Tulevikustamine

Rauno Thomas Moss

EVA ja ADELE näitus „Stereoefekt” Tallinna Kunstihoones kuni 28. V. Kuraator Harry Liivrand.Eva ja Adele näitusest süübis mulle kõige enam mällu sõna „tulevikustamine” (futuring). Eva ja Adele enda loodud mõiste võtab kokku kõik, mida nad on seniajani teinud, ja sisaldab seda, millises suunas jätkub nende kunsti areng. Autorite enda tõlgenduses tähistab tulevikustamine paradigmanihet: tulevikus elavad kõrgkunst, meedia, mood, teooria ja massikultuur sümbioosis (vt itaalia kunstikriitiku Eugenio Viola intervjuud näituse kataloogis).  Tuleviku ja oodatava paradigmanihke oluline sisu peitub selles, et Eva ja Adele püüavad tulevase tundmatu suhtes positsioneerida ennast ja vaatajat algusest peale positiivselt ja tundeliselt, kuid samas ka pragmaatiliselt. Meie tulevik peitub meis endis. See koorub meist aja jooksul välja. Teisiti öeldes ongi tulevik vaid mäng meie varjatud tuuma ümbritsevate kihtidega.

Neid kihte ümber korrastades saame määramatu hulga uusi kombinatsioone,  väljakutseid ning esitame uusi küsimusi. Eva ja Adele kunst on seeläbi vahetu ja oluline just praegu ning seda eelkõige meie arengu üle mõeldes. Eva ja Adele analüüsivad meid katvaid ning minevikust kaasa võetud kihistusi (mehe ja naise rollid, sooküsimus, seksuaalsus, müüt, meedia). Nii moodustuvad uued maailmad, isiksuse tüübid, unistused, ootused, mille poole pürgida. Mõtlemisainet pakub veel teinegi lausefraas:  „Kus oleme meie, seal on muuseum”. Selle provokatiivse varjundiga väite tagamaad on laiemad, kui suudan selles artiklis hõlmata, sest see väide peegeldab ühte teist, veel suuremat paradigmanihet, mis on toimunud institutsionaliseerunud kunstimaailmas. Eva ja Adele puhul on huvitav just see, miks ja kuidas nad seda ütlevad ning mida sellega mõtlevad. Ühtaegu tähistab see väide ka nende kunsti totaalsust. See seondub romantilise kunstnikutüübiga,  kelle jaoks elu ja kunst sulanduvad üheks. Samas mängivad Eva ja Adele enda kui materjaliga niivõrd intensiivselt, et ma ei söandaks nende puhul rääkida elust selle tavatähenduses. Nad on muutnud elu kunstiliseks motiiviks, sürrealistlikuks peegelduseks. Selles on üheaegselt geeniusele omast ilu ja traagikat.

Me ei tea midagi nende elust, meile ei anta õigust vaadata nende loomeprotsessi või saada osa nende igapäevastest toimetustest. Seetõttu tekitab see puudujääk soovi nende tavaelu ise konstrueerida. Seda aga Eva ja Adele ei luba ning nii satubki vaataja kimbatusse. Vaataja saab pilgu heita vaid meediaga peetavale mängule. Sealjuures ei rõhutaks ma Eva ja Adele kunsti kaudu tõstatatavaid küsimusi soorollide ja sotsiokultuuriliste konstruktsioonide kohta, vaid seda, et need küsimused tekitavad meis, vaatajais, stereoefekti. Paarina kehastavad  nad ka ise stereoefekti, kuid samas on igas vaatajas rohkemal või vähemal määral peidus kõik see, millena Eva ja Adele end kehastavad. Minu isiklik näitusekogemus oli võõrandumise ja äratundmise segu. Nii on mul lihtsam analüüsida nende kunsti tehnilist poolt. Paljudel võib see olla vastupidi. Siinjuures tuleb märkida, et nii nagu see Harry Liivranna kureeritud väljapank, nii ka eelmise aasta Reet Varblase ja Eugenio Viola kureeritud  Orlani näitus, on tugeva kontseptsiooniga ning tähelepanuväärselt keskendunud kehalisuse ja võõrandumise problemaatikale. Üldiselt kaldutakse eelistama asju, kohti ja inimtüüpe, mille või kelle puhul arvatakse teadvat, mida nad endast kujutavad. Inimesele meeldib see, mis on juba tuntud ja millel on positiivne tähendus. Sellest vaatepunktist on Eva ja Adele oskuslikud piiri peal liikujad. Videoinstallatsioon „Watermusic” („Veemuusika”,  42 minutit iga osa) on üks võimalik Eva ja Adele kunsti mõistmise võti. Mu tunne seda vaadates oli, nagu oleks tegemist minu enda koduaeda maabunud tulnukatega.

Nad lehvitavad mulle ja ma pean jälgima ennast, et ma ei koperdaks hämmelduses ja segaduses selja taga seisva aiapäkapiku otsa. Eva ja Adele naeratavad roosade päikesevarjude alt ning viskavad monotoonses rütmis vett, ise samal ajal jalgadega vees solberdades. Need kolm  pilti toimivad loona. Neid vaadates tahan leida mõtet ja luua mõtte abil mõtestatud lugu. Parim, mida suudan konstrueerida, ongi veemuusika. Mu paanikas aju pakub vastuseks Händeli muusikat! Ja ma mõistan oma piiratust ning ebakindlust. Vaatepilt tundub ohtlik, kuigi nende kehakeel on kõike muud kui väljakutsuv ja agressiivne. Vastupidi, see on sõbralik ja kutsuv. Isegi lapselikult usaldav. Ja selle lapselikkuse tõttu langetan oma kaitse ning lähen vaatan maale kui tekste, mis oleksid pärit otsekui muust maailmas – tulevikust. Ja nende maal on kodune. Nende maal on maaliline. Maali kihilisus mõjub külluslikult, kuid mitte pealetükkivalt, sest see on küps. Seda maalilisust ei anna kahjuks edasi ükski repro, sest neis maalides on kasutatud akvarelli, joonistust, sädelevat lakki ja õlimaali. Pulbitsev värv ja pindade tundlikkus ning mitmekesisus meenutavad taas midagi lapselikku,  kuid mitte sellisel banaalsel moel, kui püütakse olla keegi teine. Maal ja seda moodustavad elemendid on puhastatud ja selitatud teadliku süsteemsusega ning esitatud koos ekspressiivse ja vahetu eneseväljendusega. Olen nõus Kaido Olega, et neid maale on hea vaadata, kuna need otsekui toetavad meid ja meie mõtteid.

Neis on maalimise rõõmu. Eva ja Adele ei püüa olla forsseeritult innovaatilised ja kordumatud.  Kihiti üles ehitatud maalidelt on keeruline kujundit leida, kuid otsimisprotsess päädib tõelise avastamisrõõmuga. Sünesteetilise kaalub üles semantiline. Motiivid, kujundid, tehnilised võtted hakkavad mängima koos, toetades näituse pealkirja, stereoefekti. Eva ja Adele maalides on eriliselt oluline roll müüdil, mis toimib samuti stereoefektina. Antiikmütoloogia, mida raamistab kunstnike paari emblemaatiline märk, rõhutab nende  omamütoloogiat, neid kui (oma)mütoloogilisi olendeid. Maalides peitub nende enesemääramise vabadus. Sellisena ilmuvad nad ise vaataja ette kõrgkunsti, meedia, moe, elitaarsuse ja massikultuuri, pahelisuse ja süütuse seguna. Seda esitatakse piisava teatraalsuse ja melodramaatilisusega, et vaataja võiks võtta neid kujundeid (ja siin mõtlen ma kõiki kujundeid või rolle, millele Eva ja Adele oma teostes viitavad) vastu kirglike jutustustena. Kirglikkus  on väga isiklik kogemus ning seeläbi tajub vaataja Eva ja Adele töid samuti isiklike jutustustena. Kunstniku vaatepunktist pole ma viimases nii kindel, sest igasugune kunstiteos on siiski kunstiline reaalsus ja otsekui ekraan, mis laseb läbi osa infot ja jätab palju enda taha. Vaataja jaoks on teos kui peegel, mis peegeldab teda ennast. Nii on ka Eva ja Adele öelnud. Nad on tabusid murdvad elavad kunstiteosed, kes töötavad ühiskondliku tausta peegeldustena, vaid kunstnikena sootsiumist distantseerumine võimaldab neil taustast vabaneda. Seda eelkõige tugeva ja eristuva visuaalse märgistiku tõttu. Eva ja Adele teoseid või Evat ja Adelet vaadates mõtlen, et üks viis ühiskonnale vastu astuda on keelduda väljakujunenud soorollide reeglistikust.

Traditsioonilistes kultuurides oli ainult šamaanil õigus olla sootu, sest see andis suurema väe, sest sootuna oli  šamaan ühtaegu siin ja seal. Sellisena oli ta võimsam tervendaja tavamaailmas viibijaile. Eva ja Adele on öelnud, et vabadus on kunstiteose sügavaim ühiskondlik mõte. Kui kunstiprotsessi algus võib olla privaatne, siis sellele järgnev väljatulek avalikkuse ette muudab kunstiteose filosoofilises mõttes poliitikaks. Etteheide, nagu oleksid Eva ja Adele kaugenenud reaalsest elust, poliitikast ja ühiskonnast, on vaid pettekujutelm. Iga ajastu ja selles elavad  inimesed väärivad just seda kunsti, mida neile luuakse. Eva ja Adele põhjal olen päris rahul oma ajaga ja selle tulevikustamisega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming