Totrusest klassikaks

Margus Kiis

„Üleilmne kast” sisaldas hulga igasuguse välimuse ja emakeelega kunstnikke, kes elavad ja loovad Polymeris sama loomulikult, nagu oleksid seal elanud aastaid, kui mitte aastakümneid. „Kasti” üritused kippusid ka kava järgi Eesti mõistes suure festivali mõõtu välja andma. Aga kuna need toimusid Polymeri sees, ruumide rägastikus, kus omad vaatasid omasid. Nii oli ka seekord,  kui Sandra Jõgeva ürituse segasevõitu programmi galerii ees tolmuses saalis ette luges. Alguseks pidi siiski välja, värske õhu kätte ja tavaliste inimeste sekka minema. Tehase fassaadi ees, millel asub seinapinnaga võrreldes tilluke reljeef rätikutega naistöölistest, sai publik osa Ameerika Ühendriikide kunstniku Aby Manocki korraldatud igati moodsast teaduskunstiaktsioonist „Less evil” („Vähem kurjust”): kunstnikud otsustasid  hakata etnoloogiks, folkloristiks, antropoloogiks või kellekski selletaoliseks. Võeti vana hea mõistatus, mis meil on tuntud kitse, kapsa ja hundi teisele kaldale toimetamisena, kui paati mahub vaid kaks nimetatud tegelastest; ameeriklastel kana, rebase ja viljaterade koti versioonina. Lõbusad kunstnikud üritasid seda mõistatust tegelikkuses lahendada ja tassisid üle tänava midagi pikka ja punast ning valget, lisaks  ühte kotti. Kiiremad sai hakkama 17 sekundiga, mõni hakkas vaidlema, kui teaduslik ja sügav see kõik on. Pealtvaatajad pidasid viisteist minutit vastu.   

Edaspidi tuli olla hämarates ruumides. Mõneks tunniks avati Nataša Reesi videokunstinäitus  „The Allegory of the Cave” („Koopa allegooria”), kusnimekirja järgi pidi osalema tosinkond võõramaise nimega kunstnikku, kuigi teoseid tundus olevat vähem. Platonile viitav pealkiri sisaldas lausa liigutavat naasmist 40 aasta taha, kui paljalt videokaamera oma käega ühendamine telekaga oli juba revolutsioon ning sama radikaalne oli näidata ekraanil muud kui riiklikku TV-programmi, eriti enneolematu  oli selle kupatuse esitamine pühas valgete seintega näitusesaalis. Ühel pisikesel ekraanil kaltsude ja kastide vahel võis näha ümberriietuvat naist (millegipärast meenus Martha Rosler). Teised videod olid veel eksistentsiaalabsurdsemad. Samas saalis astusid üles ka britid Linda Persson ja Laura Kvelstein: üks kraapis ja lõhkus õhupalle ning teine tantsis. Eriti tants, selline korralik plastika tuletas meelde Black Mountaini  kolledžit, John Cage’i ja Merce Cunnighami. See oli peaaegu et ajaloo rekonstruktsioon. Tarmo Kivimaa, õllekõhukesega mees parimates aastates, pani peale Johnny Cashi surmaeelsed laulud, ronis paari valge aluse otsa ja alustas erootilisi liigutusi. See ei kestnud piisavalt kaua, et keegi oleks võinud vaimustuda sellest jälkusest. Kuigi, see polnud kaugel klassikute Gilberti ja George’i solvavalt maitselagedatest etendustest neli  kümnendit tagasi.     

Sakslane Kilian Ochs mõtles rahulolevat publikut irriteerida. Tema installatsioon, raudsõrestikust kera, hakkas piiksuma ja vilkuma, kui vajutati nuppudele selle sees.  Ochs püüdis, oma sõnade järgi masinat teenides, selle sajakilose keraga rahva, eriti naiste sekka kihutada. Kuid võitis raudne rüütellikkus: Polymeri blond meesiludus Tanel Saar tormas publikut oma kehaga kaitsma. Raudpall peatus ja Ochs istus veel kaua kurvalt oma keras, masendunud läbikukkumisest. Suuremas mustas saalis oli väljas Sandra Jõgeva kureeritud oksjoninäitus, nii praegune kui ka tulevane klassika: Raul Meel,  Malle Leis, Andrus Joonas jt. Viimaseks kunstiaktiks jäi Mari Prekupi, Meeland Sepa ja Taave Tuutma ning kuue kauni palja ülakehaga mehe (ka allakirjutanu) ühine etendus, kus Prekupi röökis karmi naishäälega, jaburates rõivastes Sepp ja Tuutma tagusid trumme ning mehed nühkisid oma peeniseid. Kaua. Selline totrus võib isegi klassikaks saada.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming