Triennaal hakkab lõppema

Kristi Paap

Tallinna VI rakenduskunsti triennaal „Kogumise kunst” tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 3. II. 24. jaanuaril toimus tarbekunsti- ja disainimuuseumis tarbekunstitriennaali arutelu, kuhu olid kutsutud triennaali ühenduse liikmed, kunstnike liidu tarbekunsti alaliitude ja EKA disainiosakondade juhid, kunstnikud, ekspositsiooni arhitektid ja aktiivselt kaasamõtlejad. Huvilisi tulnud kohale kahekümne ringis. Tallinna rakenduskunsti triennaal on geograafiliste piiranguteta konkurss-näitus, mis on avatud kõigile kunstnikele ja disaineritele, erialast hoolimata. Kuraatori ja teema leidmiseks korraldab triennaaliühendus konkursi. Seekord otsustati kutsutud kuraatori kasuks ning rootsi disainiajaloolane Love Jönsson pakkus ka seekordse teema. Triennaali korraldustöö on MTÜ Tallinna Rakenduskunsti Triennaali Ühenduse juhatuse (Ketli Tiitsar, Kai Lobjakas, Tiina Sarapu, Eeva Käsper, Kristi Paap) kanda. Konkursi korras saabunud 515 taotluse hulgast (43 riigist) valis rahvusvaheline žürii (Love Jönsson, Monika Auch (Holland), Morten Løbner Espersen (Taani), Kadri Mälk ja Kai Lobjakas) välja 70 kunstniku tööd, lisaks kutsus žürii osalema veel viis kunstnikku. Temaatiline näitus asetab kunstniku rahvusvahelisse konteksti: mis on praegu aktuaalne, millised on uued suundumused, milliseid materjale ja tehnilisi võtteid armastatakse jne? Saab võrrelda oma kunsti teiste omaga, arutleda rahvusvahelise kaanoni ja selle siinse aspekti üle. Suurüritustega kaasneb laiem avalik tähelepanu ning jõutakse ka uue publiku juurde.  Triennaal toimib teabe vahetamise ja levitamise platvormina (seminar, kunstnike esitluspäev, mahukas kataloog). Tarbekunstitriennaali formaat on Euroopas üsna unikaalne, selle reiting läheb ülesmäge. Üritus reklaamib ka Eestit ja Tallinna väljapoole: näituse avamisel oli kohal 31 välis­kunstnikku, teist sama palju väliskriitikuid,  ja -kuraatoreid. Kuraatori, žürii liikmete ja kohalolijate veendumus on, et triennaali tuleb tingimata jätkata: oluline on traditsiooni hoida, raskuste korral vahest väiksemas mahus, aga kindlasti ei tohi selline tarbekunstiüritus vahele jääda, järjepidevus katkeda. Seekordne suur osavõtt oli osaliselt tingitud kuraatori tuntusest, kuid isegi siis, kui kuraator ei ole olnud rahvusvaheliselt nii mainekas, on huvi Tallinna triennaali vastu olnud elav.

Kuhu edasi?

Palju on kaalutud triennaali väljaviimist tarbekunsti- ja disainimuuseumist. Kuna põhiekspositsioon võetakse ajutiselt maha, et teha triennaalinäitusele ruumi, siis ei saa väliskülalised näha eesti tarbekunsti ja disaini ajalugu. Kuid uute sobivate tingimustega ruumide kasutamisega tekivad mitmed uued mured: lüheneksid ettevalmistusperiood ja näituse lahtiolekuaeg, ruumiüür tooks kaasa lisakoormuse. On selge, et niivõrd mahukat projekti ei ole otstarbekas lühikest aega näidata.

Üks perspektiiv võiks olla rändnäituse formaat: kõigepealt näidata Tallinnas ja siis „müüa” näitus edasi välismaale, näiteks naaberriikidesse Soome, Lätti jm. Rändnäituse formaat aga nõuab varajases ettevalmistusfaasis mitme partneri kaasahaaramist, koostööd ja sootuks teistsugust rahastamist ning, mis peaasi, teistel alustel töötavat organisatsiooni. Praegu tegutseb toimkond suuresti põhitöö kõrvalt, vabatahtlikkuse ja projektipõhise rahastamise alusel. Sellisel viisil ei ole töömahu paisutamine mõeldav. Organisatsioon vajab aasta ringi palgal projektijuhti. Viimaste triennaalide ajal on kogetud, et publikuni jõudmisel (reklaam, turundus ja tootemargi loomine) ei ole veel piisavalt tööd tehtud. See pole pelgalt alarahastatuse küsimus, organisatsiooni jõudlus on saavutanud oma piirid. Vabatahtlike leidmine ja nende abi kasutamine jäi seekord minimaalseks, sest puudus inimene, kes sellega tegeleks.

Kasvuruumi, kuidas hoida aktiivsena triennaalinäituste vahele jääv aeg, on ka piisavalt: koduleht peab olema aktiivne uudiste- ja infovahetuse keskkond, koostöös EKLi tarbekunsti alaliitudega tuleb korraldada tarbekunstinäitusi jne. Triennaal ei asenda teisi tarbekunstinäitusi, ka aastanäitusi.

Kuidas edasi?

Selge, et tuleb edasi minna, ent triennaalivorm vajab ülevaatamist ja muutust, nõuab ümberkorraldamist. Seni on triennaal toiminud projektipõhiselt, paljuski missioonitööna, leidnud rahastamist kultuurkapitalilt, saatkondadelt, kultuuriinstituutidelt, väheke ka erasponsoritelt. Rahastamisskeem tuleb pidevalt üle vaadata: toetusprogrammide sihid ja prioriteedid muutuvad paari aasta tagant, tegelik olukord võib  juba aasta pärast olla hoopis teistsugune. Organisatsioon ei saa enam edasi kesta projektipõhisena, see peab toimima aasta ringi palgalise projektijuhiga ning seetõttu tuleb leida rahastamiseks lisaallikaid: uusi fonde, eratoetajaid (erasektori toetus on siiani olnud tagasihoidlik, sellele tuleb eraldi tähelepanu pöörata).

Lõpetuseks koostööst. Tarbekunsti ja -disainimuuseum on lisaks sellele, et on triennaalile katuse pea kohale andnud, alati nõu ja jõuga hindamatut abi pakkunud. Ka kunstiakadeemia on üritust tublisti toetanud, eelkõige tudengite satelliitnäituse korraldamise juures. Järelkasvule mõeldes on see partnerlus väga oluline. Kunstnike liidu preemiaga tunnustatakse ühte triennaalil esinenud eesti kunstnikku, seegi on suurepärane. Kuid triennaal vajab ja otsib jätkuvalt sisulisemat ja pikaajalist partnerlust, et rahvusvahelisest foorumist oleks kõigile kasu. Vaata veel www.trtr.ee.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming