Tulevik tuleb biooniliste hüpetega?

Materialismist, individualismist ja nominalismist vabanev maailm ei ole enam endise moodigi. Tähtis on, et kunstnikud juba praegu selle peale mõtleksid.

PEETER LAURITS

Lähema aastakümne või äärmisel juhul paari aastakümne jooksul leiab aset üks väga oluline tehnoloogiline hüpe pildi­edastuse valdkonnas. See tõmbab endaga kaasa mitu seotud arengumuutust. Igaüks neist kannab endas pöördelise paradigmanihke võimalust, aga kõigi kolme kooskäivitumisel ei ole meie maailm enam ligilähedaseltki endine.

Kõnealune hüpe on seotud bioonilise kaabeldusega. Digitaalse pildiedastuse esimestest päevadest peale on õhus rippunud unistus nägemisproteesist pimedatele, bioonilisest silmast. Kuidas ühendada videokaamera otse nägemiskeskusesse? Sellele probleemile on leitud juba mitu teravmeelset lahendust ja suudetud anda tervele reale katseisikutele osaline nägemine, kuni rasvase kirja lugemiseni. Ükski neist ei paku veel täielikult toimivat mudelit, aga töö käib ja iga kuu ilmub mõni värske uudis mugavamast liidesest ja paremast nägemis­kvaliteedist. Hea hulga materjali leiab selle kohta Youtube’ist märksõnade abil „biooniline silmaimplantaat“ (bionic eye implant), „ajuport“ (brainport) ja „teine nägemine“ (second sight).

Kõige pöördelisem oli avastus, et kui kaamera visuaalne signaal kodeerida suhu asetatavale kontaktplaadile, siis mõningase harjutamise järel õpib aju keelel tajutavaid elektrisignaale dekodeerima ning moodustama sellest nägemiselamuse. Programmeerijad pääsesid suurest hulgast koodimurdmise ja kodeerimise tööst, aju sai sellega ise mängeldes hakkama. Kehaline intellekt tegi analüütilisele silmad ette. Jah, me oleme suutelised nägemiselamuseks tõlkima väga laia spektrit närvisignaale. Jah, wetware ehk närvikoe ja pooljuhtkoe omavaheline kaabeldamine on algelisel kujul juba täiesti olemas.

Nägemisproteesidega biooniline hüpe mõistagi ei piirdu. Turundusvaldkond ei vaata ühtegi pidu kuiva suuga pealt. Kogu olmevisuaalia muutub kolmemõõtmeliseks ja panoraamseks, otsesisestus nägemiskeskusesse kaotab vajaduse ekraani või muu pildiristküliku järele, mis on me meeli raamistanud juba üle aastatuhande. Pildilise maailma illusoorsust astendatakse seitsme penikoorma saabastega.

Kohe, kui meil on mugav ja töökindel nägemisprotees, hakkab ilmuma ka igat sorti võimendeid nägevale silmale (UV ja infrapunanägemine), vidinaid kõikvõimalikeks eriefektideks (läbi riiete nägemine), rakendusi ja filtreid nägemiselamuse stiliseerimiseks (emo-gazeTM, positive blissTM või capitalist realismTM). See kõik on kohutavalt lahe, trendikas ja ihaldusväärne, aga maksab rasket raha, mistõttu kogu nägemisväli muudetakse kerge vaevaga turunduskanaliks. Spinnivõlurite sugestiivsed sõnumid imbuvad igapäevaellu nagu õietolm. Ei maksa loota, et olemise talumatut kergust hakkaksid katkestama äratuntavad reklaamipausid või et neid õnnestub kuidagi hõlpsasti välja lülitada. Võlusõnumid hakkavad ladestuma meie teadvusse märkamatult ja paksude kihtide kaupa. Praeguse tõejärgse ühiskonna meedia manipuleerimise võimekus on selle kõrval kivikirves.

Peeter Laurits. Ariadne saadik. Digitrükk, 2013.

Niisugused muutused nägemise valdkonnas muudavad tundmatuseni ka andmetöötluse. Kui meil on ühendus kaamerast nägemiskeskusesse, siis see on peaaegu seesama, mis ühendus nägemiskeskusest serverisse. Teiste sõnadega, kui kogu nägemiselamus muutub salvestatavaks, peab ta kohe muutuma ka kataloogitavaks, kirjeldatavaks ja süstematiseeritavaks. See hüpe on minu arvates kõige raskemini hoomatav ja ennustatav. Praegu on pildiliste andmete masinanalüüs mõnes osas (näotuvastus) tohutult võimekas, mõnes osas (nähtava maailma üldmõisteteks tõlgendamine) jälle naeruväärselt saamatu. Midagi radikaalset aga selles vallas paratamatult juhtub ja kindlasti on see midagi sellist, mida mina praegu ei oska ette näha.

Sellise tehnoloogia käivitumine meie hierarhilises ja tsentraliseeritud vaatemänguühiskonnas muudab inimeste maailma kahtlemata veelgi koledamaks paigaks, kui see seni on olnud. Ma ei hakka praegu mõnulema võimalikes düstoopiates, vaid püüan vaadata, kas selles tehnoloogias võib leiduda ka midagi niisugust, mis hierarhilist tsentraliseerimist kuidagi moodi lagundada võiks.

Kui meie igapäevane meediakeskkond muutub kolmemõõtmeliseks, panoraamseks ja interaktiivseks (näiteks allub pea kallutamisele) nagu nägemisväligi ning sisestatakse käegakatsutava kasutajaliideseta otse meie nägemiskeskusse, siis on spetsialisti abita väga raske meediat tegelikkusest eristada. Tegeliku ja illusoorse kategooriad kaotavad oma tähenduse. Sellega seoses tuleb ümber kirjutada kogu filosoofia ja selles uues filosoofias ei ole materialismile enam ühtegi head sõnumit. Objektiivse reaalsuse illusoorsus hakkab pärale jõudma ka kõige nürimatesse ajudesse. Turufundamentalismi püramiidskeem hakkab kaotama oma postulaati (single selling point proposal) ja võib vabalt kokku kukkuda. Kollaps on muidugi valus, aga kaugemas plaanis oleks see väga tervitatav sündmus.

Kui meie nägemisväli muutub salvestatavaks ja taasesitatavaks, siis saab seda ka paljundada, edasi anda ja vahetada, just nagu kirju, pilte või video­jupikesi. Üksteisest eemal viibivad kallimad saavad oma maailmu teineteisega jagada. Autonoomse indiviidi piirid hakkavad hägustuma. Kui me jagame, vahetame ja miksime oma nägemisvälju, siis on meil järjest raskem lollitada endid illusiooniga, nagu me näeksime ja eksisteeriksime teistest inimestest sõltumatult. Võib loota, et sellega seoses hakkab vähenema individualism, mis seni laseb majandus- ja jõustruktuuridel murda ühiskondi üksikute liikmete haaval.

Andmetöötluse praegune seis laseb arvata, et digitaalsele intellektile inimliku maailma liigenduse selgeks õpetamine võib olla küll võimalik, aga mitte kuigi otstarbekas. Kogu maailma tõlkimine autonoomseteks objektideks on tsivilisatsiooni üks kahetsusväärsemaid umbteid. Digitaalsed iseõppivad süsteemid suudavad ilmselt moodustada hoopis uusi kategoriseerimise süsteeme, kus autonoomsete objektide asemel on dünaamilised, vastastikustes suhetes pidevalt teisenevad protsessid. Umbes nii, nagu budismis, kus ka nimisõnu tuleb lugeda pigem tegusõnadena.

Kui need vaimsed transformatsioonid meie filosoofias ja igapäevases maailma kogemises peaksid aset leidma, siis oleksime oma kultuurilise bilansiga plussis isegi mõnest või mõnekümnest digitaalsesse idioodiunne jäetud põlvkonnast hoolimata. Siin visandatud stsenaariumis on aga peidus veel ühe soodsa raja võimalus. Kui inimese närvikude saab ühendada pooljuhtkoega, siis on põhimõtteliselt ületatud natura ja cultura lõhe. Siis saab arvutivõrkudega ühendada ükskõik milliseid elusolendeid ja saada täiesti uusi mõtlevaid ja suhtlevaid konstellatsioone, kes suudavad teha asju ja esitada küsimusi, millega inimesed seni on hätta jäänud.

Kuidas see kõik kunsti muudab, seda ma ei tea ega pea ka eriti oluliseks küsimuseks. Küll aeg näitab. Selge on see, et nii kunst kui ka kõik muu muutub tundmatuseni, sest materialismist, individualismist ja nominalismist vabanev maailm ei ole enam endise moodigi. Tähtis on hoopis see, et praegused kunstnikud juba praegu nende asjade peale mõtleksid, et osata sel teel näha lõkse ja neid ohutuks teha.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming