Tüpograafiline kontraband

Ivar Sakk

TÕNU SOO näitus „Barbarkiri: kvisling” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 8. II . Arvan, et võisin käia üheksandas klassis, kui ma esmakordselt leheputkast Sirbi ja Vasara ostsin ning seda lugeda üritasin. See oli umbes 1978. aastal. Artiklid olid keerulised ja tõttöelda ei saanud ma neist suurt aru. Aga kuna lehe kujundus tundus nii äge, muutus sellega ka lehe sisu oluliseks. Eks ma siis pusisin seda lugeda. Vaatasin hoolega järele, kes oli teinud need Sirbi kaantel looklevad salakirjad, mis tundusid kui sõnumid teisest maailmast. See  mees oli Tõnu Soo.

1970. aastaid on jaapani disainer Ikko Tanaka kirjeldanud kui erutavat perioodi, kus pidevalt lisandus uusi kirjatüüpe, mis inspireerisid oma kujuga disainereid ajastuomaseid visuaale looma. Jaapanlasena mõjusid talle kirjatähed kui abstraktsed märgid, mille kuju andis informatsiooni jooksva ajastu kohta, mitte kui teksti tähistavad sümbolid. Peaaegu sama võib öelda tollase Nõukogude Eesti ajakirjanduses  aega-ajalt vilksanud moodsate kirjatüüpide kohta. Neid nägi peamiselt pidupäevapealkirjadena Edasi ajalehes, mõnikord ka ajakirjas Noorus ning Noorte Hääles. Kompartei lehes Rahva Hääl polnud neid mitte kunagi. Isegi siis, kui oli kirjutatud „Au Suurele Oktoobrile”, aga selleks kasutatud ITC (International Typeface Corporationi) või Letraseti kataloogist pärit kirja, kisendas see hääletult: Lääs! Vabadus! Suur maailm! Moodsate kirjade esteetika vastandus  kommunistliku impeeriumi stagneerunud visuaalsele ilmele niivõrd, et loosungite välimus võõrandus tähendusest täielikult. Ma ei tea, kas tsensuur ei saanud aru sellisest esteetilisest kontrabanda’st. Tõenäoliselt oli nii ja naa: kirjatähed on kirjatähed ning kirjutamist päris ära keelata ei saanud. Neile otsustajatele, kes aru said, võis selline konspiratsioon isegi meeldida. Ka funktsionäärid armastasid hästi lõhnavaid šampoone ja pehmest nailonist  lääne jopesid. Esteetika oli lääne salarelv kommunismi murendamisel.

Tõnu Soo Sirbi kunstnikuna kasutas lehepealkirjades nii olemasolevaid kirjatüüpe kui uusloomingut. Enda sõnade järgi on ta loonud umbes kakskümmend alfabeeti. Osa neist on Kunstihoone galeriis näha esmakordselt; tuntumad on need, mis olid kasutusel Sirbi ja Vasara ning Nooruse päises. Sellise originaalloomingu poolest erineb ta kardinaalselt  teistest tollastest kujundajatest, kes kasutasid kataloogidest maha pildistatud või välismaalt kleepetähtedena hangitud kirju. Tema tehtud kirjatüübid olid keerulised, sageli ruumilised, dubleerivate joontega, massiivselt ümara vormiga. Sage oli tähevormi valeperspektiivi asetamine ning täheosade põimumine. See lisas kirjatähtede muidu asjalikule iseloomule portsu irratsionaalsust: lugeda sai otse, kaude ja üritada dešifreerida vormi peidetud  sõnumit. Teinekord muutusid loosungid à la „Au parteile” ka loetamatuteks kompositsioonideks. Lisaks töötas Soo tänapäeva mõistes copywriter’ina, luues tüpograafilisele kujundusele tekste, näiteks Terashall / oktoober / idataevas / lahvatas / kõikjale. Terane, kas pole? Fenomenaalne on see, et Soo oli teadlik küll tollastest arengusuundadest, aga lõi oma kirju suuresti iseseisvalt. 1973. aastal hakkas New Yorgis ilmuma ITC ajakiri U&LC (Upper  and Lower Case – Kõrgem ja Madalam Juhtum), kus tutvustati tollaseid uudiskirju, mis tulid Herb Lubalini, Tom Carnase’i, Ed Benguiat’ ja Tony DiSpigna käe alt. Soo on neid interpreteerinud, kuid uusloomingus on ta sõltumatu. Juba olemas šriftidest kujunes tema lemmikuks rasvane ja lustlik Tiffany (Ed Benguiat, 1974) ning sama trullakas Stilla (François Boltana, 1973). Viimane oli saanud kolmanda koha Letraseti firma ülemaailmsel võistlusel. 

Soo kujundatuna ilmus see Sirbi esikaanele 1978. aastal (Lev Tolstoi 150). Kompanii Letraset, mis valmistas kleepetähti, oli korraldanud omamoodi revolutsiooni tüpograafias: kui enne seda oli võimalus vaid tähti ise sulega kirjutada või joonistada, võis nüüd igaüks teksti laduda müügilolevatest tähtedest (müügil olid need muidugi teisel pool raudset eesriiet). Letraseti kataloog oli hindamatu allikas  kirjamaailma näidiste osas ning firma korraldatud uute šriftide võistlused tõid käibesse kümneid kirjatüüpe. Üks neist, Magnificat (1973), sai Soole inspiratsiooniallikaks kalligraafia ning modernistliku kirjakujunduse sidumisel (Eduard Sõrmus 100, Sirp ja Vasar, 1976). Samast tunnetusest kantud lopsakaid kalligraafiapõhiseid, lausa barokselt jõulisi kirjakompositsioone ilmus Sirbis ridamisi: Johann Köler (1976), Estonia teater (1975), Šostakovitš  (1976), Ludwig van Beethoven (1977) jne. Tõnu Soo üritas ka ise Letraseti konkursile oma tähestikke saata. Kuna selliseid saadetisi N. Liidus postitada ei saanud, tuli otsida vastutulelikke välismaalasi, kes kavandid posti paneksid. On andmeid kommunistlikult maalt võistlusele saabunud töödest, teadmata aga see, kas Soo kirjad kohale jõudsid. 1973. aasta võistlusele saabus näiteks üle 2500 kavandi, üks neist ka Nõukogude Liidust.  Tõnu Soo töötas Sirbis 1971. kuni 1994. aastani. Selle aja sees valmis sadu tüpograafilisi kompositsioone, mis vääriksid omaette publitseerimist kataloogina. Kuni kataloogi veel ei ole, lootsin vaikselt, et saan äsja avatud näitusel süsteemsema ülevaate meistri loomingust, aga võta näpust! Esindatud oli küll seni nägemata (või unustuse hõlma vajunud) kirjakujundusi, illustratsioone ja plakateid, kuid need olid läbisegi paisatud. Kandvad lehepäised segi  vinjettidega, plakatifragmendid segi tähestikega. Sellise printsiibi puhul jäi selgusetuks nii kontekst, kus mingi artefakt oli valminud, kui ka nende kronoloogiline paigutus.

Teiseks olid ajalehed, visandid, plakatid ja muu materjal sisse skannitud ning tindiprinteriga PVCmaterjalile välja prinditud. See oli kaotanud joone täpsuse, muutnud selle uduseks ning tundetuks. Vaid väike kogus eksponeeritud originaalkavandeid (kalkad, pliiatsijoonised jm  selline kraam) andis aimu tollasest tööprotsessist ja vajalikust käelisest osavusest. Kobakäpp vanasti kunstnikuks ei saanud! Kolmandaks jäi täiesti tundmata originaaltrükiste substants: formaat, värvid, materjalid. Ei ole ju võimalik, et ühtegi Sirpi ja Vasarat, Vanalinna Stuudio plakatit ega Melodija LP-ümbrist enam alles ei ole! Enam ei peaks vaimustuma arvuti ja printeri võimalustest stiilis „kui suurelt ja värviliselt ma nüüd välja printida saan”, vaid vastupidi,  püüdma esitada autentseid esemeid, veel parem, kui kavanditega koos. Sest tegelikult kipub tollane graafiline disain kaduma; tarbekunsti- ja disainimuuseum graafikast ei huvitu ning kunstimuuseumil on tähtsamatki teha. Ja paber hävib kiiresti. Ometi on Tõnu Soo looming just see, mis huvitab erialainimesi (ja miks mitte laiemat publikut) kui haruldane, suletud ühiskonnas sündinud monoloog, mis oli mõeldud tegelikult kommunikeerima  kunsti- ja disainiringkondadega laiemalt ning ometi kunagi dialoogini ei jõudnudki.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming