Triennaalist ja preemiatest

Lesley Jackson

Kontseptuaalse disaini võidukäik tugevdab Tallinna rakenduskunsti triennaali rahvusvahelist tähtsust.  

Foto: Piret Valk.

Maa vägi.

Tikkimine, sinel, villane lõng, pärlid, litrid. 2005.

 

Tänavuse rakenduskunsti triennaali teema “Kaks lähedast”  väljatöötajaid tuleb õnnitleda. Kontseptsioon, ajaloolistest esemetest või nüüdisaegsest esemekultuurist inspireeritud kaasaegsed tarbekunstiobjektid, tabas naelapea pihta ja puudutas paljusid disainerid ja kunstnikke üle Euroopa, tuues kokku ülimalt tugevaid ja rikkalikust kujutlusvõimest laetud töid isegi sellistest paikadest nagu Portugal, Slovakkia ja Montenegro. Kuulusin auhinnažüriisse, mille ülesanne oli valida kolm premeeritavat peaaegu 90 kunstniku seast, mulle jättis sügava mulje näitusele valitud materjali kõrge tase. Peamised esindatud erialad olid keraamika, klaas, ehted, metall ja tekstiil, vaid mööbli osas ilmnes kummaline lünk. Nii iseseisvate objektide kui ka koos paistsid eksponaadid silma erakordselt heast küljest ja seda mitte ainult Baltimaade kontekstis (Eesti, Läti ja Leedu olid väga ulatuslikult esindatud) vaid ka Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil.

Kiitust väärib targa valiku eest ka slaidide ja fotomaterjali seast valiku teinud žürii (kuhu kuulusid kunstiajaloolane Karin Paulus, disainer Martin Pärn, klaasikunstnik Tiina Sarapu, graafik Urmas Viik ja ehtekunstnik Ketli Tiitsar). Nad polnud valinud ainult kontseptsiooni, vormi ja tehnika poolest tugevaid töid, vaid olid järeleandmatud, et kindlustada nende vastavus inspiratsiooniallikale. Žürii tark valik tegi premeeritavate valimisest pigem meeldiva kui keerulise ülesande. Samuti on näitus intellektuaalselt ergastav, inspireeriv nii disainer- ja kunstnikkonnale, kuid samavõrra põnev ja arusaadav ka näitusekülastajale. Kui oleksin sattunud sellele näitusele juhuslikult, teadmata, et selle taga on avatud konkurss, oleksin kindlasti arvanud, et tegu on hoolikalt kureeritud näitusega. 3+1 arhitektide kujundus, valgete rippuvate vinüülipoognate ja eksponeerimisstruktuuride rõhutatud lihtsus ja esemeid saatvate interpretatsioonide selgus (töid saadavad fotod iga kunstniku allikmaterjalist ning lühike kommentaar selle seosest tööga) toetab organiseerijate visiooni järjekindlust.

Tuleb tunnistada, et seisime hindamisel silmitsi tohutult rikka valikuga. Meie all pean silmas iseennast (vabakutseline kriitik, kuraator ja disainiajaloolane Inglismaalt) ja nelja teise ringi žürii liiget, Urmas Viiki,  kunstiajaloolast Kai Lobjakat, kunstnikku Jaan Elkenit ja ajakirjanikku Ele Praksi.

Lõpuks otsustasime anda esimese auhinna eesti disainerite duole Muki teravmeelse ja mitmeid mõtteid tekitava töö “Loomaarmastus” eest. Selle töö lähtekohaks oli lastekombinesoon, mille kapuutsil ilutsevad loomakõrvad. “Loomaarmastuse” näol on tegu selle rõiva iroonilise ja suurepärase ümberpööramisega ning tulemuseks paelte ja realistlike inimkõrvadega fliisist punane müts kassile. Kõrvad on valatud vinamoldist (poolläbipaistev pehmendatud PVC) ja nagu ma oma lõbustuseks hiljem kuulsin, vormiti need ühe autori Tiit Rammuli kõrvade järgi. Teiseks autoriks on keraamik Kersti Laanmaa, keda teatakse hästi tema antropomorfsete tasside ja teekannude järgi ja kes osaleb triennaalil oma nime all veel ka keraamiliste objektidega. Oma üllatuseks sain teada, et see on esimene kord, kui nimetatud kunstnikud koostööd tegid ja nii olid ka nemad väga üllatunud ja õnnelikud oma võidu üle.

Kunstnike oma jutu kohaselt oli “Loomaarmastus” mõeldud eelkõige naljaheitmisena, viide sellele, kuidas lapsi koheldakse “lemmikloomadena” ja lemmikloomi laste asemikuna. Kuid nii mulle kui teistele tundub, et see töö kutsub esile (tahtmatult ja alateadlikult) teisigi pahaendelisi seoseid: näiteks geneetilise muundamisega seotud ohte ja küsimusi laboratooriumikatsetega seotud kahtlase väärtusega teadusliku eetika kohta, mis lubab kasvatada hiire selga inimkõrvad. Nähti ka seost ära lõigatud kõrvaga David Lynchi filmis “Blue Velvet”. Raske on prognoosida, kuhu Muki edasi suundub, võib-olla jääb see vaid ühekordseks koostööks. Näinud seda suurepärast tööd, loodan ma, et nad jätkavad oma mängulist eksperimenteerimist.

Kahest võrdsest teise koha preemiast pälvis ühe eestlane ja teise hollandlane. Piret Valgu mõjuv töö “Maa vägi” räägib poole valikust ja võib-olla alateadlikult ka kestvast sugude võitlusest laiemas poliitilises kontekstis. Valk oli valinud oma töö aluseks vana sõjaväesineli, kujundanud ühe külje kauni erksavärvilise lillemustriga ja jätnud teise külje lihtsaks ja puhtaks. Caro Bärtlingi “Salvrätt-kraed”, kolm second-hand salvrättidest korrektselt volditud ja plisseeritud kraed, olid äärmuslikult lihtsad. Bärtlingi sõnum oli, et vanad asjad annavad nendesse kätketud mälestuste ja seoste kaudu uuele disainile lisaväärtuse. Samas tõid need tööd meelde ka naise kodususe ja puritaanliku religioosse riietuse aspekte.

Ja juhul, kui keegi peaks kahtlustama kokkumängu, siis võin ma kinnitada, et kolmest auhinnast kahe andmine eestlastele oli täiesti juhuslik. Tööde valimisel peeti silmas eranditult nende loomingulist kvaliteeti, see on eesti tarbekunsti ja disaini tulevikule hea enne. On märkimisväärne, et kõigis töödes on kasutatud tekstiili, mis on eriliselt potentsiaalne materjal tänapäeva disainis. Märkimisväärne on ka see, et kõik kolm tööd on ideekesksed, mitte tehnikatele või materjalidele keskendunud, nagu varem kombeks olnud.

Kontseptuaalse disaini võidukäik kogu näitusel tugevdab Tallinna rakenduskunsti triennaali rahvusvahelist tähtsust. Hollandi disainerid, seejuures terve hulk andekaid ehtekunstnikke, tõusevad näitusel teenitult esile. Soomlased kui teine tuntud disaini superjõud on samuti jõuliselt esindatud. Mida rohkem kultuuridevahelist dialoogi, seda viljakam on ka eesti disain.

 

Tõlkinud Kai Lobjakas

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming