Tung ja sublimatsioon

Reet Varblane

Raul Rajangu alias Luminoso surma, tabu ja sugutungi tõlgendus jääb ühiskonna kriitika varju, kuid ei ole sugugi vähem tähtis. Vaade „Bedroom’s show’le”. Jaanus Heinla

Raul Rajangu on Eesti üks järjekindlamaid postmodernistlikke kunstnikke: tema esimesed ruumilised tsitaatidest kubisevad maalid 1980ndate lõpul tekitasid algul hämmastust, kuid õige pea leidsid oma koha meie värskes „kunstiklassikas”. Hilisemates installatsioonides, olenemata sellest, kas neid olid rohkem või vähem õnnestunud, leidsid kriitika heakskiitu või mitte, on ta jätkanud postmodernismile omast metatasandi lugu, kuhu on pikitud uusi tsitaate, nende tõlgendusi. Kuid metatasandile vaatamata on Rajangu kunst sügavalt isiklik: ikka ilmub kunstnik ise vaataja ette kas siis üksi või mõne mõttekaaslasega, kas otseselt keskse tegelase või näilise statistina.

Tallinna Kunstihoones eksponeeritav „Bushenwald.com”, küll Luminoso autorinime all, on Rajangu terviklikumaid ja võimsamaid etteastumisi. Just nimelt etteastumisi, sest kuigi Kunstihoone saalides kõlavad kas suurriikide Vene Föderatsiooni, Ameerika Ühendriikide või ükskõik millise araabia riigi juhi hääl, intensiivne, manifesteeriv, oma tõde sisendav kõne või ekspressiivne, lummav, kuid ängistav muusika; ning haaravad vaataja pilku kõigepealt kummalised, vaikselt ligi hiilivad, küll oma trajektooril liikuvad kõnepuldid või siis painajalikud voodid, mis teatraalselt pimendatud galeriikeskkonnas mõjuvad lausa hiiglaslikena; näeme ka kunstnikku ennast koos oma lähedasema mõttekaaslase, vennaga, ühes või teises videopildis. Näiliselt ülejäänusse sekkumata juhib ta ometi kindlakäelise dirigendina põõsasmetsa-teemalist sümfooniat.

Olen täiesti nõus Katrin Kivimaaga, kes möödunud nädala Eesti Ekspressis nimetas Rajangu alias Luminoso näituse afekti tekitavaks keskkonnaks ning ehitas selle keskkonna tõlgenduse ängistuse ja vabanemise metafoorile: „Vabanemine, mida ekspositsioon pakub, seisneb mõttetegevuses – asjade seisule näkkuvaatamises. Kui ristuvad üksikisiku ja suure korporatsiooni huvid – olgu selleks siis korporatiivne riik või multinatsionaalne kompanii –, lendavad üksikisiku õigused üle parda. Muidugi tekitab selline mõte ängistust, kuid selle ängistusega peab elama, vähemalt vabastab see meid illusioonidest enda ja maailma suhte kohta. Luminoso nn valgus(tus)projekt täidab eelkõige tõekõneleja rolli” (Eesti Ekspress 7. VIII). Ehk teisiti öelduna: isiku ja süsteemi konfliktile, Rajangu valgustaja- ja mentorirollile või isegi pigem narrirollile, kes, kartmata ka kuningat ennast, võis alati oma tõe välja öelda (kuigi me ei tea, mis narri müütilisele eristaatusele vaatamata temaga ikkagi juhtuda võis): „Luminoso võti näituse mõistmiseks on „Eesti on väike riik. Eesti peab valima peremehe. Eesti on valinud. See teadmine toodab lakkamatult ängistust. Vabastagem end ängistusest”.

Selline tõlgendus peab vaieldamatult paika näituse, galeriisse tekitatud afektiivse keskkonna üldkonstruktsiooni, raamistiku kohta. Kuid Rajangul nagu parimas mõttes postmodernistlikul kunstnikul ikka on varuks mitmeid varjatumaid, kas siis rohkem või vähem nüanssidele rajatud ala- ehk subtasandeid, mis kipuvad üldkonstruktsiooni raamest välja libisema. Rajangut (seekord kunstnikku kui Valgustajat, valgus- ja särakandjat) on vaat et läbi kogu tema loomingu vaevanud (sest „huvitama” on liiga neutraalne sõna) surmateema. Nii nagu varemgi ilmub see temaatika vaataja ette mitmel tasandil. Esmalt kõige leierdatuma sümboli, pealuu kaudu, mida võib näha nii selle maailma vägevate kõnepultidel, aga ka hiidkorporatsioonide tunnuseid kandvatel vooditel ehk väljapaneku  suurtel atraktiivsetel objektidel. Siis rahu- ja turvatunnet tekitavates kalmistuvaadetes ning kõnepultide matmisstseenides, hauakirjas „Ja nüüd, Issand, mida ma pean ootama? Oma lootuse ma panen üksi sinule”. Ning lõpuks „Bedroom’s show” emotsionaalses atmosfääris, morbiidses keskkonnas. Samasuguse sisulise liikumise teeb läbi ka surmateemaga seonduv seksuaalsuse ehk sugutungi temaatika. Esmalt kõige otsesema ja tänapäeva mõttes kõige leierdatumana räige pornovideona, mis on üles ehitatud kõige primitiivsema skeemi järgi: mustanahaline, ürgjõust pakatav ülisuure suguelundiga mees, valgenahaline, tabusid eirav, meelas, isegi himur, mehe ürgjõule alluv naine. Siis selle videoklipi peegeldused hauakirja taustal, mis teeb küsitavaks nii kristluse (aga ka iga teise religiooni) võime kellelegi tänapäeval tõelist lohutust ja turvatunnet pakkuda kui ka ürgse sugutungi allutamise pornotööstuse reeglitele. Seejärel magamistoa seintele projekteeritud videote voodistseenid, kus morbiidne atmosfäär on nullinud tegeliku suguvõime ja üksildusse eraldatud tegelased on sunnitud leidma sublimatsiooni suguelu teistes vormides nagu käsikiimlus jne. Ja lõpuks suure saali riituslike tegevustega videod, mis osutavad mingi inimkoosluse, sootsiumi (mitte küll suurkorporatsioonide ja -riikide juhitud koosluse) väljakujundatud reeglistikule allumisele, kohandatud mina-tungile, sublimatsiooni rafineeritumale tasandile, kuid milles on säilinud erootika algset jõudu; mille puhul kõik ei ole allutatud ekshibitsionismile ning turureeglitele.

„Surmapiin ei ole tingimata seotud meelelise naudingu saamisega, kuid surmapiin suurendab meelelist naudingut. Erootiline aktiivsus ei ole alati avalikult paheline, see pole ka alati süsteemi pragu, kuid salaja ja sügavamal tasandil kuulub pragu vahetult inimliku meelelisuse juurde, on naudingu peamine tekitaja. Surmahirm paneb meid hinge kinni hoidma ja samal kriisimomendil lämbuma,” kirjutas George Bataille surma, meelelisuse, tabude, ohverdamise, tungide, keele käsitluses („Erotism. Death & sensuality”, avaldati prantsuse keeles 1957. aastal, inglise keelde tõlgiti aastal 1962).  Bataille’ käsitluse valguses võib ka Rajangu alias valgustaja Luminoso Kunstihoone etteastet vaadata mitte ainult ratsionalistliku ängistusest vabasta(u)mise üleskutsena, kaasaja kriitilise kommentaarina, vaid selle psühhoanalüütilise tõlgendusena, indiviidi tungide ja sootsiumi tabude metafoorina, mis toimib, küll väheste kohenduste abil, väga edukalt ka mitmete teiste praegusaja valupunktide tõlgendajana. Subjektiivse, kunstniku emotsionaalse, vahest veidi üle vindi keeratud tõlgendusena, aga igal juhul mõjuva tõlgendusena. Kui näitusele nimetuse andnud ruumiinstallatsioon „Bushenwald.com” valmis spetsiaalselt Kunstihoone tarvis, siis „Bedroom’s show” on juba kolm aastat vana. Praeguses kontekstis toetavad mõlemad installatsioonid üksteist: enamgi veel, „Bushenwald.com’i” keskkond poleks pooltki nii võimas „Bedroom’s show” toeta.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming