Tundlik vahetsoon

Reet Varblane

Anneli Porri kuraatorinäitus „Kus lõped sina, algan mina” Tartu Kunstimajas kuni 20. X. Kunstnikud Dénes Farkas, Johnson & Johnson, Flo Kasearu, Margot Kask, Eve Kiiler, Paul Kuimet, Laura Kuusk, Marco Laimre, Peeter Laurits, Kristina Norman, Helen Melesk, Marge Monko, Krista Mölder, Birgit Püve, Raul Rajangu, Liina Siib, Laura Toots, Anna-Stina Treumund, Tõnu Tunnel, Anu Vahtra, Vergo Vernik ja Visible Solutions OÜ.

Tänavune fotokuu avati Tartus Anneli Porri ruumile ja keskkonnatajule keskenduva kuraatoriprojektiga. Nagu on kirjas Tartu Kunstimaja koduleheküljel ja nagu kinnitas ka kuraator oma loengus, pakutakse selle väljapanekuga meie nüüdisfoto ehk siis viimase kahekümne aasta fotokunsti läbilõige: esimene on Eve Kiileri  fotosari „Eesti kodud” (1992-1993), viimane Flo Kasearu kevadel tema majamuuseumi projektis näidatud sari „Väljakasvanud” (2013). Mõlemad käsitlevad kodu ja kodutuse, inimese ja keskkonna teemat, olgu siis inimese loodud või looduslikku keskkonda.
Viimase kahekümne aasta kokkuvõte, meie fotokunsti tõusu, isegi edu lugu, eelkõige, kui pidada silmas viimaste aastate rahvusvahelist pilti, on Porri projekti ambitsioonikaim ja ühtlasi ka nõrgim külg. Nii-öelda adekvaatne kokkuvõte tekitab otsekohe küsimusi, miks on eelistatud ühelt või teiselt autorilt vaid seda tööd (Eve Kiileri muuseumifotod võiksid vabalt olla n-ö ideoloogilise  ruumi alajaotuses, tekitades omamoodi nihestatud dialoogi Johnson & Johnsoni „Luhtunud artikulatsioonidega”, 2008) või miks on jäetud kõrvale mõned kunstnikud (näiteks Sigrid Viiru „Postkaart vanavanematele” või Mare Tralla naise seksuaalsust ja kultuuriliselt omistatud naiseliku ruumi sobimatust käsitlev „Ruumi kirjutatud” või Ilja Sundelevitši mahajäetud sõjaväeosade hoonete fotod, militaarse ruumi transformatsioon näiliselt neutraalseteks abstraktseteks pindadeks nagu Mondriani maalid, negatiivse märgiga ruumi harjumuse kaudu kodustamine, millekski omaks ja isegi väärtuslikuks muutmine). Aga need on pelgalt mõned näited.
Nii olekski õigem jätta kronoloogiline, meie fotokunsti ajalugu kirjutav telg kõrvale (iseäranis, kui kuraator on kataloogitekstis jäänud tagasihoidlikuks ning nimetanud oma ajalugu kirjutavat rolli „endale pakutud linnulennuliseks ülevaateks tehtust”) ja vaadata väljapanekut Anneli Porri subjektiivse jutustusena, mille ülesehituses on ta kasutanud teda kõnetanud ühel või teisel viisil ruumiproblemaatikat puudutanud fotosid. Kunstihoone fotokuu väljapaneku „Kahtluse varjud” kuraator Niekolaas Johannes Lekkerkerk on intervjuus öelnud, et väljapaneku kõik teosed on terviku loomiseks vältimatult vajalikud. Just samamoodi tahan vaadata Anneli Porri  kuraatorinäitust. Seda enam, et väljapaneku jaotamine poliitiliseks ja ideoloogiliseks, isiklikuks, fotograafiliseks ja transtsendentseks ruumiks on tõepoolest tinglik: ühe või teise alajaotuse all esitatud töid võib vabalt vaadata mõnes teises raamistuses või kõige sagedamini mitmete raamistuste kokkupuutepunktidena.
Anneli Porri on laenanud kogu välja­paneku, oma terviku pealkirja Helen Meleski 2012. aasta fotosarjalt, kus kunstnik on näidanud kõrvuti töötavate inimeste tööruume, -laudu ehk situatsioone, kus isiklik ruum kasvab millekski muuks, kellegi teise ruumiks. Piltidel ei ole inimest, ka isiklikud esemed (territooriumid) on kollaažina kaetud värviliste paberitega, näeme „neutraalset eikellegimaad”, nagu on väljendanud kataloogis Anneli Porri. Värvilised paberid, nende juhusliku paiknemise transformeerumine n-ö kunstiteadlikes peades geomeetrilise abstraktsionismi tähtteoseid meenutavateks kompositsioonideks toob taas esile tähenduslikkuse kokkuleppelisuse, isegi juhuslikkuse. Kuid seegi pole Anneli Porri kuraatoriprojekti mõistmisel kõige tähtsam. Mõistmise võtmeks on pealkirjas sisalduv vastandus: „mina” ja „sina”, mitte „mina” ja „tema”. Sina ei tähenda võõrast, sina (vähemalt eesti keeles, kus kasutame siiski lähedusastet eristavaid „sina” ja „teie” vormi)  ei ole küll päris oma (ka laiendatud „meie” mõttes), aga ka mitte kardetud, hirmutav Teine. „Minu” ja „sinu” vahelises tsoonis kipub oma ja võõras segunema, teineteist eraldav piir märkamatult haihtuma.
Selle projekti tugevus seisnebki terviku ülesehitamisel „tundlikule vahetsoonile”. Anneli Porri ei vastanda head ja halba, tõde ja valet, ka poliitilise ja ideoloogilise ruumi juures (isegi kui jääda selgelt piiritletud alajaotuse ehk siis Monumentaalgalerii juurde) ei toimi oma ja võõra vastandus ehk siis kunstnik versus võim/riik/valitsus, vaid vaataja seatakse mitmete variantide ette. Ka kaasatud kunstnike, isegi kõige šokeerivamate, otseütlevamate kunstnike positsioon tundub selles tervikus taltsutunum, kuigi sugugi mitte lahjenenud, pigem on täiskasvanumalt küpsem, läbimõeldum, annab vaatajale hingamisruumi.
Michel Houellebecq on oma läbilöögiraamatus „Elementaarosakesed” avanud ruumimõiste mõõtmise, mõõteriistadevahelise ruumi kaudu. „Minu” ja „sinu” mõõteriistade vahele ei jää ruumi „kägarasse tõmbunud, meeletut hirmu tundvatele inimolendeile” (taas tsitaat Houellebecqilt), see tundlik tsoon pakub vastastikuse põimumise võimaluse. Nii pakub ka Tartu Kunstimaja näitus pigem põimumist kui vastandust: Laura Tootsi („Armastajate diskursus”) ja Anu Vahtra („Rip off”) tervikut peegeldav väikseim fragment, Anna-Stina Treumundi („Drag Queen”) ja Marge Monko („Tableaux I-III”) maskeraadlikkus, allasurutud ootuste n-ö songastumine, Marco Laimre („Spagaaditöö”) ja Raul Rajangu („House of Playboy”) kütkestusekultuuri nähtustena, kui tuua vaid mõned näited.
Kuraatori taustavaatepunkt, iseäranis tuleb see välja fotograafilise ruumi tööde juures, on kolmemõõtmelise reaalse ruumi ülekandmine foto kahemõõtmelisse ruumi, tähendusväljade teisenemine, selle sõltuvus ajast, kohast, autorist. Viimasel ajal on füüsikud järjest enam hakanud rääkima reaalse ruumi kahemõõtmelisusest (küll universumi kanga mõttes) ja selle kolmemõõtmelisest projektsioonist. Selles valguses ei ole foto (aga ka maal, joonistus jne) tegelikkuse projektsioon, projektsiooni taandamine millekski, mis on mingis mõttes tegelikkusele lähem kui projektsioon.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming