Tunnustus tiivustab

Kadri Mälk: „Võib uhkust tunda, et Eesti ärieliidi ja jõukate inimeste kasumiloogika sisaldab ka ülevamaid kapitalikäsitlusi.“

REET VARBLANE

Hiljaaegu anti välja järjekordne noore ehte stipendium, see on üks väheseid eratoetusi meie kunstis. Tänavused stipendiaadid Darja Popolitova ja Sofja Hallik kaitsesid 2015. aastal EKA ehtekunsti erialal magistrikraadi cum laude.

Kuidas on see 2008. aastal algatatud noore kunstniku toetus vastu pidanud?

Kadri Mälk: SA Noor Ehe on loodud toetama värskeid ja väljapaistvaid andeid Eesti ehtekunstis. Eesmärk on peale ajalise hetkelise toetuse toetada ka kutsumust ja innustada tulevikuvisioone. See on ainuke nüüdisehtekunsti stipendium Eesti noortele ehtekunstnikele. Algatusse on panustanud paljud helded inimesed: perekond Ross, Marika Lõoke ja Jüri Okas, Ivo Nikkolo, Lylian Meister, Emil Urbel, Taso Mähar, Signe Kivi, Mart Kalm, Heie Treier, Julia Maria Künnap, Virko Veskoja jpt. Kui juba jalad põhjas olid, siis ka välistoetajad, kelle veenmine ei olnud üldse mitte keeruline. Näinud meie tööde tulemusi, pannakse õlg alla. Meid toetavad jätkuvalt ka Eesti inimesed – mis on ime. Oleme kõigile neile, kes meisse uskunud, väga tänulikud. Avalike suhete agentuuri ega reklaamikampaaniat pole vaja läinud. Sihtasutuse juhatuse liikmed töötavad tasuta. Õieti – tasu on õnnestumine.

Sofja Hallik. Homeosis V. Marmor, plastik, hõbe, kumm, 2015.

Sofja Hallik. Homeosis V. Marmor, plastik, hõbe, kumm, 2015.

Sofja Hallik

Kes kuuluvad žüriisse ning kuidas käib valimisprotseduur?

Noore Ehte juhatusse kuuluvad Tanel Veenre, Tamara Luuk ja Piret Hirv ning asutajana mina ise. Varem ka ehtekollektsionäär Lars Pahlman, kes hiljuti meie hulgast lahkus.

Sihtasutuse liikmed pakuvad kandidaate, kes aasta jooksul oma loomingu ja tegemistega silma on paistnud ning kellel ka tõsised tulevikuplaanid, ideed, tahe ja oskus neid ellu viia. Meie silmapiiril on umbes 50–60 noort loojat. Seekord oli meie esimeses valikus neli kandidaati, neist üks bakalaureuseõppe üliõpilane. Sõelale jäi kaks võrdselt tugevat tegijat. Võtsime otsuse settimiseks aega ja, olles veendunud, et nad mõlemad, nii Popolitova kui ka Hallik, on tõesti võimekad ja tegusad ning vajavad toetust, tegime lõpliku otsuse detsembri lõpus. Seekord lisandub rahalisele stipendiumile ka näitusevõimalus, sooloväljapanek Narva kunstiresidentuuris aprillis ja mais kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti suurnäituse raames.

Kandidaadid ennast ise ei esita, mingit kohustust stipendiumi välja anda ei ole, kõik toimib vaba vaimustuse pinnal. Tänavu näiteks toetab Noore Ehte SA Münchenis, São Paulos ja ka Buenos Aireses toimuvat eesti ehtekunsti valiknäitust „Estonishing“, mille algataja on São Paulo galerist Thomas Cohn, kuraator aga Tanel Veenre. Näitusega kaasneb trükis. Thomas Cohn, varasemalt tuntud kui erksa närviga kujutava kunsti galeriide eestvedaja Ladina-Ameerikas, käis Tallinnas tutvumisreisil ja, näinud tööde kvaliteeti, on kõik edasine olnud juba asjade loomulik ja südantsoojendav käik.

Ehtekunstis oli teinegi eratoetus – Roman Tavasti stipendium. Mis on sellega juhtunud?

Seda peaks küsima Tavasti ettevõtte ärijuhtide käest. Olin 1998. aastal koos Raul Roman Tavastiga stipendiumi asutaja. Tollal oli stipendium suunatud professionaalse ehtekunsti järelkasvu toetamiseks ja üliõpilaste seas väga kõrgelt hinnatud. Hiljem, kui ettevõte läks teistesse kätesse, stipendiumi eesmärk muutus: hakati toetama „loomingulist mõtet märgikunsti vallas“, seostati stipendium peamiselt aumärke ja meeneid tootva firma tegevusega. Paraku on taotlejate paremik endiselt vaba loomingulise lennuga ehtekunstnikud, kelle idealism sobib rohkem rahvusvahelistele mainekatele konkurssidele, kus rahaline tunnustus võib ka sootuks puududa. Toon näite. Tänavusel ehtenäitusel „Schmuck 2016“ ja Hoffmanni auhinna konkursil Münchenis – see on ilmselgelt praeguse ehtemaailma nimekaim auhind – oli üle seitsmesaja taotleja seas 16 eesti ehtekunstnikku ja valikusse jäänud 66 kunstniku seas kolm EKA lõpetanut. Millest see kõneleb? Kuidas tekib renomee? Asjatundlik žürii? Ürituse nähtavus? Vaevalt et ainult. Läbimõeldud, sihiteadlik tegutsemiskava, otsuste professionaalsus, aastate jooksul hoolikalt välja õpetatud meeskond, karismaatiline pealik, hea vaist, kindlasti midagi veel … Ja et järjepidevuse taak ei halvaks uute algatuste sära.

Darja Popolitova. Metanoia X. D-skaneeri­mine, 3D programmis töötlemine, CNC freesimine, käsiviimistlus, 2015.

Darja Popolitova. Metanoia X. D-skaneeri­mine, 3D programmis töötlemine, CNC freesimine, käsiviimistlus, 2015.

Vladimir Ljadov

Eesti Metallikunstnike Liit annab välja Ede Kurreli nimelist aasta­auhinda. Millist rolli mängib metallikunstimaastikul see toetus?

Ede Kurreli auhind asutati 1998. aastal, ajal, kui metallikunstnike liitu juhtis oma malbel, kuid eesmärgipärasel kombel Urve Küttner. See on kena kolle­giaalne tunnustus. Ka Tiina Käeseli aeg oli veel kuigivõrd kuldaeg. Paraku kuulub sellesse erialaliitu aina vähem noori ärksaid ja üllatusi pakkuvaid tegijaid. Tugevad toimetavad mujal. Paratamatult peegeldab seda ka auhinna jaotus. Ent kuivõrd ma metallikunstnike liidu töös ei osale, pole mul voli ka nende tegevust kommenteerida.

Kui mõelda laiemalt kunstiauhindade ja -stipendiumide peale, siis on neid üsna kopsakas hulk. Kas neist piisab või peaks selle süsteemi ja tunnustusmehhanismi kuidagi ümber korraldama?

Erakapitali huvi kunsti toetamise vastu on väga teretulnud ja eluterve ilming. See näitab ehk, et kunstimetseenluse lunastav vägi hakkab jõudma ka Maarjamaale.

Et mitte olla ülekohtune, pean lisama, et kunstist sügavamalt huvitatud inimesed ja ettevõtted – neid pole kunagi ega kusagil üleliia palju – toetasid kunstnikke ka majanduslikult rasketel aastatel. Küllap olid nende valikud tollal valulisemadki, ent nad toetasid. Võib uhkust tunda, et Eesti ärieliidi ja jõukate inimeste kasumiloogika sisaldab ka ülevamaid kapitalikäsitlusi.

Erinevatest eesmärkidest ja kriteeriumidest lähtuvat tunnustust võiks alati rohkem olla. On vist Võsu vanasõna, mis ütleb: tunnusta ja tuleb tulemus. Kas see nüüd just täpselt nii on, ei söanda kinnitada, ent omajagu tõtt on ses küll. Tunnustus tiivustab. Mida vähem meid suunavad mehhanismid ja süsteemid, seda parem. Loova hulluse vastu on süsteem võimetu. Parim, mida viimane teha saab, on ande äratundmine ja toetamine.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar