Tühjalt väljalt metsa

Andrei Monastõrski: „Kunstielus muutub kõik nädalate ja kuudega, esteetikas aastakümnetega. Meie tegutseme esteetika süvatasandil.“

REET VARBLANE

Venemaa on Eesti meedias igati esil. Peamiselt on see küll seotud meie idanaabri välispoliitiliste sammude või sõjaväemanöövritega, aga suvisel puhkuste ajal saame ka teada, kuidas puhkab president Putin. Ta ilmub telepildi või YouTube’i vahendusel rahva ette paljastatud ülakehaga nagu superkangelane ja püüab Baikali sügavusest mängeldes kahemeetriseid hauge. Ka tublidest noortest nagu presidendi pressiesindaja Peskovi nooruke tütar Liisa on juttu, iseäranis, kui ta käis Sevastoopoli laevatehases õpetussõnu jagamas, kuidas suurettevõtet tänapäevaselt käigus hoida. Kultuurist on vähem, kuid Pussy Rioti väljaastumisest ukraina filmirežissööri Sentsovi kaitseks ja nende vahistamisest Habarovskis (nüüdseks on nad küll vabaks lastud), oli uudis ka ETVs.

Meie tänavusel tavapärasel kunstisuvel on aga kaks vene süvanüüdiskunsti näitust. Viinistu muuseumis oli juulis vaadata Moskva kontseptualismi ühe juhtfiguuri Andrei Monastõrski näitus (14. VII Sirbis avas kunstiteadlane Sergei Romaško rühmituse Kollektiivsed Aktsioonid tagapõhja) ning Peipsi ääres Voronja galeriis on Peterburi galeristi ja kunstniku Pjotr Belõi kureeritud grupinäitus „Avatud piirid“, kus on väljas ka nekrorealistliku koolkonna suurnime Jevgeni Jufiti video.

Moskva kontseptualistid, sealhulgas Kollektiivsed Aktsioonid ja Andrei Monastõrski on rahvusvahelisel kunstiareenil suured tegijad. Monastõrski teosed on olnud väljas Kasseli „Documental“, need kuuluvad Londoni Tate’i galerii, Pariisi Pompidou’ keskuse kogusse, neid näidati New Yorgi „Performa“ vene tegevuskunsti programmis, kuus aastat tagasi esindas Monastõrski Venemaad Veneetsia biennaalil, varem oli ta mitmel korral osalenud biennaali kuraatoriprojektis. Monastõrski ja Kollektiivsed Aktsioonid (KA) alustasid nelikümmend aastat tagasi ja ei näita väsimuse märke.

Viinistu näitusel on ilus eellugu. Väljapaneku kuraator, Andrei Monastõrski vana sõber Ilja Sundelevitš kõneles, et igal suvel, kui Andrei Monastõrski puhkab Eestis, kas Käsmus või Võsul, teevad nad ka väljasõidu Viinistu kunstimuuseumisse. Sellest on saanud omamoodi rituaal. Eelmisel aastal kohtasid nad seal juhuslikult muuseumi omanikku Jaan Manitskit ja Vaala galerii omanikku Aimar Jugastet. Mõni päev hiljem helistas Jugaste Sundelevitšile ja küsis, kas Monastõrski on nõus Viinistul näitust tegema. Jugaste oli küsinud Kumu kuraatori Eha Komissarovi arvamust, Komissarovi arvates ei ole see tõenäoline. Ka Sundelevitš kahtles. Monastõrski oli aga rõõmuga nõus.

Kui võrrelda Viinistu kunstimuuseumi New Yorgi, Pariisi, Amsterdami või Veneetsia muuseumide või galeriidega, kas see pole liiga tagasihoidlik paik, kus oma töid näidata? Kui tähtis on teile eksponeerimiskoht?

Kunstnik Andrei Monastõrski (paremal) ja näituse kuraator Ilja Sundelevitš.

Daria Novgorodova

Andrei Monastõrski: Viinistu muuseum on kolossaalne kultuurifenomen: luua külla, kus pole isegi kirikut ja surnuaeda kaasaegse kunsti muuseum, on suurepärane mõte. Viinistu muuseum annab paikkonnale erilise energeetilise jõu. Seal on näitust märksa huvitavam teha kui näiteks Kasselis või Amsterdami Stedelijki muuseumis. Viinistul mängib kaasa algne, traditsioonidest rikkumata keskkond. Kõik on alles algusjärgus Ka tünnikujuline eksponeerimispaik on pärit justkui kuskilt sügavikust, seal on ürgse looduse kõla.

Viinistu, Põhja-Eesti kant on mulle oluline, sest olen Käsmus puhanud 1969. aastast peale. Eriti tähtsad olid 1970ndad, sest just tollal mõtlesin seal välja oma paljud performance’id, mida hiljem esitasin Moskva lähistel. Käsmus kirjutasin ka mõned väga olulised tekstid.

Ilja Sundelevitš: Viinistu simuleerib linnakeskkonda, mida seal tegelikult ei ole. Me satume seal keskkonda, mis on KA-le tähtis olnud, sest oma sõitudega linnast välja püüavad nad tunnetada, mida tähendab linnatagune maa, mittelinn. KA tekstide kogumikud kannavad pealkirja „Väljasõidud maale“.

Viinistu väljapaneku pealkiri „Matrjoška.mkv“ osutab Moskva, Käsmu ja Viinistu seosele. Matrojoška meetodit on Andrei kasutanud ka oma varasemates aktsioonides: näiteks kui ta salvestas KA tekstid, pani salvestise metallist kilpkonna sisse, mis siis omakorda maeti Kijevogorski väljale – paika, kus on enamik KA aktsioone toimunud. Viinistu tünne võib vaadata matrjoškana. Mina asetasin ühte tünni Andrei Võsu rannas filmitud video koos Kijevogorski välja kaardiga, kuhu olime numbritega märkinud kõigi KA aktsioonide toimumiskohad, aktsioonide dokumentatsioone sai näitusel vaadata arvutis (ka internetis http://conceptualism.letov.ru/KD-ACTIONS.htm – toim).

Monastõrski: Minu kunst, õigemini eksistentsiaalne kirjanduslik praktika on aktsioonid, mida kunstiruumis esitletakse installatsioonina. Kuraatori roll on moodustada kirjanduslikust praktikast kunstiline installatsioon. Installatsiooni kui žanri seisukohast on tema töö esiplaanil. Teine tähtis moment on väljapaneku koht.

Viinistu puhul omandas tünn kui selline erilise tähenduse. 1985. aastal tegin aktsiooni „Tünn“: veeretasin Moskva lähistel jõe kaldal roostes tünni, sadas vihma, dokumentatsioonis on kesksel kohal salvestatud heli. Meie aktsioone võib metafoorselt vaadata kui tünne, mida kasutati vanasti vaalade peletamiseks, nende tähelepanu hajutamiseks, et nad laeva ümber ei ajaks. Sellest on näiteks juttu Swifti „Gulliveri reisides“.

Viinistu roostes tünnidele omast plastikat ja struktuuri on kasutanud ka Richard Sierra, kelle tööd on mulle eksistentsiaalselt lähedased.

Sundelevitš: Väsinud, roostes metalli faktuur on juba iseenesest suurepärane visuaalne element. Ka aktsioonis „Raamatukogu“ maha maetud kilpkonn kattus seitsme aastaga roostega. Kui mõelda Viinistu aktsioonide kaardile ja kilpkonna fotodele, siis neiski tuleb esile KA-le omane ajalisuse idee.

Monastõrski: KA aktsioone võib vaadata äärmiselt mahuka reisiromaanina, mitmeköitelise epopöana, kuhu on talletatud aktsioonidega seotud jutuajamised, arutelud, artiklid, tegevuse dokumentatsioon. Ka Viinistu näitust võib vaadata reisi ühe etapina, eelkõige kolme viimase väljapaneku kontekstis: esimene oli ühes Lõuna-Rootsi väikelinnas; siis Viinistu, mis kuulub ju ka Skandinaaviasse, vähemalt atmosfääri poolest; järgmisena tuleb Kaliningradi väljapanek. Kaliningradki asub Läänemere ääres.

Moskva koolkond sai ju alguse Kabakovi ning Komari ja Melamidiga. Kui mõelda nende 1970ndate kunsti peale, siis on selles tugevalt sees iroonilis-kriitiline lähenemine nõukogude tegelikkusele. Kas KA vastandas ennast tegelikkusele?

Monastõrski: Moskva koolkonna esteetiline diskursus sõnastati kõigepealt Ilja Kabakovi töödes 1970ndate algul, 1972. aastal tulid Komar ja Melamid, 1974. ja 1975. aastal tegime Rubin­steiniga oma esimesed luulega seotud väljaastumised, 1976. aastast tegutseb KA, 1987. aastal lisandus Meditsiiniline Hermeneutika jne. Moskva kontseptualism on rahvusvahelise kontseptualismi üks nähtusi, nagu on Viini aktsionistid või Praha lingvistid. Oleme linna, mitte rahvuse või riigi koolkond.

Meie aktsioonid on postfilosoofilised, nagu on sõnastanud Joseph Kosuth. Need on eelkõige esteetilised, mitte kunstilised sündmused, pigem isegi kirjanduslikud. Meie töötame eelkõige keelega, meie aktsioone võib vaadata lingvistiliste mõttemängudena.

1975. aastal tegin kaks objekti, mida nimetasin elementaarseks poeesiaks, kuid need olid valmistatud kujutava kunsti plastiliste vahenditega ja nägid välja nagu skulptuur. Lev Rubinsteiniga koos tehtud aktsiooni „Ilmumine“ nimetasime kirjanduslikuks lugemiseks. Rubinstein on poeet ja kõik, mida ta teeb, on kirjandus, mitte kujutav kunst.

Sundelevitš: Teie koostegevust võib vaadata metateksti visualiseerimisena.

Monastõrski: Loomulikult, nii see ongi. See on ruumis ja ajas kulgenud reisi, esteetiliste ja eksistentsiaalsete läbielamiste metatekst. Pole tähtis, kas seda vaadatakse kunsti- või kirjandusnähtusena. Seda võib käsitleda Vito Acconci, Chris Burdeni jt kontseptualistlike kunstnike, aga hoopis laiemalt postfilosoofilises kontekstis. Aga võib vaadata ka kirjanduse, luulena, nagu vanahiina kirjandus, kus on palju rännakuid, improvisatsiooni. Kuidas kellelegi meeldib.

Sundelevitš: Andreile kui autorile ei ole väljapaneku visuaalne teostus tähtis. Väljapanek, mis on sel puhul suuresti kuraatori töö, tema tekitab narratiivi, paneb sisemise konstruktsiooni toimima. Aga selleks, et saada toimuva mõttest aru, on vaja kirjelduse keelt. KA aktsioonide mõistmiseks on vaja asetada need nii-öelda kunstikonteinerisse, -konteksti, et neid siis mõtestada, kontekstualiseerida ja siis selle pinnalt edasi minna.

Monastõrski: Meie liikumise algus peitub dadaismis: dadaistidki tegid visuaalseid objekte, kuid nende vundament oli poeesias. Dadaismi pinnalt arenes Fluxuse liikumine, ka Moskva kontseptualism. Kõik need nähtused arenesid koos aktsiooni ideega.

KA on tegutsenud rohkem kui nelikümmend aastat. Selle aja jooksul on hästi palju muutunud mitte ainult kunstis, kultuuris, vaid ka ühiskonnas. Praegu on täiesti teine maailm. Milline on olnud teie aktsioonide areng? Kas seda saab siduda ühiskonnaga?

Monastõrski: Rahvusvaheline kaasaegne kunst on demokraatlik ja küllalt mitmekesine. Seal võib kõike leida. Praegu on postmodernismi ajastu. Meie jätkame oma traditsioone: nii nagu tegime 1970ndatel, nii ka nüüd. Muutunud on vaid meie kaemuse keskkond: enne oli väli, nüüd on mets. Ruumist oleme tulnud aega. Ajamõiste on praegu tähtsam kui ruumi oma.

KA aktsioonide esimeses etapis, esimeses viies köites tegelesime tühja väljaga otseses mõttes. Siis hakati seal ehitama ja meie läksime edasi metsa. Rada jäi samaks, kuid kaemuseks oli ruumi vaid taevas meie kohal. Oluline on üleminek väljalt metsa.

Kui nõukogude ajal oli vaimne sfäär ideologiseeritud, siis nüüd on järjest suurem tähtsus kunstiturul. Kas see on ka teie tegevust mõjutanud?

Monastõrski: Peaaegu üldse mitte. Me ei tegutse kunstiväljal, kus kõik on omavahel seotud ja muutub kiiresti, meie tegutseme esteetika süvatasandil. Kui kunstielus muutub kõik nädalate ja kuudega, siis esteetikas aastakümnetega. Just sellepärast oleme nelikümmend aastat vastu pidanud. KA tegutseb oma pinnal, kus asjad käivad meie reeglite järgi.

Kui tähtis on teile autorsus? Või tegutsete anonüümse rühmitusena?

Monastõrski: Igal aktsioonil on oma autor. Näiteks Nikita Aleksejev mõtles välja aktsiooni „Telk“, meie, teised KA liikmed, aitasime tal selle ellu viia. Tema on autor, meie oleme assistendid. Meil on raamatupidamises keeruline autorsuse määratlemise süsteem: indeksid, kui suur on kellegi autorsus. Meil on lausa kafkalik bürokraatia. See on riigistruktuur, mida kohtab kõikjal. Kui meil, KA-l on oma riik, siis peab olema ka arenenud bürokraatia.

Kas teil on ka opositsioon?

Monastõrski: Loomulikult on, küll on kana kitkumist Nikita Aleksejeviga, küll Georgi Kizevalteriga jne. Kellelgi on mingi mõte, aga seda ei taheta ellu viia. Meie rühmitusel on keeruline siseelu. See peegeldub ka meie tekstides.

Kas ühiselu on ainult esteetilisel tasandil või ulatub ka pärisellu?

Monastõrski: Sageli on kõik omavahel seotud. KA aktsioonidesse on kaasatud ka kutsutud publik. Kabakov, Sorokin, Backstein jt on osalenud publikuna meie aktsioonides oma mitukümmend korda. Ka nemad kuuluvad kaasautorite ringi, kuid see on kaugem ring. KA-l on paljude tegelastega keeruline ajalugu.

Kas praegu, kui teil on pikk tee käidud ja teid tuntakse rahvusvahelisel areenil, on lihtsam või keerulisem tegutseda?

Monastõrski: Psühholoogiliselt on palju keerulisem, sest meie vana publik, referendigrupp on kas välismaal või mõned on ka surnud, praegune publik on noored kunstiinimesed. Meie ise oleme vanemaks saanud ja metsas on füüsiliselt märksa raskem liikuda kui lagedal väljal. Tegelikult on kõik hästi.

Igal suvel puhkate Eestis. Mida Eesti teile tähendab?

Monastõrski: Eestis on esteetika laiemas mõttes läbipaistvam ja valgusküllasem isegi kui näiteks Saksamaal. Mulle see väga meeldib. Eesti on üks parimaid paiku.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming