Tracey Emin – 20 aastat vabadust

Mare Tralla

Fragment teosest „Kõik, kellega ma kunagi maganud olen 1963–1995” (tuntud ka „Telgina”), 1995. repro Pean tänama Edinburghi kunstifestivali, et nad valisid minu projekti „Kaitstud” oma programmi, sest vaevalt oleksin ma muidu Edinburghi sattunud. Augustis võtavad Edinburghi üle kõikvõimalikud festivalid, millest linnaruumis kõige nähtavam ja kuuldavam on „Fringe” („Äär”) oma kirju programmiga. Selle aastasesse kunstifestivali programmi mahtus ligi 130 üritust, alates Richard Hamiltoni ja Richard Wilsoni näitustega ning lõpetades näiteks „Annuale” performance’i-programmiga. Personaalselt minu jaoks kujunes selle festivali eredaimaks elamuseks Tracey Emini näitus.

Pean tunnistama, et läksin Emini näitusele teatud eelarvamustega, mis ei ole kujunenud tema kunsti ega meedia kajastuste põhjal, vaid pigem isiklikust trotsist, sest mõned kirjutajad on, Suurbritannias nimetanud mind Eesti Tracey Eminiks. Meid tõepoolest ühendab teatud skandaalne meediaimago, aga sinna võiks selle paralleeli tõmbamise ka jätta.

Emini teekond niinimetatud YBA (noorte briti kunstnike) ridadesse erineb teiste seal figureerivate kunstnike omast. Teda ei ühenda selle seltskonnaga õpingud ega klassiline kuuluvus. Emin sattus sinna Sarah Lucase kaudu, pälvides esialgu seltskondliku tuntuse kunstimaailmas kui Lucase imelik kaaslane. Koos Lucasega avavad nad 1993. aastal Ida-Londonis poe The Shop, kus müüvad kõikvõimalikke esemeid, alates provokatiivsete sõnumitega T-särkidest kuni papier-mâché’st seksimänguasjadega. Poe perioodil tegeleb Emin palju õmblemisega, mida ta peab teraapiliseks tegevuseks. Samas müüb ta ettetellimist oma isiklikele kirjadele, kutsudes inimesi investeerima „loomingulisse potentsiaali”. Seda tegevust alustas ta juba paar aastat enne poodi. Tema kirjad on autobiograafilised, oma paljastavas aususes sageli rasked, kajastades kunstniku lapsepõlve ja seksuaalseid kogemusi ning kirjutatud vigases inglise keeles. Need kirjad tekitavad huvi kunstidiileris Jay Joplingis, kes avab 1993. aastal White Cube’i galerii ja kutsub Emini osalema ühes oma galerii projektis. Kirjad saavad osaks Emin’i teostest, vahel õmmelduna tema kuulsatesse aplikatsioonitehnikas tekkidesse ja objektidesse (esimene „Hotel International” valmis kunstniku CVna) või moodustavad kompositsiooni koos isiklike mälestusesemetega. Pea kõikides Emini töödes on osa emotsionaalsel tekstil, isiklikul ülestunnistusel või lihtsalt mälestuste ja kogemuste kirjapanemisel. Ka kirjutamine on teraapiline tegevus. Kuivõrd Emini lapsepõlv, eriti teismelise iga on täis sündmusi, mis on seotud seksuaalsuse ja vägivallaga, siis jäävad vaatajale-lugejale meelde eelkõige need šokeerivad ülestunnistused. Enesestmõistetavalt on meeldejäävam vägistamise kirjeldus hellast vanaema meenutamisest. Emini kirju lugedes üllatab see, millise näilise lihtsusega, ilma kellegi üle kohut mõistmata kirjeldab ta oma traumaatilisi üleelamisi, emotsionaalselt, aga mitte dramaatiliselt, vahel pisut eneseirooniat kasutades.  90ndate teise poole töödes, nagu näiteks neoonkirjas „Mu vitt on märg, hirmust” või (kuri)kuulsas ülestegemata voodis „Minu voodi” tuleb eneseiroonia selgemini esile. Viimast, nagu näiteks Eestis Toomiku ekskrementidega purke, tuuakse meedias sageli näiteks, kui soovitakse demonstreerida kaasaegse kunsti naeruväärsust. Emini jaoks oli voodil hoopis teistsugune tähendus kui pelgalt magamise ja seksimise objektil. Ühel hommikul pärast uimasolekut ärgates teadvustas ta endale hirmuga, kuhu ta on oma pidevalt enesehävitusliku elutegevusega jõudnud: ülestegemata voodi muutub irooniliseks ja valusaks sümboliks ja samas ka vabastavaks vahendiks. Ainult et see voodi jätab vaatajale veelgi vabamad võimalused interpretatsiooniks, kui seda pakkusid Emini kirjad.

1995. aastal valminud telgis „Kõik, kellega ma kunagi maganud olen 1963–1995”, mis hävis 2004. aasta MoMarti tulekahjus, oli üles loetud ligi 100 nime, alates kellega Emin seksinud oli, tema pereliikmete, koolisõprade ja lõpetades sündimata laste nimedega. Mõned pikemad tekstid kirjeldasid tema seksuaalseid kogemusi. Telk oli see, mis tõi Eminile rahvusvahelise tuntuse ning jäädvustas meedia teadvusesse naiskunstniku, kes avalikustab liialt palju isiklikku, nagu kõik, kellega ta maganud on (magamist mõisteti siinjuures üheselt seksimisena) ehkki kunstniku jaoks see sõna seda ei tähendanud. Eminit ongi sageli ekslikult vaadeldud vaid kui kunstnikku, kes käsitleb oma kunstis peamiselt seksiteemasid. Ometi hõlmavad tema teosed märksa enam teisi naise isikliku kogemusega seotud valdkondi: lapsepõlve, perekonda, rasedust, vaimseid ja emotsionaalseid seisundeid, aga ka valdkondi, mis jäävad sellest kogemusest justkui väljapoole nagu aiandus ja rahu.

Edinburghi näitusel jäid eelkõige kõlama perekonna ja raseduse teemaga seotud teosed. Videos „Vestlus emaga” arutleb kunstnik oma emaga emakssaamise teemadel. Emin küsib oma emalt, miks ta ei soovi, et tütrel oleks laps, emadus on ju naisele bioloogiliselt omane. Dialoog on ootamatu, seda eelkõige Emini ema vastuse tõttu. Too esindab täiesti oma põlvkonnale ebatraditsioonilisi vaateid ja püüab oma tütrele tõestada, et viimane elab tunduvalt täisväärtuslikumat elu ilma lapseta. Ta veenab Eminit, et laps lõpetab naise professionaalse elu ning paneb mõtlemise seisma. Emini ema jutus paljastub tema enda isikliku elu kibestumus: ta pidi enamasti üksi laste ja hiljem oma ema eest hoolitsema ning polnud saanud seetõttu elada sellist elu, nagu oleks soovinud. Oma tütrele soovib ta tegelikult kõige paremat: vaba piirideta eneseväljenduslikku elu. Samas on aga ka valus, sest intervjuus on momente, mis illustreerivad kunstniku alateadlikke soove ja kõhklusi, ning seda, et ta justkui ei saa end lasteta tunda täisväärtusliku naisena, ehkki sisemiselt on ta juba ammu otsustanud mitte emaks saada. Selle dialoogi vaatamiseks on Emin loonud intiimse situatsiooni: väike teler on asetatud laste mängumööbli möödus lauale ja vaataja peab istet võtma lastetoolil. Vaataja on sellega asetatud mitte kunagi sündiva lapse mänguruumi. Emini „Vestlus emaga” illustreerib paljude kaasaegsete naiste positsiooni, mille puhul ei ole looduse poolt ette määratud naise roll see, mida naine ise endale valiks, kuid millest saab sotsiaalse surve tõttu teatud tingimustes „vangistus”, kuigi see ei ole mitte ainus naise eneseteostuse võimalus. Ometi ei ole otsust emaks saada või mitte saada teha kerge ning sageli räägitakse naistest, kes otsustavad laste asemel millegi muu kasuks kui ebatäiuslikest egoistidest, puudega isikutest. Raseduse teema on kui kummitus Emini teostes, alates abordi üleelamisest, piinavast süütundest ja eneseõigustuse otsimisest 1990ndate alguse loomingus kuni hiljutiste „Tunnen end rasedana” seeriani. Viimases kajastuvad kõigi nende naiste hirmud ja tunded, kes end ootamatult rasedad arvavad olevat. Väike katke Emini tekstist illustratsiooniks nende pingete ja emotsioonide väljatoomiseks:

„Ma ei ole kunagi tahtnud lapsi – tegelikult on see vale.

Mõnikord ma tahtsin – aga enamasti siis, kui ma olin rase. Tavaliselt ma eelistan KASSE.

Idee, et ma pean minema vaatama kellegi uut beebit, tundub õudusunenäona.

Aga kui see on kellegi kassipoeg, olen ma kohal kui püssikuul.

Nüüd iga kuu enne mu päevi – on mul selline minihoog –

Väike peast segiminemine – Ma laman voodis, võimetu magama – Hoides endast kinni –

Korrutan samu sõnu – FUCK, MIS SIIS, KUI MA OLEN RASE”

Teksti kõrval on väike riiul beebisussidega. Sama pealkirjaga installatsioon kujutab kogumit naiste aluspesust, millele on kas peale õmmeldud rasedust emuleeriv padjake või on loote asukohta markeeriv ala välja lõigatud, viidates raseduse painavale vaimsele seisundile, nendele ängidele ja hirmudele, mis on seotud nii sooviga olla rase kui mitte olla.

Emini näitus avab täielikult ühe naise ruumi, elu, mida üksikute teoste põhjal ei ole võimalik haarata. Fragmentidest saab kokku tervik, tekib tunne, justkui tunneksin teda personaalselt, oleksin temaga koos üles kasvanud ja läbi elanud samu asju. Emini paljastustes ei ole tegelikult midagi skandaalset, kui vaataja ausust skandaalseks ei pea. Poeetilist ja valusat eneseirooniat on seal aga kuhjaga. Emini lugu on ka vabakssaamise lugu. „Miks minust kunagi tantsijat ei saanud” põhineb Emini teismeea kirel – diskotantsul ja episoodil, kus tema unistuse diskotantsu meistriks saada purustasid võistlussaalis räuskavad poisid, kellega ta seksinud oli. Nüüd saab ta tunnustatud kunstnikuna naerda nende poiste üle: video lõpus Emin tantsib tühjas saalis kellestki hoolimata just nii, nagu ta seda ise soovib, mitte mingisugused skandeerimised ega eelarvamused ei saaks teda nüüd haavata. Emin ei saa teisiti kui jagada oma elu intiimsemaid kogemusi, olgu see siis seotud seksi, perekonna, raseduse, maailma rahu või aiandusega.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming