Tuntud, aga ka tundmatu Okas

Haapsalu näituse eesmärk on anda mingigi ettekujutus kunstniku žanrilisest mitmekülgsusest ja arengust.

MAI LEVIN

Näitus „Evald Okas 100“ Evald Okase muuseumi I, II ja III korrusel. Esimesel korrusel on väljapanek „Esinduslik Okas“ kuni 25. VI, kolmandal korrusel näitus „Okas ja „Kalevipoeg““ kuni 8. VII ja teisel korrusel väljapanek „Kunstniku elu“ kuni 6. IX. Kuraator Mai Levin.

Evald Okas. Isabella. 1974, õli, lõuend

Evald Okas. Isabella. 1974, õli, lõuend

Stanislav Stepaško

28. XI täitub sada aastat maestro Evald Okase sünnist. Tallinna Kunstihoone tähistas seda juba märtsis ja aprillis Jüri Okase koostatud näitusega „Tundmatu Evald Okas“, mis hõlmas peamiselt viimastel aastakümnetel loodud väikemaale ja joonistusi. Ranguseni lihtne kujundus lasi mõjule pääseda iga üksiku maali värvi- ja pintslienergial ning joonistuste lakoonilisusel, väärtustades töid, mis olid robinal vanameistri käe alt tulnud nagu küpsed viljad puult.

Värvirõõm. Kunstiteose väärtus ei olene sellest, kas selle kallal on kaua pusitud või mitte, Okas töötas alati kiiresti. Viimasel loomeperioodil sundis teda nähtavasti tagant ka hirm, et ei saa enam kuigi kaua tegeleda sellega, milles oli seisnenud tema elu. Lahkumis­aimust väljendavad teatraalne ja dramaatiline „Lõpetamata maal“, oma teose ette mahalangenud kunstnikukujutis, pintslid käes, ja „Lõpetamata maalid“ (2005), kus maali ühel poolel on lembestseen ja teisel ingellik olend valge tuviga käel.

2007. aastal sündis taas hulk akvarelli, guaši, värviliste kriitide ja tušiga tehtud töid, mis kujutavad suurt musta varest kurameerimas alasti kaunitariga, tiigrikutsut hambaid näitamas, lustakat pidu Merivälja hooldekodus, akte lilledega ja lilledeta, mitmel pool kunstnikku ennast meile rõõmsalt vastu vaatavana.

Evald Okase viimased kümnendid meenutavad va banque’i elutunde ja uue armumisega maalikunsti vana sõbra Alo Hoidre hilisperioodi. Aga ka sisemise vabaduse kasvamist koos aastate koormaga, nagu oli Tizianil, Rembrandtil, Monet’l, Picassol …

Pealtnäha tundub kunstniku värvirõõm naiivnegi, kuigi see naiivsus on petlik: isegi heleroheliste, -siniste, -kollaste ja roosade toonide kokkupanemisel ei läinud ta magusaks. Mõnes viimaste kümnendite aktis on idülliline nii-öelda blond koloriit jõudnud küll riskantse piirini, ent kõik on kontrolli all. Kui vaja, on kunstnik toonud sisse kontrastse detaili, mis ähvardavat magusust tasakaalustab. Või õieti – nimme doseeritud magusust, mis koos aktide varasemast rõhutatuma erootilise mõjuga ning nägemuslik-efemeersema maalikoega moodustab osa Okase hilisperioodi manerismist. Viimati mainituga reageeris tema artistiinstinkt muutunud oludele ja sotsiaalsele tellimusele. Iga ajastu esitab oma sotsiaalse tellimuse, mis mõjutab kunstnikke nii või teisiti, kui väljakujunenud ja sõltumatu ilmega nende kunst ka poleks.

Käesoleva aasta olulisemaid tähtpäevi meie kultuurielus ongi Kristjan ja Paul Raua ning Eduard Vilde 150. sünniaastapäeva kõrval Evald Okase 100. sünniaastapäev. Ajastutundliku, andeka ja produktiivse kunstnikuna oli ta seitsmekümne loomeaasta kestel pidevalt tähelepanu keskmes, viimastel eluaastatel lausa orbiidis.

Esteetiliste vaadete muutumine kajastub ka tema loomingus. Teda köitis abstraktne kunst; ta on sellele lähenenud geometriseeritud vormide rütmidele rajatud linna- ja ehitusteemalises maalis ja graafikas, aga ka samahästi kui tašistlikes improvisatsioonides. Ta ei loobunud siiski kunagi päriselt figuratiivsusest, aga ongi kahju ja ehk rumalgi loobuda kujutamisrõõmust, kui osatakse nii hästi kujutada. Okas on üldtunnustatud virtuooslik joonistaja – see paistab välja tema maalidestki, kuid ei takistanud avaldumast tema isikupärasel kolorismil.

Riigi Kõrgemas Kunstikoolis (1938–1941) maaliõpingute ajal oli ta õnnelik, et sai lühikest aega töötada Johannes Greenbergi käe all. Neid kahte ühendab teatud romantilisus ja teatraalsus, kohati lausa eksalteerituseni küündinud ekspressiivsus käsitluslaadis ja koloriidis. Sõja ajal Jaroslavlis oli tal mõndagi õppida Adamson-Ericult või Richard Sagritsalt. Adamson-Eric, Sagrits ja Okas ise ongi peategelased Okase kuulsal grupiportreel „Kunstnikud Jaroslavlis” (1944. EKM), mis on tema selle perioodi tähtsaim teos. Üldse valmis tal sellal tuhatkond teost. Need on elavad, ajastu vahetud ja võluvad dokumendid, Nõukogude tagalas loodud eesti kunsti parim osa. Vaadates tollaseid õlimaale, akvarelle ja joonistusi, tundub, et noor kunstnik on teadlikult kasutanud erakordset situatsiooni ja lihvinud oma meisterlikkust.

Unustatud teosed. Praegusel näitusel on esimese korruse nurgasaalis väljas õpinguaja maale. Tore on näha tulevase suure kunstniku potentsiaali värvikais rõivastes poseerivates „hispaanlannades” ja „ungarlannades”, ka väikestes karakterportreedes.

Valik nii kooli- kui ka Jaroslavli-aegseid etüüde, sealhulgas aktijoonistusi on eksponeeritud ka pööningukorrusel, nii-öelda paberikunsti ekspositsioonis, mille on lihtsalt ja leidlikult kujundanud tervikuks tütretütar, arhitekt Üla Koppel. Need aastatel 1940–2007 valminud tööd on tõesti hurmavad, mõnda neist pole avalikult näidatud viiskümmend aastat, mõnda üldse mitte. Seal on sõjajärgseid litosid lastest ja lastele, muhedaid ja mahlakaid illustratsioone-sulejoonistusi Richard Rohu raamatutele „Mäger Urask“ (1947) ning „Laaned ja veed“ (1949), August Jakobsoni muinasjutukogumikule „Ööbik ja vaskuss“ (1949) , Aadu Hindi „Tuulisele rannale“ I (1961); on ka litoillustratsioone Eduard Bornhöhe „Tasujale“ (1948) ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „Kalevipojale“ (1959), ilmekaid napijoonelisi väikevisandeid reisidelt Madalmaadesse, Itaaliasse, Prantsusmaale ja Jaapanisse (1958–1963), 1980. aastate lennukaid akti- ja portreejoonistusi ning viimaste eluaastate improvisatsioonide bukett.

Suve läbi avatud II korruse ekspositsioonis on vaadata ka Eesti kunstimuuseumi ja Tartu kunstimuuseumi ning erakogu teoseid. Perekonna kogu on muuseumis aastate jooksul pidevalt väljas olnud, 100. sünniaastapäeva puhul aga tekkis tahtmine panna välja ka muuseumiteoseid. Ongi tunne, et Okase looming on jõudnud suurelt osalt ununeda või hoopis tundmatuks jäänud, hoolimata kunstniku eluajal ja pärast lahkumist korraldatud näitustest, Fritz Mati, Villem Raami ja Ants Juske monograafiatest, Jaak Olepi brošüürist, poole­teisekümnest kataloogist. Põhjuseks on kunstniku loomingulise pärandi suurus ja ka iseseisvusaegne kallutatud vaatenurk nõukogude perioodi kunstile. Üht vaatajat üllatas näitusel Evald Okase maali „Vääna-Jõesuu“ (1946, EKM) värvirikkus, seda eelkõige loomisaega silmas pidades. Eesti maal oli esimestel sõjajärgsetel aastatel üldse värvi- ja valguseküllasem, kui vahel ette kujutatakse.

Selle korruse ekspositsiooni eesmärk on mingigi ettekujutuse andmine Okase kunsti žanrilisest mitmekülgsusest ja muutumisest läbi aegade. Sellise eesmärgipüstituse juures ei saanud jätta kõrvale ka hästi tuntud suuri kompositsioone. Suurepärase figuuri edasiandjana tahtis Okas maalida suuri, figuuririkkaid stseene, panna neis massid liikuma. Kunstnikuna armastas ta stiihiat, mida kehastavad tema maalides vohav rohelus ja moodsad hiidlinnad, loomad ja aktid, aga eelkõige rahvaliikumised.

Nagu Eugène Delacroix, nii tunnetas ka tema, et rahva viha on hirmus, aga ülev. Esimesi õnnestumisi ajaloožanris on „Eesti talupojad 1905. aasta revolutsioonis“ (1947, TKM), kus vastassuunas rühkivale meestesummale kappab hobusel ässitaja. Tuleb nõustuda Okase esimese biograafi Fritz Matiga, et teose ülesehitus ja figuuride liikumine on haaravalt dünaamilised, tema kiidusõnadega heledal taustal reljeefselt mõjuvate figuuride kindlapiiriliste siluettide ja maali nüansirikka koloriidi aadressil.

Seda hinnangut võiks korrata ka „Mahtra sõja“ (1958, EKM) puhul, mis on vaieldamatult Okase õnnestunuim ajaloomaal. Selle maaliline läbitöötatus, ekspressiivselt kontrastne heletumeduse käsitlus, pintslilöögi vaba, kord lai ja hoogne, kord detaile kergelt markeeriv liikumine, värvinüansside küllus on lihtsalt nauditavad. See on Eduard Vilde romaani sündmusekirjeldusele meisterlikkuselt vastav kujundlik lahendus maalikeeles. Võib väita, et enne eesriide lõplikku langemist ajaloomaali arenguteel jõudis Okas anda parima žanrinäidise eesti kunstis. Muide, tema põlvkonna vaatevinkli muistsele vabadusvõitlusele, Mahtra sõjale ja 1905. aasta revolutsioonile oli kujundanud sõjaeelne kasvatus ja koolitus.

„Mahtra sõda“ kuulub tema loomingus üürikesse pruuni perioodi 1950ndate keskel, kui armastati tumedamat koloriiti, ehkki just siis avastati taas prantsuse ja ka kodumaine impressionism. Sellest perioodist on praegusel näitusel kalurielu sarja kuuluvad teosed „Ühine lugemine“, mille pruun gamma on elama pandud mõne erksa värvilaiguga, ja „Kalurineiu“, kus naisefiguur istub hallika sajulooriga varjatud mere taustal, oodates oma kalurit, nagu Aadu Hindi populaarses „Tuulise rannas“ ootas Mare Sandrit.

Ükski repro ei suuda edasi anda meisterlikkust, millega on edasi antud udune atmosfäär, vihmast läikiv must kuub ja veest raskunud punatriibuline seelik. „Ühine lugemine“ on oma sundimatu atmosfääriga, meeleoluga „meeste omavahelised tähtsad jutud“ Okase olustikužanri markantne näide.

Pruunile perioodile eelnes Kihnu punaroheline, järgnes aga kollakasroheline periood 1958. aasta Saaremaa ja Muhu maastike ning Kunda vaadetega. Hoolimata mõneti nurgelistest pintslilöökidest ei ole Kunda vaated karmi stiiliga veel ühendatavad, küll aga esindab seda praegu Kumus eksponeeritud suur pannoolik „Põlevkivikaevurid“ (1959), mis mõjuks paremini üksinda eksponeerituna mõnes Eesti Energia kaevanduste esindussaalis.

Figuurivaldaja. Evald Okase koloriit ja maalikäsitlus muutusid koos esteetiliste ideaalide muutumisega. 1950ndate keskpaiga eesti maalile küllaltki omased peened ja diskreetsed värvikooslused, ühendatud respektiga natuuri suhtes teda mõni aeg hiljem enam ei rahuldanud. Nii maaliski ta siuh-säuh halli ja pruuniga üle portree oma tütrest Marist (1955), jättes endisest alles vaid lapse näo ning andes pildile nimeks „Peegel“ (kas Andrei Tarkovskist inspireeritud pealkiri?). See ülemaaling kergelt skitseeritud puuviljakorviga võis olla tehtud 1970. aastatel, samal ajal suurepärase, värvika, hoogsalt ja ka nüansseeritult maalitud „Perekonnaportreega“ (1975), Okaste pere istumas ümber pereema.

Perekonnaliikmete portreed on kunstniku loomingus silmatorkaval kohal, kuigi Okasel on rohkesti portree-etüüde töömeestest ja ka kultuuriinimestest. Kunstnik tabas kujutatava karakteri, ent tal ei olnud pintsliga psühholoogi ambitsioone. Autoportreesid on eriti palju noorusajast, 1946. aastani, siis taas 1985. aastast peale. Et perekond oli tema elus tähtis, seda kinnitab suureformaadiline „Meie pere“ (1985, EKM). See sündis pärast triptühhoni „Kunstnikud“ valmimist (1974–1982, EKM), kus jäädvustatud meie tollaste silmapaistvate kunstnike nimed on kantud esiplaanil kujutatud raamatusse. See on ainulaadne, erilise hoolega maalitud teos, tuntuim ja tunnustatuim tema ülisuurte, 200 x 300 cm suurustest triptühhonidest. Triptühhonide rida algas „Hobustega“ (1973). Kunagi oleks huvitav näha neid koos eksponeerituna.

Okase esimene välisreis oli 1936. aastal Soome. Just siis ilmus Gallén-Kallela kunsti mõjul tema loomingusse esimest korda Kalevipoja aines, millele ta on korduvalt pühendanud maale ja joonistusi hiljemgi, nt 1961. aasta väljaande illustratsioonid ja suur pannoo „Kalevipoja võitlus sortsilastega“ (Viinistu kunstimuuseum). Need on tema rahvus­romantilise värvinguga teoste seas kesksel kohal.

154 maali, akvarelli ja joonistust valmisid ainuüksi kahekuulise lähetuse ajal Armeeniasse. Sellest on publitseeritud vaid väike osa, nagu ka 1947. aastal Kesk-Aasias loodust.

Rohkem on tuntud tema põhiliselt sügavtrükitehnikais, aga ka litos ja kartongtrükis teostatud estambi­sarjad Madalmaadest (1958–1959), Itaaliast (1961), Prantsusmaalt (1962) ning Jaapanist (1965). Need tõstsid Okase eesti graafikute esiritta ja on jätkuvalt populaarsed.

Nende reiside ajel sündis ka maale, ent eriti viljastav oli Okasele-maalijale Jaapan: seal viibimine uuendas märgatavalt tema paletti, tõi sinna eksootilisi lillakaid, roosakaid, sinakaid ja kuldpruune varjundeid. Oma muljeid on kunstnik avaldanud raamatus „Pilte Jaapanist“ (1966). Natuke kaugemaks jäi talle Jaapanist tagasiteel külastatud India.

Kõigi nende reisisarjade keskpunktis on naine – Euroopas moodne ja emantsipeeritud, Jaapanis rohkem traditsiooni hoidev naisekujutis.

Evald Okase lõuenditel ja graafilistel lehtedel näeme arhitektuurimälestisi pea kõigilt külastatud maadelt, iseäranis Itaaliast ja Kreekast. Ent Rotterdamis ja Pariisis köidavad teda ka moodsad hooned ja skulptuurid ning Tōkyōs uus linnaarhitektuur. Moodne linnaarhitektuur lummas teda täiesti ka Torontos (1967) ja New Yorgis (1969).

Ent juba varem oli ta avastanud suurehituste romantika ja väljendusvõimalused. Seda liini märgivad Ljubljana biennaalil auhinnatud „Gaasitehas“ (1959, akvatinta, kuivnõel), „Tsemenditehase ehitus“ (1961, akvatinta), õlimaalid „Kunda tsemenditehase ehitus“ (1961), „Uus linn“ (1965), „Linn tellingutes“ (1965, kõik EKM), litosari „Linn“ (1974–1986) ja suur hulk teisi teoseid. Tema romantilisele käsitusele on tunnuslikud sagedased öised või õhtused, tuledesäras linna- ja isegi ehitustandrite vaated. Linna teemaga on seotud ka arhitektist poja Jüri Okase portree (1974) ning triptühhon „Linn ja kunstnik“ (1978, EKM).

Nagu juubelitähtpäevad üldiselt, nii annab ka Evald Okase lähenev sünniaastapäev võimaluse aeg maha võtta ja mõelda, mida kunstniku ulatuslik ja sisukas looming meile praegu tähendab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar