahetud midagi kuhugi ehitada, siis on seda, olenemata ekspertide ja avalikkuse vastuseisust, ka  tehtud.

K. V.: Prištinas on astutud alles esimene samm: nüüd on kord välisinvestorite ning nende ohjeldamise käes. Teistel Balkani maadel on olukord vägagi kontrolli alt väljas, näiteks Sofia linnapea on lubanud kesklinnas 20 hektarit maad Vene investoritele. Arhitektid astusid selle vastu välja eelmise aasta augustis, nüüd on lootust, et kriisi tõttu jäävad investeeringud katki. Ka Montenegros on Vene investorid  tahtnud üles osta vaat et kogu riigi.

Ü. M.: Meie oleme õnneks saanud esimene sammu vahele jätta. Kuigi Tallinna elanike arv on väiksem kui 20 aastat tagasi, valitseb meilgi elamispinna puudus: ruutmeetreid on inimese kohta rohkem vaja, noori inimesi on Tallinna juurde tulnud. Ühiskonna üks osa on teinud läbi kiire arengu, teine on seisma jäänud, elust kõrvale tõrjutud. See aeg, kui meil olid ainult kohalikud investorid, oli hästi lühike. meid  võeti ruttu Euroopa Liitu, siis tulid ka välisinvestorid. See aga tingis Kosovoga üsna sarnase olukorra: iga ärimees, kes tahtis kiiret kasumit saada, hakkas kinnisvara arendama, muu majandus jäi soiku. Satelliidipildi alusel just ei planeeritud, kuid süvenemiseks polnud aega, aina nõuti tulemust. Ei olnud mõtlemis-, arutamisaega, seetõttu tehti ka palju vigu.       

Ajaloolist Tallinna on osatud hinnata, ka 1920ndate ja 30ndate hoonete kallale pole naljalt mindud, kuid hilisem, eelkõige 1970ndate ja 80ndate arhitektuur pole enam hinnas: ka väärt hoonetele ei osata (ja ei taheta) leida otstarvet, lihtsam on need lihtsalt lammutada.

K. V.: Sama olukord valitseb ka Balkani maadel:  modernistlik arhitektuur seostub pelgalt sotsialismiga, tahetakse midagi n-ö ajaloolist, seebiooperitest tuttavat. Ega endisel Ida-Saksamaalgi teisiti mõelda.

Ü. M.: Maailm on viimasel ajal olnud pelgalt rahale orienteeritud, nii et pole ime, et inimesed on materialistlikust eluhoiakust tüdinud. Lihtsam on tagasi mõelda, ideaal minevikust leida. Oluline on mängida läbi (ja visualiseerida) mitmeid stsenaariume, et siis jõuda õige  tulemuseni. Enam ei saa klišeede järgi mõelda. Arenenud maadel on inimestel kõik olemas, mis heaoluühiskonna juurde käib, nüüd tuleb investeerida kvaliteeti. Ruum tuleb muuta väärtuslikuks. Arengu juurde ei käi ainult loomine, vaid ka lammutamine. Aga selleks, et tarku otsuseid teha, on vaja visiooni ja aega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming