Tulnukad Pärnus

Mark Soosaar on näitusega tõstatanud praegusaja põhiküsimuse: kas meil tuleb inimeseks saada või inimeseks jääda?

LINNAR PRIIMÄGI, kultuuripsühholoog

XXIII rahvusvaheline aktinäitus „Mees ja naine. Tulnukad” Pärnus Uue Kunsti Muuseumis kuni 4. IX.

Igor Prokofjevi lummav portree „Tulnukas“ (2016).

Igor Prokofjevi lummav portree „Tulnukas“ (2016).

Vaiko Edur

Küsimusele, miks võõrplaneetlasi kujutatakse alati jõledamaks, ebarditeks, mispärast ei tee keegi neid inimesest ilusamaks, on lihtne vastata: inimene ei suudagi kujutleda kedagi iseendast kaunimat. Ka jumalikkusele annab ta inimkeha nagu müüdis Pygmalion või kujutavkunsti ajaloos gootika esikteoseks peetava Klosterneuburgi ambo autor Verduni Nikolaus1. Lucius Malliusel, parimal maalijal Roomas, olid inetud pojad, keda vaadates üks võõras pillas: näe, kuidas erinevad su ihuline ja su kunstiline looming ning isa kostis: „Mis seal imestada, lapsi tehakse ööpimedas, kunsti päevavalgel.“2 Kujutavkunst ilustab inimest ning inimjumalat, aga mitte humanoide.

Kultuur: oma või võõras?

Ksenofoobia, võõrakartus on psühhofüüsiline tõrjereaktsioon, mis saab alguse juba „isekast geenist“3 ja „spermatosoidide sõjast“ (inglise evolutsioonibioloogid avastasid, et lisaks „viljastajatele“ osalevad rasestusaktsioonis veel „kamikazed“, kes blokeerivad ligipääsu emakale, ja „tapjad“, kes hävitavad konkureerivat spermat4). Elu on katkematu konkurents.

Kultuur on samuti ksenofoobiline, enesekaitse. Ilmekat näidet pakub Jaapan. „Jaapani keeles tähendab uchi-no seda, mis kuulub kodule, mille all mõistetakse perekonda, kooli, töökohta, tihtilugu rahvust tervikuna, s.t on meie oma. Nende oma väljendatakse sõnaga soto-no või yoso-no, võõras, välismaailm: need on teised inimesed, teine kool, teine firma, teine rahvus. Kõik, mis on jaapanlik ja mis seda ei ole, on alati selgelt piiritletud. Selleks kasutatakse koguni eri sõnu.“5

Katsed defineerida kultuur välise vastanduseta ei anna tulemusi. Globaalse inim-iseduse manifestiks on saanud fantaasiad kultuuri esindavate maalaste (sks Kulturmenschheit – kultuuri-inimkond) ja kultuuritute tulnukate kokkupõrkest. Seda näitavad viimatise sajandivahetuse eel valminud suurfilmid: tõsises võtmes saksa režissöör Roland Emmerichi „Iseseisvuspäev“ ja hollandi režissöör Paul Verhoeveni „Tähesõdalased“, koomilises lahenduses ameerika režissöör Tim Burtoni „Marss ründab!“. „Iseseisvuspäevas“ visualiseeritakse juhtmõtet: „Tulnukad on saabumas ning nende eesmärk on sissetung ja hävitus. Võideldes kõrgema tehnoloogia vastu, on inimkonna parimaks relvaks ellujäämistahe.“6

Et tegu pole mitte pelgalt hollywoodliku ajaviiteprobleemiga, sellest annab tunnistust hiljutine arutlus ka ühelt kaalukamalt nüüdisfüüsikult Steven Hawkingilt: „Kui tulnukad meid külastaksid, oleks tulemuseks midagi sellist, mis juhtus, kui Kolumbus randus  Ameerikas – pärismaalastele see just hästi ei lõppenud … Minu matemaatilise aju jaoks on juba asjakohased arvud piisavalt suured, et mõte tulnukatest oleks täiesti mõistuspärane.“7 Maalaste identiteet püsib vastuseisus muulastele.

Iga kultuuri geneetiline enesekaitsemehhanism on sallimatus – vastandina kohustuslikule sallivusele tsivilisatoorses kompromissis. Tsivilisatsioonis püütakse sarnaneda kõige eesrindlikumaga, sellele mainstream’is järgneda ning järele jõuda. Kultuuris hinnatakse oma eripära, oma teed minekut. Seda rõhutas ka üks esimesi eesti kultuuri ideolooge Juhan Luiga. „Põlguse järele­aimamise vastu leidis Luiga olevat loomuliku instinkti, mis inimesi peab ajama individuaalelu ülesannetele. Loomulik siis, et üks rahvas teise kultuuri põlgab ja kultuurisünnitusi madalalt hindab: need on ju tema individuaal-algtunnetele kvalitatiivselt võõrad.“8

Inimkeha: oma või võõras?

Esimesena äratab tähelepanu liigikaaslane. Inimkeha ilmum on inimese tajusse kodeeritud mustrina, mille ta pealdab seiratavale ümbrusele kõige esmalt. Mõtestades pilvede või kaljude kuju, alustab ta vaistlikult just inimnäost või -figuurist, alles hiljem tulevad muud kujundivõimalused. Inimene on liigiomaselt enesetundlik.

Seepärast tekitab moonutatud inimkeha loomupärast vastumeelsust. Eri kultuurides mõistetakse moonutust erinevalt, kuid igal juhul kehtib öeldu mittesihipärase, mitte ilu eesmärgil tekkinud moonutuse kohta. Just seletamatu inetus – või õieti inetuse seletamatus – peletab.

Seevastu ei kohuta meid ebardlus, mida seletab kultuurikontekst. Koerapäine Anubis Egiptuse surnuteraamatus on omal kohal, aga paigutatuna teise kultuurikonteksti – Rooma leegionärina Aleksandria katakombi reljeefil – mõjub võõrastavalt. Gigantide madujalad Pergamoni altari friisil kujutavad endast arusaadavalt mütoloogilisi indeksmärke, mis osutavad nende kuuluvusele allilma; seetõttu, hoolimata „fantastiliste koletisekujude imetlusväärsest realistlikkusest“9, leiavad kunstiteadlased, et „kõik lahingu osalised on sõna otseses mõttes kaunid. Siin pole stseene, mis tekitaksid õudu või vastikust“.10 Parmigianino „Autoportree kumerpeeglis“ moonutab küll proportsiooni, ent leiab põhjenduse pealkirjast.

Füüsiline teistsugusus paigutab inimese teise (sub)kultuuri, kuni selleni välja, et teda enam üldse inimeseks ei loeta. Dehumaniseeritakse. Vastus küsimusele, millisena kujutada mitte-inimest, ebainimest, leitakse fantaasiast, mille viljadega nüüd harjutatakse avalikkust juba lapseeast („Kolmanda planeedi saladus“, „Tähesõjad“, „E.T.“, arvutimängude monsterid).11

Pärnusse!

Pärnu Uue Kunsti Muuseumis on väljas traditsiooniline aastanäitus „Mees ja naine“. Sel korral on kuraator Mark Soosaar alateemaks ette andnud „Tulnukad“. Tema programmilise teksti tuum kätkeb lauseis: „Vaatame ja mõtleme – kuidas meie väike kodumaa võtab vastu tulnukaid, kes iga hetk võivad uksele koputada? Pole ju vahet, kas nad tulevad kosmosest või riikidest, kus elu pole enam võimalik.“ Lisagem: mehed ja naised on üksteise elus kõik tulnukad (lastest rääkimata). Sel teemal eksponeerivad Pärnus oma töid kunstnikud Brasiiliast, Eestist, Hollandist, Inglismaalt, Iraanist, Islandilt, Itaaliast, Kreekast, Rootsist, Soomest, Taanist, Ukrainast, Ungarist, USA-st ja Venemaalt. Globaalne ülevaade.

Taiesed jagunevadki pakutud võimalusi pidi kaheks: ühed kujutavad androide-humanoide (ebardeid), teised pärisinimesi. Siit algab probleem. Näituse üldpealkiri „Mees ja naine“ viitab sugupooltele ja seksuaalsusele, tegu on aktinäituste sarjaga. Aga seksuaalsus huvitab inimest liigiomaselt üksnes endasugusesse puutuvalt. Mida „etnograafilisem“, võõram on seksuaalsus, seda vähem on temas sensuaalsust: seksuaalset huvi, empaatiavõimalust, elamussisu. Mismoodi saaks sisse elada alien’ide paljunemise kirjeldusse? Põhimõtteliselt sellestsamast probleemist räägib Hando Runneli luuletus: „Nägin kärbeste armuelu / umbses madalas karjaköögis, / nad kukkusid alla laest / ja uppusid seasöögis.“12 Erootilist elamust tekitab just häbitunde ületus (häbitunde puudumine, häbitus on pornograafiline), aga häbitunde võimatus jätab inimese külmaks. Humanoidid on kõike muud kui erootilised oma sugupoolte koosluses.

Eks igasugu klaabusid ja tupse, minjoone ja mutaboore13 ole ennegi välja mõeldud ning jäädvustatud. Nüüdsel näitusel saab näha õige mitut (räägin vaid markantsematest). Ukselt vaatab vastu Priit Pangsepa „Jalutuskäik Viljandis“ (2012), kus deformeeritud meesakti suust ulatub välja teise inimnäo ja mingite jäsemejätketega keel. Hollandlane Peter Diem on oma antropomorfsete peletiste paarikesele kõige paslikumaks nimeks leidnud „Lendavad lehmad“ (1999). Venelase Oleg Jahnini kolm kimääri (2015) kujutavad sooliselt määratlemata tulnukaid kellegi habemiku peas. Kõik nood närviliseks tegevad teosed näitavadki tulnukaid kui pähetulnuid.

Hoopis üllamalt mõjuvad pidid, mis jäädvustavad siinpoolsust, maalaste tulnuklust, nende tulnust. Joonistuse asemel hakkab siin peaosa etendama värv, maalilisus. Mind kõnetavad kaks ukrainlast ning üks eestlane. Esiteks – ja sügavaimalt – Igor Prokofjev lummava portreega „Tulnukas“ (2016), aga ka tõelise pintslipeoga „Põgenemine“ (2016), teiseks Marina Škarupa oma vaba värvi- ja figuurikäsitlusega „Uinunud üleolekus“ (2015) ja kolmandaks Enn Põldroos oma suveräänselt ekspressionistlik-sümbolistliku õlimaaliga „Käeulatuses“ (2013).

Nagu Mark Soosaare puhul ikka oodata, leiab mitu vaimukust. Üks neist on brasiillase Alessandra Barbierato „Auk“ (2016), kus saali põranda alt vaatavad vastu kas sinna peitupugenud pagulased või siis sealt meie ilmaruumi tungivad humanoidid. Kunagi püüdis maneristlik maalikunst maksimeerida ruumi sügavust suunaga ülespoole (see püüd tipneb Correggio „Maarja taevaminekuga“ Parma toomkirikus, mille kuppel laseb lahti siinpoolsusest, avanedes kosmose lõpmatusse). Barbierato „Auk“ kujutab endast äraspidist kuppelmaali: sealt alt üles vaatavatele tulnukatele on meie põrandapealne, nende jaoks klaaslae-tagune maailm seesama igatsetud õnnis lõpmatus.

Teise üllatuse valmistas Margot Õunapuu õlimaal „Naise portree“ (2016) – peaaegu eristamatute kontuuridega must burka mustal taustal. Pildistasin seda ega uskunud oma silmi: kaamerasse oli salvestunud justkui negatiiv, nii hele ning are, et pidin seda algse mulje nimel arvutis tumedamaks häälestama, aga pilt ei allunud enam tõrksa taltsutusele.

Ja kolmas, lakooniline oma globaalsuses, rootslanna Ann Carlsson Kornejevi „Planeedi valvur“ (s.a): tilluke pronks-buda istub helesinisest marmorist maakera tipus. Korraga vahetuvad kahe reaalsuse segunedes mõisted „suur“ ja „väike“: pisike buda kuulub esemelisse reaalsusesse, kivist maakera aga sümbolite maailma. Võrreldes meie tegeliku helesinise planeediga, on sümbolkuul vaid mikromudel, samal ajal kui budakuju säilitab suveniiri originaalsuuruse ja muutub selles realistlik-sümbolistlikus proportsioonivahekorras omakorda maailma suure lunastuse sümboliks. Meisterlik ratsukäik!

Tulnukad: ülalt- või altpoolt?

„Kui meie galaktikas tõesti on mõnisada miljonit arenenumat tsivilisatsiooni, siis võiksime oletada, et nad on oma planeetidelt ammugi „lahkunud“, et nad ammu on asunud otsima teisi tsivilisatsioone, et nad on ehk moodustanud interstellaarseid kooslusi, interstellaarseid föderatsioone, et nad on läkitanud maakuulajaid ja saadikuid ning et nad lõpuks ka meid on külastanud. Miks nad pole veel siin käinud?“ küsib Isaac Asimov.14

Tema kõrvale peab tsiteerima kreeka luuletajat Konstantinos Kavafist: „Mida me ootame, kogunenud foorumile? / – Täna pidid saabuma barbarid. // Miks senatis mitte midagi ei toimu? Miks senaatorid istuvad siin ega tegele seadusandlusega? / – Sest täna tulevad barbarid. Mis seadusi saavad senaatorid nüüd teha? Kui barbarid on päral, teevad seadusi nemad. // Miks tõusis meie keiser nii vara ja miks troonib ta pea­tänaval, kroon peas? / – Sest täna tulevad barbarid ja keiser ootab nende juhti. Ta on tollele isegi valmis pannud kirjarulli hulga tiitlite ja nimedega… // Millest see äkiline rahutus, segadus? (Kui tõsiseks on tõmbunud inimeste näod!) Miks tänavad ja väljakud nii ruttu tühjenevad; kõik lähevad koju, sügavasti mõttes? / – Sest kätte on jõudnud öö, aga barbarid ei tulnud. Ning mõned, kes just saabusid piirilt, ütlevad, et barbareid seal enam ei olegi. // Ja mis meist nüüd ilma barbariteta saab? Nad olid ju mingi lahendus.“15

Nii Asimov kui Kavafis räägivad ühest ja samast. Sõltumata sellest, kas tulnukad saabuvad ülevalt- või altpoolt, pilvepiiri või silmapiiri tagant, me ootame ikka enda omast kõrgema ja vägevama, mitte madalama ja niruma ühiskonna esindajaid. Tähelaevnike kultuuri me enda omale vastupidisena kujutleda ei oskagi. Aga parvlaevnike võõrastavaid ning ahistavaid kultuuri­erinevusi tajume aina selgemini.

Teemavalik „Mees ja naine. Tulnukad“ on täkke läinud. Kunsti vaat et kõige humaansem ülesanne on muuta inimese elu keerulisemaks, huvitavamaks, püstitades ülesandeid, mida lahendades inimene uurib ning arendab oma inimsust (Cicero humanitas). Uue kunsti muuseumis võib kogeda ja täpsustada iseennast, otsa vaadata täna inimeseks olemise problemaatikale. Küsimus, mille esitab Mark Soosaare koostatud näitus Pärnus, on praegusaja põhiküsimus: kas meil tuleb inimeseks saada või inimeseks jääda?

1 Florens Deuchler: Gotik. Belser Stilgeschichte im dtv 7. München, Deutscher Taschenbuch Verlag 1978, lk 53.

2 Vt Macrobius: Saturnalia 2.2.10.

3 Richard Dawkins: Isekas geen. Tallinn, Varrak 2014.

4 Michael Kneissler: Krieg der Spermien. P.M. (Peter Moosleitners Magazin) 2005 Dezember (Nr. 12), lk 72 – 76.

5 Vladimir Pronnikov, Ivan Ladanov: Jaapanlased. Etnopsühholoogilised visandid. Tallinn (Olion) 1992, lk 107–108.

6 IMDb: Independence Day. http://www.imdb.com/title/tt0116629/.

7 Tippteadlane: tulnukad on olemas ja ohustavad inimkonda! FORTE.ee 26.04.2010.

8 Eduard Laaman: Juhan Luiga kui ideoloog (Tema 10nda surmapäeva puhul. 19. 10. 37). Toomas Haug (koostaja): Valik II. Artikleid eestluse ajaloost. Loomingu Raamatukogu nr 25/26. Tallinn, Perioodika 1988, lk 32.

9 А. И. Вощинина: Античное искусство. Исторический очерк. Москва Издательство Академии художеств СССР, 1962, lk 268.

10 Г. И. Соколов: Искусство Древней Греции. Москва Искусство, 1980, lk 248.

11 Selle taga võib näha kultuuripsühholoogilist nihet: ilutute või suisa inetute inimeste võitlust oma võrdõiguslikkuse, enda võrdse kohtlemise eest, aga siin on tegu juba puhtalt maapealse (lahendamatu!) probleemiga.

12 Hando Runnel: Punaste õhtute purpur. Tallinn Eesti Raamat, 1982, lk 73.

13 Wilhelm Hauffi muinasjutu alusel valmis Nõukogude Liidus multifilm „Kaliif Toonekurg” (1981), mida tuntakse ka nime all „Мутабóр“, see on võlusõna, mida seal kooris karjuvad igasugused peletised. Vt https://www.youtube.com/watch?v=I3vn7JodhA0.

14 Isaac Asimov: Außerirdische Zivilisationen. Köln Kiepenheuer & Witsch, 1981, lk 220.

15 „Barbareid oodates“ ilmus esmalt Kavafise kogumikus „Luuletused I (1896…1918)“. Vt http://www.cavafy.com/poems/content.asp?id=119&cat=1. Sealt leiab viite ka kreekakeelsele tekstile. Selle luuletuse meeleoluga resoneerib Dino Buzzati „Tatarlaste kõrb“. Vt Linnar Priimägi: Metonüümilisest filmikeelest ja V. Zurlini „Tatarlaste kõrbest“. Teater. Muusika. Kino 1986, nr 1, lk 22–32.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar