Toomiku tõlgendusplastika

Kuna maalilaadide vaheldusrikkus näib olevat metoodiline, ei saa maalilaadi kui sellist pidada Toomiku loomingu puhtalt psühhograafiliseks küljeks.

KAIRE NURK

Jaan Toomiku näitus „Esimene uni“ Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 3. IV.

Kaire Nurk

Jaan Toomik. Marco Polo kohtumine Ganeshaga. Akrüül, lõuend, 2016.

Kaire Nurk

Seekordne Jaan Toomiku näitus evib nii sisulist kui ka maalitehnilist polüfooniat sel määral, et interpretatsiooni tähendusest rääkimine on tarbetu. Pigem on küllaga ainest kuulatamaks maalilist muusikat. Toomiku maalide sõnumi vastuvõtt oleneb (tundub, et sedakorda selgemalt kui kunagi varem) sellest, kuidas üks või teine vaataja suhestub teoste komplekti maaliliste ekstravagantsustega. Mõnele on see eriilmeliste maalikeelte väljatimmitud süntees ja hargnevad kooskõlad kui Schönbergi muusika, teisele katkendlikkus ja ebaühtlus, seega kunstiliselt mitte-tervik. Ühele 200 protsenti jaatust, teisele pigem negatsioon. Viimasel puhul ei järgne ka mõtisklust sügavama sõnumi ja kunstilise koodi üle. Kuid need, kes on vaimustuses, tahavad siiski teada, kuidas õigupoolest on maalikeel ja sõnum Toomiku loomingus omavahel seotud.

Jaan Toomiku loomingu kohta pole eriti leida käsitlusi, kus vaetaks kunstniku maalilaadide rakendamise-esitamise loogikat, olemust ja põhjendatust, sealjuures maalilaadi tähendust ja mõju sisule. Loomingu algperioodi rohked (jõulised ja ülistavadki) tähelepanuavaldused maalikeele ekspressionismile („naturalistlikult võigas“, „brutaalne ja agressiivne“, „jõhkralt deformeeritud“) on nüüdseks välja vahetatud – üllatus küll – kommentaaride vastu stilistilise ebaühtluse ja otsingute kohta. Ent peaks ju olema vastupidi:  nooruses räägitakse otsinguist, kogenud loojale saavad aga osaks ovatsioonid mis tahes lahenduste puhul?

Nüüdseks on kunstnik juba näitus näituse järel (arvan, et esimeseks selle strateegia teadvustatud tähiseks oli 2008. aasta „Maastikud ja vaikelud“ ArtDepoos) demonstreerinud varieeruvaid maalilaade ja teemasid, vaatajarefleksioon sulustub aga ikka korduvasse kolmetähelisse sõnakooslusse „elu“ ja maaliliste otsingute nentimisse. Muidugi on oluline rõhutada Toomiku kui kunstniku n-ö jätkuvat teelolekut, kuid arvan, et seda mitte millegi otsimise või kuhugi väljajõudmise püüde tähenduses, vaid mõista seda siin ja praegu tervikliku realisatsioonina. Me kõik ju teame ja kogeme päevast päeva, kui palju uut ja erinevat mahub igasse tavalisemassegi päeva. Ka me ise muutume iga hetkega. Miks peaks – ja kuidas üldse oleks võimalikki – seda ühelaadselt (nn stiilipuhtalt) väljendama? Teelolek ongi see inimese/kunstniku olemuslik seisund, maalid on peatatud hetked teekonnalt. Iga hetk on sellena, mis ta on, esmakogemus, iga uni on esimene – sellest ehk ka näituse pealkiri „Esimene uni“.

Maalilaadi sõnum. Kuna maalilaadide ja sõnumite vaheldumine/vaheldusrikkus näib metoodiline, siis tundub, et maalilaadi kui sellist ei saa pidada Toomiku loomingus asjaks iseeneses, neutraalseks, tummaks, puhttehniliseks, puhtalt psühhograafiliseks küljeks. Kas maalilaad kaasab teemad ja vaatepositsiooni või vastupidi, iga teema provotseerib vastava laadi? Ehk täpsemalt sõnastades: kuivõrd võimendab-suunab Toomik maalikeele kaudu sõnumit? Mitte pelgalt kunstniku kui inimese (eksistentsiaalne või sotsiaalne) sõnum, vaid maali võimalused, maali plastika, maali kõne. Mida on võimalik maalikeelega öelda? Kunagi on Vappu Thurlow öelnud Toomiku videotega seoses: „[—] oskab professionaalina [—] ära kasutada meedia kõiki võimalusi“.* See kehtib sama hästi ka Toomiku maaliloomingu kohta.

Postmodernistlikul lõimuvate tähenduste ajastul on kõik tähenduslik, ka maalikeel. Maalikeel on nii kultuuriline (valdkonna arengu ajastuline kontekst, mineviku toitepinnas ja valitsevad suunad), bioloogiline (kunstniku temperament ja subjektiivsed eelistused) kui ka sotsiaalne faktor (läbilöök, maalikeele kommunikatsiooni sotsiaalsed piirid ja nende ületus). Maalikeel koosneb loendamatust hulgast üksikelementidest ja igaüks neist võib omada tervet hulka tähendusi, olenevalt kontekstist ja kohast selles kontekstis, dominantsusest või statistirollist, aktiivsusest või passiivsusest, teravusest või pehmusest jne. Sellest kõigest koguneb maali atmosfäär, keskkond. Toomiku maalid on ka otseselt ruumi tähenduses sageli vägagi atmosfäärilised. Kui ka üks või teine maal eraldivõetult seda ei ole, siis näitusetervikus on mõni atmosfäärilooja alati kohal. „Esimese une“ maale täidavad otse tajutavad õhuvood, ent keskkonnad on väga erineva ulatusega, suletumad või avatumad.

Kui konstrueerida maalikeele analüüsiks mõni semiootiline mudel, et küsida näiteks küsida punase, oranži ja lilla ereduse kohta? Kui värvid asetada tähistaja rolli, siis millise valemi  järgi leida tähistatav? Valemiks võiks metafoorselt nimetada maali kui tervikut, aga ka kunstniku kogu senist loomingut: millises rollis on olnud Toomiku loomingus punane spektriosa? Varaseima näitena meenub nn naiselik veri maalil „Kuupuhastus“ (1989), mis on praegu väljas Kumu nõukogude perioodi kunsti uuendatud ekspositsioonis (eesti feminismi ametlikku avatakti (1995) ennetava maskuliinse kommentaarina kahtlemata erandlikeim teos, aga kas ka Toomiku esiletõstmisväärseim panus tolle perioodi eesti kunsti.) Punane on tähistanud ka lõõskavat valgust või langevat varju (laktionovlik „Lapsed piknikul“, 2008), kehadetaili (suu maalil „Sünnipäev IV“, 2003), enamasti kehapinda või portreedes nägu, aga vist ei kunagi otseses mõttes tuld. Lamava naisakti keha läheb sujuvalt üle põlevaks küünlaks („Valmisolek II“, 2007), mille leek on valvetulukesena helekollakas, kuid see-eest kerkib küünlaga paralleelselt mööda maaliserva primaarpunane värvivertikaal. Viimase tähendus jääb avatuks. Keeruline on ka maaliga „Nimetu“ (1989), kus kaksikkeha läbiv või ühendav punane voog võiks olla nii „ühine vereringe“ kui ka midagi veel sümboolsemat.

„Esimeses unes“ on eessaalis mitmed erineva osakaaluga punases ja punasega maalid, ent tagaruumi lõuendid on taandatud peaaegu must-valge hele-tumedusele. See on väga tugev ja põhimõtteline näitust struktureeriv kontrast. Mille poolest erineb esisaali punaste toonide sõnum maalil „Mälestusmärk tundmatule sõdurile“ (2014) nende sõnumist maalil „Pariisi valgus“ (2015)? See ei ole see pallaslaste emajõetartulik Pariisi-unelm. Koljude kohal punases hämus kangastub reieluuks moonduv sirbi ja vasara kujutis. „Marco Polo kohtumine Ganeshaga“ (2016) annab punasele hoiatustähenduse keelus „Parkimine keelatud!“. „Naabrite“ (2016) vahel punetab taevapiir, näituse nimimaalil „Esimene uni“ (2016) hoiab soe oranžikas vahekiht justkui soojusenergia jõul unekeha tema x-asendis. Paraku ei pääse ka tagatuba vermeist: mõlemas haluskulptuuris on erkpunased kraaped, lakke haarduvad halukoivad ja kivisse kiiluv kirvepea jätkavad siingi pea peale pööratud maailma kujundiga. (NB! Toomik on esmakordselt loonud skulptuurid. Needki vajaksid põhjalikku sõna- ja mõisteaparatuuri, kõrvutuseks viide vaid EKA vastse skulptuurimagistri Hanna Pikssarve halu- ja haopraktikale.) Kui esiruumis näivad olevat koha saanud konkreetsed draamad, siis tagaruum annab üldistava fooni, alguse ja lõpu, sünni ja surma.

Markeerigem ka kunstniku rikkalikku stilistikapaletti, mille kasutamises ta nii suurt vabadust  demonstreerib. Ilmutuslikes, otsekui materialiseerunud pindades vahelduvad hajutatus ja konkreetsus, monumentaalsus ja õrnus, laseeriv ujutatus ja loetav pintslitöö, skitseeritus ja läbimaalitus, narratiivne jäljendus ja pigem abstraheeriv märgiloome, plastiline väljavormitus ja graafiline markeeritus, ilma lineaarse toeta värviperspektiivis antud ruumilisus ja puhas pinnalisus.

Vaatamata sellele, et laadid on erinevad, on tööd võrdväärselt spontaanselt sündinud. Maalikihtide hulk, seejuures nn üle- ja/või läbimaalitus, on samuti paratamatus objektiivse-subjektiivse skaalal. Usun, et Toomik kuuleb maalijana maalide kõnet, mõistab nende keelt ja maalib need just sellised, nagu maalid selle dikteerivad. Iga uus maal on uus päev, uus elamus, uuestisünd, uuekssünd – ka autorile.

*   Vappu Vabar, Filmitud päikeseloojang. – Vikerkaar 1995, nr 9-10, lk  62.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar