Toores ruum suurtükitornis

Andri Ksenofontov

Lisa Rasmusseni näitus „Toores ruum” „Impacti” raames Kiek in die Kökis 17. X 2007 – 26. I.  

Arhitektuuris ei ole tooremat ruumi kui see, mille ehitajad, insenerid ja masinad vundamendiaugust välja voolivad. Kiek in de Köki näitusel jäi mulje, nagu oleks toimunud linna kaitsnud suurtükitorni ümberehitus maa-aluse šahtiga ballistiliseks raketiks. Kui ma seal viimati käisin, oli maa segi pööratud justkui pärast ebaõnnestunud stardikatset. Siseneda tuli kõrgemal korrusel asuva käimlaruumi maandumissilla purde kaudu. Sissepääs kehastas teist laadi arhitektuurset toorust, mida näitavad mahajäetud hoonete sansõlmed. Sest kus paistab laastamine veel paremini välja kui kahhelkivi taustal, tapamajade ja ülekuulamiskongide maastikus? Muuseumikülastaja tõstis jala sinna, kus enne oli klosetipott, möödus kraanikausi ja rätikunagi jäänustest ning astus läbi niiskusest paisunud mittesulguva ukse, mille taga istus kasukasse mässitud piletimüüja, kes lehvitas hüvastijätuks Taani graafikatähele Lisa Rasmussenile, kes oma orbiidile tagasi lendas, jättes maha Kiek in de Köki kui kanderaketi tühja kesta.

Toores ruum Lisa Rasmusseni samanimelisel näitusel esindab kolmandat sorti arhitektuurset keskkonda: elujõulist. Toores ruum, mida ei ole hautatud neoonvalguse aurudes ega küpsetatud väikekodanliku pudipadi pekis. Toores ja inspireerimisvõimeline nagu idanemisvalmis kartul. Arhitektuur, mis saab hakkama ka ilma inimeseta.

Inimtühjus ei ole toore ruumi olemus. Inimene kuulub igasuguse arhitektuuri koostisainete sekka ainuüksi sellepärast, et arhitektuur nagu ka muu kunst on mõiste, mitte asi. See käib ka ruumi kohta, mis on eriti abstraktne fundamentaalmõiste. Juhul kui ruum sõltub ainult inimese mõtlemisest, siis on raske vahet teha, kas inimene on ruumikõiksuse valitseja või on tal sinna sama palju asja kui punase kuninga unenäos, kelle Alice leidis peeglitagusest maailmast. Kui punane kuningas ärkab ja unenägu meelest läheb, pühib ta selle kahetsusväärse unustamisaktiga olematusse lisaks meile, oma unenägude tegelastele, ka arhitektuuri, ruumi ja iseenda. Seepärast mängivadki malet ainult valge ja must kuningas, punast ei häiri keegi.

Inimtühjus on toore ruumi valvelolek inimese sekkumiseks, läbiminekuks, kohalviibimiseks. Sekkumine võib olla argijuhuslik nagu tuvi lend läbi võttekaadri säriajal. Või poeetiline, mille heaks näiteks on Lisa Rasmussen ise, kes söövitab fotod plaatidele, paigutab paberile kompositsiooniks ja paljundab sügavtrükitehnikas. Näiteks 1982. aastal Ricardo Bofilli projekti järgi ehitatud postmodernistlik korterelamuarendusobjekt Palacio d’Abraxas Pariisi lähedal. See fašistlikult monumentaalne eelfabritseeritud detailidest kokku monteeritud imetegu on saanud armastatud võtteplatsiks režissööridele, kes teevad süngeid fantastikafilme despootlikust tulevikust. Lisa Rasmussen söövitab Abraxase abrakadabraks ja trükib pealkirjana keset pilti.

Inimtühjus toores ruumis on inimese potentsiaalne kohalolek. Kui see ruum on tugev, siis kaob inimest tõkestav aegade kola kiiremini kui tekib. See on ruum, kus ühe inimese toiming ei saa takistuseks teise inimese toimingutele. Sest inimene on ajutine, arhitektuur jääv ja avatud. 1982. aastal võitis Bernard Tschumi Parc de la Villette maastikuarhitektuuri võistluse Pariisis endise tapamaja territooriumil. Kaasa lõi ka Jacques Derrida oma jutuga, mistõttu pole imestada, et nende objektide kaldteedest, taladest ja raamidest ei saa sotti, kus lõpeb konstruktsioon ja algab veidrus, kuhu viivad trepid ja mida toetavad postid. Need on punased kui härja turja toores liha, mis tapamaja haistes oma elusoleku kinnituseks võpatab.  Kui mustvalge graafika jooni ja punkte joonistavad valge ja musta kuninga lõputud malekäikud, siis Parc de la Villette’i motiivid on eksponeeritud punasel alt valgustatud kilel. Rasmusseni raw room’ist saab Kingi-Kubriku red rum, mis on peegelpildis murder. Tschumi-Derrida objektidest saavad punased tribüünid avangardistlikule arhitektuurile, kus punane kuningas ei pea kõnet, vaid näeb meist und. Punasel kilel punaseid pargiarhitektoone kujutades ei saagi aru, et need tegelikult punased on. Punast kuningat ei märka keegi ning maailm on päästetud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming