Tütarlapsest sirgub pervert(1)

Kaisa Eiche

Margit Lõhmuse näitused täitsid Tartu kunstisituatsioonis vajaliku narratoloogilise niši. Margit Lõhmuse näitused „Armastuse tuba” Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis 17. II – 11. III, „LadyFest 2012. Tartu eri” Y-galeriis 8. III – 1. IV ja „Pilves tüdrukuid leidub kõikjal” („Cunted girls are everywhere”) Tartu Lastekunstikooli galeriis 6. – 20. IV. Siinkohal vaatlen Margit Lõhmuse (s 1985) näitusetegevust kolme viimase kuu jooksul Tartu galeriides. Taustaks lisan, et „Armastuse tuba” oli esialgselt Lõhmuse Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti õppetooli magistritöö näituseprojekt, mida eksponeeriti 28. III – 9. IV 2011 Tallinnas Draakoni galeriis. Seega kasutan nii tema magistritöö kirjaliku osa väljavõtteid kui ka Sandra Jõgeva retsensiooni, mille leiab digitaalselt Jõgeva blogist „Parimad aastad” 25. V 2011 sissekandest. Nõustun mitmes aspektis Sandra Jõgeva kommentaaridega, sest ka mina tundsin Lõhmuse teoseid esmalt vaadates/lugedes kohati ebamugavust või nõutust, üldmuljelt oli kogu asi pisut segane, kuid oma siiruses siiski mõjuv. Jõgeva väidab, et näitusega „Armastuse tuba” vaadeldakse Margit Lõhmust, täpsemalt tema kommunikatsioonihäireid, mis teeb teostest omamoodi autoteraapia, katse saada üle suhtlemishirmust. Oluliseks lisainfoks Jõgeva retsensioonis osutus ka Lõhmuse loomingu võrdlemine viimase eeskuju, noorema põlvkonna tunnustatud ameerika kunstniku Laurel Nakadatega, keda Lõhmus tegelikult oma magistritöös ei maini. Küll aga lisab ta vihjena oma Tartu Kunstimaja näituse pealkirjale Nakadate MoMAs toimunud isikunäituse pealkirja „Vaid üksildane” („Only the Lonely”).2 Kuid kas nõustuda Sandra Jõgeva väitega, et Margit Lõhmus on pervert? Ma ei saa Jõgevale otseselt oponeerida, sest ta ei defineeri sõna „pervert”, kuid kaude võtaksin selle käsile küll.

Kunstnik ise väidab, et „Armastuse tuba” väljendab tema arusaamu suhtlemisprobleemidest ja armastusest ning ta pole soovinud teemasse kaasata armastuse mõiste aja- või kunstiloolist käsitlust. Armastus on ülimalt subjektiivne nähtus, igaüks näeb ning kujutab seda endale erinevalt ette. „Armastuse tuba” on kunstniku loodud „tuba”, kus ta eksponeeris endast need küljed, mis talle ei meeldi. Näitustel näidatud videod kirjeldavad elulisi situatsioone, mis on kunstniku n-ö tarduma pannud. „Tardumise” all mõtleb ta reaktsiooni ebamugavale, ootamatule või piinlikule olukorrale, mis ta kohmetuks on teinud. Lõhmus tõdeb, et on väga arg ja ebakindel inimene ning halb suhtleja. „Tahaksin rohkem cool olla.”3

Hoolimata kunstniku valitud teemade ringi subjektiivsest edasiandmisest, tundub mulle, et saab teha mitmeid üldistusi seksuoloogia kui teaduse ajaloolises või ühiskondlik-kultuurilises plaanis. Üldistuste tegemisele aitab kaasa esialgu häirivana mõjunud autoripoolne teoste kirjelduste/kommentaaride puudumine näitusesaalis, mis tegelikult pakkus vaatajale, sh minule võimaluse nn visuaalsed vormid vabamalt oma tähendustega täita.

Üks teoreetilise seksuoloogia tähtsamaid avastusi XX sajandi teisel poolel seisab selles, et osutati seksuaalkäitumise elementide polüfunktsionaalsusele ja mitmetähenduslikkusele, mis ilmneb nii neurofüsioloogilises kui ka kultuurilises aspektis. Seda kõike saab mõista üksnes siis, kui võtta arvesse mingile inimeste grupile omane kultuurisümbolite süsteem kui tervik ja selle grupi elulaad. Sedasama peab ütlema ka seksuaalkäitumise normide kohta.4 Kui laiendada mõiste „inimgrupid” riigi- ja kogukonna süsteemide kõrval ka globaalsüsteemis tegutsevale noorele internetipõlvkonnale, saame Lõhmuse loomingu asetada konteksti, mis toob välja ka seksuaalkäitumise normide ja tähenduste varieeruvuse problemaatika multikultuurilistes süsteemides või hoopis mõningate normielementide seksuaalsusevälised omadused (kunstiteoste algmaterjal on kohati inspireeritud või teostatud sotsiaalselt ja kultuuriliselt võõras keskkonnas: Soomes, Ida-Londonis, Belfastis jne).

Lõhmuse loomingut iseloomustab rõhutatud emotsionaalsus ja seksuaalsus, milles situatsioonikoomika seguneb traagikaga, ning seda saadab vastav terminoloogia, kuid tavakeele tasandil tihti otsese seksuaalse tähenduseta.

Kunstnik on vaataja asetanud video- või fotokaamera suhtes valdavalt kahte positsiooni: kas autori- ehk ka peategelase positsiooni, kus talle saavad osaks eelmainitud tarduma panevad elulised hetked ja hämming, või kõrvaltvaataja positsiooni, nii et autor või siis ehk ka peategelane etendaks n-ö cool’i rollimängu. Kindlasti hakkas olulist rolli mängima vaataja enda profiil: sugu, vanus jne. Video- ja fotomeediumi kasutamine on oluline, sest kaamera kui masina tõttu kehtestub päriselulisusele pretendeeriv kood. Kadreeringuid iseloomustab hooletus: fotograafiline stilistika põhineb raamistatuse juhuslikkusel (tihti pildistab autor ennast ise, käsi kaameraga ette sirutatud), tehnilisel kohmakusel (alasäri, seebika automaatvälk). Sümpaatne on, et pole kasutatud digitöötlust (näonahk õhetab ebaühtlaselt, vistrikud on peitmata jne), digitaalselt on lisatud käsikirjaline tekstilõik. Fotode lavastamiseks on valitud intiimne ja isoleeritud ruum, milleks on kas väike tuba või voodi. Fotodel figureerib valdavalt kunstnik ise.

„LadyFest’i”i näitusel Y-galeriis eksponeeris kunstnik ühte suuremat autoportreed, kus ta oli stiliseerinud enda meheks (lühike soeng, rõhutatult tumedad nn piimavuntsid ülahuulel), ja postkaardi formaadis fotoseeriat, kus taas oli kujutatud kunstnikku ennast, lähikaadris, värvitud huultega. Seda saatis tekst: „Tavaliselt, kui mul väga igav on, värvin ma huuli” (2012).5 Mehelikku ja naiselikku alget käsitletakse vanades usundites kord teineteist täiendavatena, kord konfliktsetena, kord teineteisele hierarhiliselt allutatuina. Mütoloogilisele teadvusele ei ole tundmatu ka biseksuaalsuse idee, meheliku ja naiseliku alge ühendamine ühes inimeses. Mitmetes traditsioonilistes kultuurides kuulub nii poiste kui tüdrukute initsiatsiooni hulka ajutine rituaalne muutmine vastassooliseks. Riitus kannab pigem nooruki aseksuaalsuse märki: enne teatud soo omandamist peab ta läbima faasi, kus tal on mõlema soo omadused. Sümboolne inversioon on iseloomulik ka paljudele iidsetele pidustustele kuni keskaja karnevalini välja.6 Naudin, kuidas Margit Lõhmus kirjeldatut fotodel läbi mängib, tehes seda siiralt ja tõsiselt nagu initsiatsiooniriitusele kohane.

Lastekunstikooli galeriis eksponeeritud väljapanekus „Pilves tüdrukuid leidub kõikjal” („Cunted girls are everywhere”, 2009) oli Margit Lõhmuse kaaslaseks teine tütarlaps, meeleolu näib just selline, millele pealkiri viitab – cunted. Slängis märgib see sõna joobes olekut (nii alkoholi kui narkootikumide tarbimisest), kuid positiivses tähenduses. Arhailised stereotüübid olevat hästi jälgitavad vandesõnade keeles. Vene kirjandusteadlane Mihhail Bahtin on tõestanud, et näiteks naise genitaalide nimetamine, sõimatava saatmine „sigitavate elundite alale, kehalisse hauda” tähendab ülekantud tähenduses surma soovimist.7 Kunstniku enda sõnul on tegemist nii enese- kui ka sookriitilise teosega ehk paljud noored tüdrukud/naised on oma elu mingil perioodil nn pilves, unistades täiuslikust elust. Uneledes toidetakse fantaasiaid pigem illusoorsete meediamallidega kui enesest lähtuvalt.

Michel Foucault on osutanud tähelepanu sellele, et seksuaalkultuuri uurimise teeb eriti keeruliseks asjaolu, et kultuur ja selle ettekirjutused ei ole ühetaolised ega ühesed. Seksuaalsete keeldude uurimisel peab alati silmas pidama, kes, kellele, mida, kellega ja kui palju keelab. Väidetavalt universaalsete seksuaalnormide taga on alati peidus võimusuhted. Kultuurilistes kokkulepetes mitte lihtsalt ei keelata ega lubata seksuaalsuse ühtesid või teisi avaldusi, vaid määratakse ühtlasi nende sotsiaalne, eetiline ja esteetiline väärtus.8

Tartu Kunstimajas eksponeeritud kümnes videos võis näha kunstniku suhteid oma vanemate ja venna noore perekonnaga, millele oli vahele miksitud perekonna kui institutsiooni staatikale ja ühekülgsusele vastanduvad erotiseeritud kultuurikogemused. Videos „Emaga” avaneb vaade köögile, kus ema sööb üksinda laua taga istudes, korraldab vaheldumisi telefonitsi eelseisvaid toimetusi ning kaadri vasakus servas seisab vaikiv Margit Lõhmus, mikrofon suu juurde tõstetud. Videos „Isaga” ei asu kunstnik isaga samas ruumis, vaid jälgib teda läbi ukseava distantsilt (kaamera taga): mees istub diivanil, küljega kaamera poole. Midagi erilist ei toimu. Video venna perest algab üldkaadrist, kus tume maastur paarutab lörtsise ilmaga parklas edasi-tagasi. Sellele järgneb kaader maasturi sees, kus auto tagaistmel istuvad noor isa (kunstniku vend) ja noor ema, nende vahel on beebi, neid näidatakse kui klassikalist perepilti.stseenid, mida võiks nimetada isegi arhailisteks. See, et autost on saanud peremudeli normaalne osa, ei muuda psühhoanalüütilises plaanis oluliselt justkui mitte midagi.

Järgmiseks asetatakse vaataja Ida-Londoni rahvarohkele tänavale, kus mööduv mees lausub kaamerasse: „Good day, you fucking lesbian!”. Järgmises stseenis soovitab tütarlaps eesti keeles: „Ära põe, masturbeeri!”. Järgneb luuletus „Triloogia imelikust seksist”. Liputaja videos avaneb vaade Karlova lumisele staadionile, kus suusatab noor Margit Lõhmus. Kaadrisse ilmub meesterahvas, kes osutub liputajaks, mille peale tüdruk põgeneb (stseeni lõpetab lause „Vastik oksemaiguline türa, ma vihkan sind”). Edasi on kaadris tuba, mille põrandal istub kaks neiut (üks neist on Margit Lõhmus), kes joovad pudelist kordamööda veini ning lõpuks suudlevad teineteist. Järgmisena ilmub vaataja silme ette magamistoastseen flirtiva paariga, ühe noormehe ja kunstnikuga, nende vestlusest selgub, et nad tunnevad teneteist nädala. Margit küsib noormehelt: „Do you love me?”, vastuse asemel alustab noormees pealesurutud seksuaalakti. Järgnevas köögistseenis saab arg ja vaikiv kunstitudeng Lõhmus oma Londoni üürikorteri temperamentselt perenaiselt süüdistavalt sõimata. Viimasena video, kus poiss istub toas arvuti taga ja pöördub korraks kaamera poole, et öelda: „Hi, I’m bisexual and my asshole is waiting for you.”

Kuigi Margit Lõhmus väidab stsenaariumid autobiograafilised olevat, siis tuleks meeles pidada, et paljude videote aluseks olev reaalne käitumisviis, mis väliste tunnuste poolest näib seksuaalne, võib hoopis täita mitteseksuaalset, psühholoogilist või sotsiaalset funktsiooni. Seksuaalsusele on omane nn voolavus. Juba Sigmund Freud on juhtinud tähelepanu seksuaalse ja mitteseksuaalse elamuse orgaanilisele seosele ning võimalusele, et üks kasvab üle teiseks. See tähendab aga, et seksuaalsust ei saa mõista kogu isiksust arvesse võtmata ja ka vastupidi.

Viimasena toon Margit Lõhmuse loomingu iseloomustamiseks sisse autokommunikatsiooni mõiste. Mina-mina tüüpi kommunikatsioonisituatsioonis, kus subjekt edastab infot iseendale, s.t sellele, kellele see teave niigi teada on, motiveerib teda selleks sisemise enesekorrastuse vajadus. Tekstide, kõnede, arutlustega iseenda poole pöördumine pole oluline tõsiasi mitte ainult psühholoogia, vaid ka kultuuriajaloo jaoks.9

See ei tähenda, et soovin kogu eelnevalt kirjeldatu külmavereliselt vaid autokommunikatsioonile taandada. Leian, et Margit Lõhmuse näitused täitsid Tartu kunstisituatsioonis vajaliku narratoloogilise niši. Hea, et kunstnik julges avalikkuse ette astuda. Kunstiteos võib olla (ja on seda olnud) indikaator ja peegeldada kultuuriruumi suhtumist kultuurilistesse normatiividesse, sh ka seksuaalsusesse. Seda ei tohi käsitleda lihtsustatult.

1 Pealkiri on inspireeritud Sandra Jõgeva blogi „Parimad aastad” 25. V 2011 sissekandest „Margit Lõhmuse magistritöö retsensioon” („Sest tegelikult on Margit Lõhmus pervert”). http://parimadaastad.blogspot.com/2011/05/margit-lohmuse-magistritoo-retsensioon.html.
2 MoMAs 23. I – 15. VIII 2011. http://momaps1.org/exhibitions/view/321.
3 Installatsioon „Armastuse tuba” (2011) on Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna maalikunsti õppetooli magistritöö, juhendaja Elin Kard.
4 Igor Kon, Interdistsiplinaarne seksuoloogia. Valgus, Tallinn 1987. Venekeelsest käsikirjast tõlkinud Peeter Tulviste. III peatükk „Seksuoloogia ühiskondlik-kultuurilised aspektid”, alapeatükk „Kultuurisümboolika, soorollid ja mehelikkuse/naiselikkuse stereotüübid”.
5 Näituse ülevaade asub Y-galerii blogis märtsikuu postituste all „LadyFest 2012. Tartu eri” (2012). http://ygalerii.blogspot.com/2012/03/ladyfest-2012-tartu-eri-8-marts-1aprill.html.
6 Igor Kon, Interdistsiplinaarne seksuoloogia, lk 62-63.
7 Samas, lk 68-69.
8 Igor Kon, Interdistsiplinaarne seksuoloogia, ptk „Seksuaalkäitumise sotsiaalsed normid”.
9 Juri Lotman, Kultuuritüpoloogiast. Tartu Ülikooli kirjastus, 2010, ptk „Kahest kommunikatsioonimudelist kultuuri süsteemis”, lk 127–130.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming