Tulevik on täna

Kristjan Mändmaa

EKA graafilise disaini kaks näitust Tallinnas: „Sisu ja vorm I. Kaasaegne Eesti graafiline disain 2001–2011” Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 17. VI, EKA graafilise disaini osakonna lõputööde näitus Kanuti gildi keldrisaalis kuni 15. VI. Täna kl 16 esitletakse tarbekunsti- ja disainimuuseumis näituse „Sisu ja vorm I. Kaasaegne Eesti graafiline disain 2001–2011” kataloogi. Ettekannetega esinevad Ivar Sakk, Kristjan Mändmaa ja Kaarel Nõmmik. Esimene asi, mis tarbekunsti- ja disainimuuseumi näitusesaali astudes silma hakkab, on väljapaneku mastaapsus – töid on tohutult. Laudadel lebab lugematu arv raamatuid, brošüüre, CDsid, voldikuid ja muid väiketrükiseid, seinad on kaetud plakatitega. Niisugust värske kodumaise disaini küllust näha on puhas rõõm! Teine tähelepanuväärne asjaolu: tööd on visuaalselt koherentsed, kuuluvad selgelt ühtsesse vaimsesse süsteemi. Disainiobjektide lähemal silmitsemisel tulevad muidugi ilmsiks põhjapanevad erinevused ja äärmiselt põnevad detailid. Sõnum on selge: tegemist on süvenemist nõudva loominguga, mis ennast niisama lihtsalt kätte ei anna. Näitus teeb kokkuvõtte Eesti disainimaastiku ühes servas, EKA graafilise disaini osakonnas ja selle ümber umbes kümne aasta jooksul toimunud protsessidest.

1999. aastal läksin üsna juhuslikult õppima Amsterdami Rietveldi akadeemiasse. Pahaaimamatult sattusin seeläbi otse graafilise disaini valdkonnas tõusnud tormi epitsentrisse. Heaolu kasv 1990. aastatel (sh Hollandi kuningriigis) oli paisanud kultuurisfääri seni kujuteldamatud summad, mis tagas loomingulistele töötajatele kena äraelamise ning andis üle pika aja taas võimaluse olemise mõtte üle mediteerida.

Korraga avastasid graafilised disainerid, et on aastaid rühmanud – mille nimel? Et keegi kuskil saaks müüa veelgi rohkem mittevajalikku kaupa? Taibati, et disainidiskussioonid on ahenenud hermeetilisteks tehnoloogilisteks aruteludeks (missugused kahe ja kolme värvi kombinatsioonid annavad efektseima tulemuse pruunikal kartongil). Kiiresti muutuva maailma – NSVLi hukk, ajaloo lõpp, postmodernism – mõtestamisel olid disainerid jäänud kõrvaltvaatajateks.

Viimased 30–40 aastat oli modernismigurude leiutatud disainipõhimõtete seljas saanud mugavalt liugu lasta. Aja jooksul süsteemide sisu ja tähendus ununes ning jäi vaid esteetika, aga kuna üldiselt oli maailmas kõik vägagi süsteemne (Ida-Lääs, halb-hea), siis ei pandud seda pahaks. 1990ndatel ilmnes ootamatult, et disain hakkab jalgu jääma, et see ei vasta enam ajastu ärevale vaimule. Samas olid disainerid tänu arvutitehnoloogia arengule saanud enda kätte tohutu võimu. Kuna publitseerimisprotsessist langesid välja kümned spetsialistid (tinatähtede ladujad, korrektorid jt), ei seisnud kujundaja ja valmistrükise vahel enam kedagi. Arvuti abiga sai disainer iseseisvalt tehtud nii fototöötluse kui tekstilao. Kontoriprinterite kättesaadavaks muutumisel kadus otsene vajadus isegi trükikoja järele. Graafilisest disainerist, endisest mutrikesest, sai autori ja lugejaskonna Suur Vahendaja. Loomulikult tekkis kiusatus võtta ainuvõim – hakata vormi kõrval ise ka sisu looma.

Mis muud üle jäigi? Kunsti- ja kultuuriteadlastele tuli disaini olulisuse plahvatuslik kasv ootamatult. Neil oli raske arhitektuurilt ja vabadelt kunstidelt ümber orienteeruda. Sestap pidid uustähtsa valdkonna mõtestajad tulema valdkonna seest. 1990ndatel hakkas ilmuma või leidis uue hingamise ridamisi disainiajakirju, mille eesotsas olid tegevdisainerid (Eye, Émigré, I.D. DotDotDot jne) ning mis pakkusid ilusate piltide kõrval üha süvenenumaid artikleid ja analüüse. Graafilisele disainile vaadati senisest kriitilisemalt. Tolmust löödi puhtaks vanad manifestid nagu „Tähtsamad asjad kõigepealt”, („First Things First”, 1963) ja kirjutati uusi, taasavastati Bauhaus ja II maailmasõja eelsed disainiteooriad. Disainerist kui nähtamatust tellimustöö täitjast oli saanud aktiivne ja kärarikas (kaas)autor, omaenda töö parim tellija.

Selleteemaliste arengusuundade ja diskussioonide üks tulipunkte oligi 1990. aastate lõpus Rietveldi akadeemia. Seal ei arutletud kahe ja kolmevärvitrüki eeliste üle, vaid lahati suuri küsimusi, millest tähtsaim oli miks? Miks teha nii ja mitte teisiti? Miks üldse teha? Kui tagasi Eestisse jõudsin, mõjus kontrast lääne tuliste vaidluste ja siinse vaikelu vahel karjuvalt. Selle tulemusel sündis kunst.ee graafilise disaini lisas avaldatud kirjutis „Sitt. Ehk põnevat Eesti graafilises disainis” (2002). Toonasele Eesti graafilisele disainile vett peale tõmmata üritanud artikkel (järellugemisel üsna hoogne, omajagu naiivne, kahetsusväärselt õel) andis tõuke disainiteemaliste laiemate arutelude käivitumiseks. Samuti võis see mõjutada EKA juhtkonna otsust võtta mind ja Ivar Sakk, graafilise disaini lisa toimetaja, õppejõududena tööle (2003).

Mida siis hakkasime varasemast teistmoodi tegema? Rietveldi kogemuse tiivul sai esimese asjana koolilauad toa keskele kokku lükatud. Ei mingit dotseerivat loengupidamist enam – nüüdsest käis tundides arutelu. Teiseks hakkasime esitama küsimust „miks?”. Tudengid olid sunnitud oma disainimõtteid ja -tegusid põhjendama. Enam ei piisanud esimesest ideevälgatusest. Üldlevinud klišeede asemel üritasime leida ja väljendada originaalsemat suhtumist, oma tõekspidamisi.

Nii et juba kümme aastat tagasi toimus EKA graafilise disaini osakonnas „väärtuspõhine õpe”, mis erinevalt ENSV-aegsest tehnokraatlikust, sihipäraselt antiideoloogilisest haridusest kutsus tudengeid ja õppejõude väljendama oma arusaama ühiskonnaelust, võtma tegude eest vastutust. Rohkem kui erialaspetsialistide tootmine, sai eesmärgiks kasvatada maailma kriitiliselt analüüsivaid isiksusi.

Selgeks sai, et õpitav kinnistub ainult reaalsele vajadusele tugineva praktika kaudu ehk teoreetiline teadmine tudengile vahetut huvi pakkuva ellurakendamiseta on asjatu. Suurepäraseks õpimeetodiks osutusid seejuures komplekssed projektid, kus tudengitel tuleb tegelda nii materjali kogumise, intervjueerimise, uurimistöö, kaastöötajate värbamise, rahastajate leidmise, esitluse korraldamise, dokumenteerimise ja palju muuga. Ning seda juba I kursuse esimesest ülesandest peale. Sageli töötatakse meeskondades ja kaasatakse ka teiste erialade spetsialiste (mitmed selle aasta graafilise disaini lõputööd on teostatud tiimides).

Noori disainereid koolitatakse olema väga nõudlikud kujundatava materjali suhtes: kui juba kallist eluaega kulutada, siis ainult väärika, maailmale olulise teabe disainimiseks. Siit siis üks peamisi põhjusi, miks saab innovatiivset kvaliteetdisaini teha pigem kultuurisfääris, kus info igavikulisem ja ootused uudsusele kõrgemad. EKA kooliga disainer eeldab, et ka tellija suhtub asjasse tõsiselt ning on oma vajadused ja nõudmised hoolikalt läbi mõelnud.

Üliõpilastele on peaaegu kohustuslik õppida osa ajast välismaal. Mitu korda aastas külastavad osakonda välisõppejõud. Tänu sellele (ja internetile) on tudengitel võimalik vahetult osa saada mujal toimuvast. See on viinud õpilastööde visuaalse keele sünkrooni maailma parimates disainikoolides tehtavaga. (Nõukogude raudse eesriide taguses infosulus haudunud ENSV disain jäi lääne omast järjepidevalt maha, kuni destilleerus millekski väga originaalseks – nagu seda on Tõnis Vindi, Tõnu Soo, Villu Järmuti jt 1970. ja 1980. aastate looming. 1980. aastate lõpus, piiride avanedes, hakkas disaini kohalik omapära üha enam lahtuma ning tänaseks käiakse muu ilmaga täielikult ühte jalga. Originaalsus ei seisne enam niivõrd kujutamise viisis kui konkreetse situatsiooni jaoks leitud nupukas lahenduses.)

Aga miks mõjub graafilise disaini näitustel presenteeritav looming „laiadele rahvahulkadele” siiski võõrastavalt?

Esiteks ei käi Eesti ühiskond ise (lääne-)maailmaga veel ühte jalga. Ikka see 700+50aastane orjapõli, misläbi keskmise eestlase arusaamad näiteks tolerantsist, vabadusest ja võrdõiguslikkusest erinevad neist, mida kohtame Soomes, Inglismaal või Šveitsis. Arusaadav ja normaalne. Võtabki aega, aga praegu on piiri taha küünitav Eesti kõrgkultuur (muusika, teater, film, kirjandus, disain) kohapealsete olude suhtes ajast ees.

Praegusaegne graafiline disain nagu kunstki üritab eesrindlik olla rahvusvahelises kontekstis, tuginedes seejuures arengule ja kommenteerides nähtusi, mida Eestis polegi kunagi „läbi põetud”. Sestap ripub tehtav natuke nagu õhus ning on arusaadav üsna kitsale ringile informeeritud kultuuritarbijatele.

Disainimuuseumi väljapanekul võib näha trükiseid, mis mõjuvad tavaarusaamade kohaselt suisa „koledana”: „jube” kompa, „inetud” kirjatüübid, „valed” värvid. Ei maksa arvata, et disainerid ei ole kursis klassikalise kompositsiooni reeglitega või ei taipa midagi tüpograafiast. Vastupidi! EKA graafilise disaini osakonnas pööratakse ülisuurt tähelepanu küljenduse peenematelegi nüanssidele ning tüpograafiaõpe on maailmatasemel. Lihtsalt kirjeldatud juhul leiti olevat õige teadlikult vastanduda nn „heale maitsele”. Kui disainitav info ise on nonkonformistlik ja vastanduv, siis kuidas tohiks kujundust lahendada peavoolu-meetoditega?

Väljapandud disainitöid uurides märkame, et enamasti ongi nende tellijaiks olnud alternatiivsemat laadi kultuuritegijad. Siin on noore muusika plaate, teatrifestivalide plakateid, nüüdiskunsti näitusekatalooge jne.

Kümne aasta jooksul on EKA graafilise disaini osakonnas sihipäraselt kultiveeritud negatiivset suhtumist kommertssfääri disainitegevusse (enesemüümine, ajaraisk). Sümpaatia on vastastikune. Reklaamiagentuuridesse tööle läinud tudengid saavad kuulda vängeid vandesõnu EKA aadressil: milleks tegeldakse mõttetusega ja toodetakse jura, millest mitte keegi aru ei saa?

Oleks vahest aeg vaenukirves maha matta – arenenud ühiskonnas on ruumi kõigi jaoks. On ju kahel leeril suur ühisosa: kaine, analüütiline ja vastutustundlik suhtumine tellija vajadustesse. Ainult tellijad on erinevad. Ühed, nagu öeldud, teenindavad kultuurisfääri, kus raha vähem, aga kuna see ei ole isiklikult kellegi oma, siis on vastuseis eksperimenteerimisele väiksem. Teised riskivad konkreetse ettevõtja kapitaliga olukorras, kus müük peab disaini tõttu viivitamatult kasvama. Siin ei ole katsetusteks ruumi ning tark ongi kohe rihtida suurimat, keskmist sihtgruppi.

Mõlemad teevad oma tööd pühendumisega ning tunnevad oma valdkonda hästi: reklaamimehed uurivad majandusküsimusi ja turunduspsühholoogiat, disainerid-kunstnikud huvituvad pigem sellest, „mis su hinge puudutab” – moraalist, eetikast, esteetikast. Ühtedel on tohutult suurem tõenäosus tagada käive, teistel saada maha vapustava disainiteosega.

Millele oleks targem rõhuda ülikoolis? Kas avangardile või praktilistele oskustele? Eks ikka mõlemale, andes avangardile siiski eelistuse. Näiteks rahastab riik ülikoolide loodusteaduslikke baasuuringuid, mis omakorda varustavad ettevõtlust uute toodete ja teenuste jaoks tarvilike innovatiivsete lahenduste ja haritud tööjõuga. Samamoodi on üks korralik graafilise disaini osakond visuaalse kommunikatsiooni laboratoorium, kus katsetatakse ja uuritakse kõikmõeldavaid ja -mõeldamatuid lahendusi, mis siis tasapisi kommertssfääri liiguvad. Selle, mis praegu on vastuvõetav vaid kõige eesrindlikumale tellijale, võime paari aasta pärast leida mõne supermarketi reklaamplakatitelt.

Tänased lõpetajad, kelle töid saab veel täna õhtuni vaadata Kanuti gildi keldrigaleriis, ei jää disaineriametis kindlasti hätta. Nad on koolist saanud piisava tehnilise baasi, aga selle kõrval ka iseseisva eluvaate, otsustus- ja töövõime. Treenitud tähelepanelikkus disainitarvitaja, inimese vastu, kulub marjaks ära igas valdkonnas.

Nii tudengite kui ka õppejõudude pikema aja jooksul loodud disainilahendustega saab aga tutvuda tarbekunsti- ja disainimuuseumis. Hea lugeja, tõtta näitustele! Veel paar päeva on võimalik väljapandud tööde kaudu ajavaimu tunnetada ja tulevikku kiigata!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming