Tuleviku?okk ja minevikureliktid

Kaire Nurk

Paomotiiv Tallinna XIII graafikatriennaalil ja Eesti kunstimuuseumi Rüütelkonna hoones ?Kohatunde? näitusel Eve Kiiler. Foto seeriast ?Fantastiline realism?. 2004.

Üle kahekümne aasta tagasi ilmutas ajaleht Sirp ja Vasar (nr 13 ? 20, 1983) ameerika futuroloogi Alvin Toffleri raamatust ?Kolmas laine? katkendeid. Seal oli juttu agraar- ja industriaaltsivilisatsioonide kui esimese ja teise laine ühiskonnakorralduse väljavahetamisest kolmanda laine tõeliselt uue elulaadi poolt. Elektronkoted?i ja prosumeri (producer + consumer) mõiste abil mudeldas Toffler tuleviku töökorralduse: sarnaselt I laine ühiskonnaga on kodu ja perekond elu ja tootmise kese. Tootmine detsentraliseerub, infovahendid demassifitseeritakse. Tehnika areng (ja odavnemine) lubab igas kodus sisustada tööplatsi ja tagab vajaliku kommunikatsiooni, inimesed jäävad paiksemaks, siirdutakse elama tagasi maale, areneb lokaalne kultuur. Nukleaarne, kriisis perekonnastandard asendub uute vormidega, sh soosib elektronkoted? nn laiendatud suurperede levikut.

 

Kiirreageerimiskorpused

Ameeriklase kirglikud, samas mahukal faktimaterjalil põhinevad ?Kolmas laine? ja samuti ?Tuleviku?okk? (millest ilmusid katkendid SVs juba 1973, nr 3 ? 11) on  küll kunagi vahendatud meie kultuuriruumi, kuid nüüdseks näivad olevat maailmas vist kõikjal unustatud. Muidugi mõjub Toffleri III laine kaunis visioon kaasajal utoopilisena, sest maailm viskleb alles ?II laine ühiskonna? (kui tofflerlikult sõnastada) lakkamatuks konfliktiks kasvanud kollapsis, mis nõuab aina kiiremat reageerimist ja aina sagenevaid reanimatsioone. Kiirreageerimiskorpused ? XX/XXI sajandi vahetuse sõna! 

Ja Eesti on lisaks oma lokaalses lähiminevikus kinni: Nõukogude okupatsioon (üks osa graafikatriennaali kaasnäitustest ju okupatsioonimuuseumis), stalinlik küüditamine, sundemigratsioon Rootsi, nn muulaste immigratsioon ja nende nn lõhestav eraldihoid(u)mine ja assimileeri(ta)matus eesti ühiskonda, viimasel kümnendil suure osa elanikkonna järsk vaesumine, mis torkab vähemuse rikastumise taustal seda teravamalt silma, võimekamate ja nooremate lahkumine (kodu)maalt, suurenev alkoholism, narkomaania ja kuritegevus jne. ?Kuhu siis, kui enam ei jaksa? Kui maailm muutub väljakannatamatuks? Kui me pole nõus? Ei suuda? Ei taha? Kui meid ümbritseb kaos ja nälg …? /…/ Kuhu? Kus kõik on õnnelikud ja rikkad? Sulgume iseendasse kogu maailma ülekohtu eest?? (Andres Tali, ?Maapao? kontseptsiooni autor). Tõepoolest, korduval ülelugemisel muutub Andres Tali tekst aina sisepaolikumaks. Mis võib sellel pistmist olla ühineva, ?laieneva? ja aina jätkuvalt multikultuuristuva Euroopaga, globaliseeruva (sh aina täiustuvate kommunikatsioonivahenditega) maailmaga? Tundub, et otseselt ei midagi.

Triennaalitervikut tasakaalustamaks, esindab selle ekstravertsemat poolt Sirje Helme koostatud ideenäitus ?Teine naaber?, kus kuraatoritekstis peetakse võimalikuks vaagida ka ?multikultuursuse positiivset ideoloogiat? (esinejatelgi paljudel kahe kodumaa kogemus) ja pagulase mõiste pikka iga ? pärit on see juba antiigist. Seega eksiili, (sund)migratsiooni ja (sund)multikultuursust kui inimkonna ajaloo universaalseid (kaas)nähteid.

 

Iroonilised kunstnikud

Tali üldkontseptsiooni resigneerunud äärmuslikkusele vastavad mõned kunstnikud vaheda irooniaga: Martinas Zetase ?Maailma revolutsioon? ? eri maade punaseks monokroomitud riigilipud;  Kriss Salmanise ?See hetk saabub? ? animatsioon lumeinimeslikust naishokimängijast (?); Joanne Soroka kuritegude vastu võitlemise, tõeliste meeste, patriootide, kristlaste ja kapitalistide viis turismibro?üüri, kus fiktsioon ja realiteet sama segases põimingus kui Eve Kiileri fotoseerias ?Fantastiline realism? (näib täiesti võimatu uskuda, et jalgpallistseenid Kunstihoones leidsid aset ka reaalsuses ja pole mitte autori digitaaltrikk); Tanel Saare kanavarbaist küllastunud fotoinstallatsioon ?Gott und Huhn? jt.

On, vastupidi, ka töid, mis, lisades küll omi kohalikke nüansse, kõigest illustreerivad kuraatoripaatost: argentiinlased Leonardo Gotleyb (puulõiked ?Puuduv kodu?, ?Tühi pesa?, ?Lahkumine?) ja Andrea Juan (üsna müüdipärane video ?Lõppkatastroof? soolalao keldrikorrusel), Basil Colin Frank Iisraeli-looga (?Põgenemine? ? dramaatiline inimfiguuri alla/väljahüpe ja kuulihaavu täis majasein digitaalses kollaa?is) jt.

Ja on osa kunstnikke, kes on pakkunud multikultuursuse paratamatuse tunnetusest lähtuvaid lahendusi, näiteks Chang-Soo Kim portreedega ?Vilkuvad sünthespilised? (mis küll iseenesest tundub Ida-Aasias üsna levinud kollaa?iprintsiibi järjekordse ekspluateerimisena; kuid sisult sobib ?Maapao? teemat hästi kommenteerima):  maapagu pole võimalik, sest inimene ?koosneb? (oma elu jooksul kohatud) loendamatust hulgast kaasinimestest.

Tali üldkontseptsiooni meeleolule vas­ta­vad ehk enim Agnese Deičmane mementomorilik metsotinto hämaruses sari ?Nimetu?, kanadalanna Davida Kidd Barbi-tegelase küllalt mõjuva ?plastik-valuliku? seeriaga; ja ootamatult ka Ilmārs Blumbergsi ?Joonistused on karbis?  foto- ja heliinstallatsioon. Kahju, ent samas värvikalt õpetlik, et Tartu kunstimuuseumis olnud Blumbergsi ülimas meditatiivsuses kõigele olemasolevale avatud tervikust on triennaalimelus saanud kramplik ja isegi vaat et esteetika ?torni? sulgunud näituseobjekt. (Joonistus)helidel nagu ?Joon?, ?Laine?, ?Hea paber?, ?Ma ise?, ?Pikajuukselise astronoomi unenägu?, ?Tühi ruum? jne pole naaberhelide keskel oma ruumi. Mitte paopaika. Vaid oma ruumi.

 

Ambivalentsus

Tunnetuse diferentseeritust ja  ühtlasi ambivalentsust demonstreerib efektses visuaalias ja sümbollikus keeles lätlanna Solveiga Vasiljeva digitrükis ?Keele tunne?. Triennaalikontseptsiooni suhtes metatasandiline tundub olevat ka inglismaalanna Iwona Juskowiak-Abrams kahe tööga ?Ristumine? (kujutatud lahtise laega koridor, tõkestatud risti-põiki nööridega ja külgedelt suletud tabalukus ustega) ja ?Ühendamine # 3? (tühi läbitav ustetu koridor).

Soolalao ülakorruselt leiab paar üldisest foonist täiesti erinevat lahendust: Hadass Shereshevsky ehedast juudipärasest poeesiast sündinud kserokoopiad ?Sest ta annab oma inglitele sinu pärast käsu sind hoida kõigil su teedel!? ja inglase Andrew Atkinsoni ?Arktiline väljakaevamine? I ? III. Viimane teadvustab, et on olemas ka bioloogiline termin ?glatsiaalrefuugium?, piirkond, kus taime- ja loomaliigid on üle elanud jääaja või mõne muu ebasoodsa aja. Olude paranedes võivad kunagiste liikide reliktsed jäänukid levima hakata, pagu muutub siis levimiskoldeks. Aga kui ?väljakaevamisi teostatakse? enne ebasoodsa aja lõppu?

Ilmselt pole see mitte juhus, et graafikatriennaali üldteemaga haakub ka Eesti kunstimuuseumi ajutise paopaiga Rüütelkonnahoone viimane näitus ?Kohatunne?, mis tegeleb mõneti üsna sama teemaga, ainult et aluseks on kunst, mis pärit XVIII sajandi lõpust Pallase ajastuni.  Võrreldes rahvusvahelise graafikatriennaaliga ? reliktid seega!? Kuid kui neid ?relikte? minna välja kaevama, võib palju ilmekat leida. Tiina Abeli kuraatoritekstist siinkohal paar mõtet. ?Kohatunne saab toitu argielus osalemise kogemusest. Kohal olemine tähendab oma positsiooniga silmitsiseismist ja selle pidevat ümbermõtestamist.? ?Provintslikkus ei pruugi tähistada kolklikkust, vaid positiivset enesekesksust /…/ ja ühise eluruumi jagamisest tingitud kogemust.? Loomulikult edastavad kohatunnet mitmekülgselt ja enamasti tegusalt just ?anrimaalid, mida näitusel on rohkelt. Lausa muinasjutuline, suurejoonelise ruumilavastusega C. G. Welté ?Põltsamaa lossi talvises vaates? (1788) on autor keskendunud esiplaanil lõbusale liusõidule.

Kui vaadata vanu (balti-saksa) portreid, tajub inimeste olekus kooskõla kohaga. Nad kiirgavad otsustavust, rahulolu, kindlust, küünarnukitunnet, usaldust või neutraalsust, või ka üleolekut (harval juhul). Carl T. von Neffi ?Gertrud Elisabeth Mara portree? on eriti karakteerne: uhke, kindel, tähelepanelik, tõsine, nõudlik pilk, otsustavalt siin ja praegu paigas/olevikus/olev hoiak.

Triennaalilt võib taju teravdamiseks vaadata neile vastandlikke portreenäiteid: Päivikki Kallio fotoseeriat soolalao keldris ?Peatatud kujutised ? mis edasi? ja Markus Lamineni ?Nimeta? nutva lapse kolmikkujutist ning siis naasta Neffi ?Eesti naine lapsega? usalduslikku ja pastoraalsesse õhkkonda. Viimase juurest otse Eveli Variku ?Eestimaa? seeria juurde soolalattu tagasi pöörduda on lausa rabav. Mitte siiski enam verinoore kaasaegse eesti naisautori parodeeriv ja pilav kit?-rahvusluse esitus kõrvu baltisaksa kunagise, viiekümnendates eluaastates meesautori harda romantikaga!

Kuid Neffilt leiab ka komplitseerituma karakteriesituse: ?Kunstniku abikaasa portree? (1856), kus portreteeritav on veerandprofiilis vaatajast ära pöördunud ? loetud raamatu maailma. Adamson-Ericu portree kirja käes hoidvast Johannes Semperist on üsna samalaadne. Kõnekad on ka G. A. Hippiuse ?Eesti noorik? ja ?Eesti pruut? (mõlemad 1852). Ed. Viiralti grotesksete ja fantastiliste peade seeria näitab juba asupaika painavas nägemuses ? mujal. Ka ?Põrgu? lehes on tajutav tegelaskujude ajendatus mingist jõust, sunnitus, teadmatus. Kr. Raua töödes ?Puhkus rännakul? ja ?Rändaja? tajub siiski tasakaalukamat süüvimist enesesse. Andrus Johani ?Autoportree? on küsiv, probleemne. Karl Pärsimäe kahel tööl kordub tähelepanu koondava järjekindlusega avatud akna (vaade mujale, välja) motiiv. Konrad Mäe maastike valik on nii ?Kohatunde? kui ?Maapao? foonil lihtsalt dramaatiline-ahastav. Paomotiiv on seega otsesemalt või kaudsemalt ?Kohatundel? kajastunud/kajastatud.

Samas  võiks püüda ?Maapao? graafikatriennaali konteksti tõsta Th. Albert Sprengeli ?Puhkehetke? või Felix Randeli vaikelulise ?Pühapäeva? ? kui võimaluse põgeneda naudinguisse, lõõgastusse. Vastava võimaluse analüüsiga tegeleb küll Tali ?Iha ja igatsuse instrumendid? Linnagaleriis, kuid jõuab kriitilise tulemuseni. Vaid Leonhard Lapini ?Sada tassi teed? (teetasside ja alustaldrikute põhjatrükk) võiks ehk soolalaos olla see ? pühapäev?

G-Lab (Leedu kunstnikeduo Laura Garb?tiene ja Arturas Bum?teinas) audio-videokompositsioon ?Horisont? haakub minevikku Nikolai Kummitsa maastiku tühja ja monotoonse vaatepiiriga. Avamisel püüdis üks väike poiss küünitada kätt kõrgel seinal jooksva virtuaalse horisondiribani. Ulatusid vaid näpuotsad, misjärel nutikas väikemees võttis käepikenduseks jakivarruka.

Ü l e  h o r i  s o n d i  ta  siiski  ei ulatunud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht