Tõlgendused – ma olen nii …

Martin Rünk

Epp Kubu ja Maria Aua näitus „Ma olen nii” ja Kaspar Ausi näitus „Kadunud ja püha”  Draakoni galeriis 4. – 15. X.  Draakoni galerii grupinäitust, tuleks küll vaadata  kolme eraldi väljapanekuna: Epp Kubu, Maria Aua ja Kaspar Ausi tööde väljapanekuna. Tallinna fotokuu kõrvalprogrammi näitusel on kolmikust kõige pikema kunsti staažiga Epp Kubu, kellel on lisaks mitmetele lavakujundustele ja performance’itele selja taga rohkelt grupinäitusi ja tänavu kevadel ka isikunäitus Tallinna Linnagaleriis.

   

Vanamehed merel     

Seekord näitas Epp Kubu publikule fotoseeriat „Sõidame paadiga ja upume ära!”, kus autor on lavastanud korduva stseeni variatsioone. Kaheksa vanemat meest aerutab koos noore naisega (Maria Aua) merel, silmanähtavalt nautides ilusat kaaslast ja romantilist keskkonda.  Epp Kubu kohtus nende meestega Haapsalu tänavatel ja pakkus neile võimalust noore naisega merele minna. Põksuva südamega olid nood nõus. Mõte vanameestele rõõmu valmistada on ilus, kuid mida see projekt tervikuna ütleb ja kelle seisukohast lugu jutustatakse? Esmapilgul romantilised stseenid osutuvad lähemal vaatamisel hoopis teravamateks. Üksteise kõrvale seatuna muutuvad need vanamehed anonüümseks: ühe tüpaaži esindajaks, kellega  noortel naistel on alailma kokkupuuteid. Kuigi see ei ole otseselt ründav, ei ole see ka väärtustav ja näitab situatsiooni pigem noore naise silmade kaudu, kes ikka ja jälle on silmitsi vananevate meeste hormooni- ja tundepuhangutega. Sama olukorda on võimalik vaadata ka teisiti: kirjandusliku süžeena vananevast mehest (tüpaažist, mitte konkreetsest!) ja noorest naisest kui tema nooruse taastajast. Sellise tõlgenduse puhul on vaatajate ette seatud nostalgiahõnguline,  aja kulu paratamatust ning inimlike soovide universaalsust kujutav teos. Ambivalentsuse allikaks võib olla projekti ebaselge vorm. Ühelt poolt on tegu poeetilise üldistusega, teiselt poolt kaasava projektiga. Just viimane aspekt paneb mõtlema, kas kunstnik ei ole lasknud käest võimalust detailsemalt välja mängida osalejate endi lugusid, motivatsiooni või reaktsioone, mis lavastatud situatsiooniga kaasnesid. Lõpuks jääbki peale  pigem fotograafi enda (mõõdukalt võõrandunud) positsioon.       

Ärimehe pihtimused 

Kunstiakadeemias fotograafiat õppiv Maria Aua mängib videotöös „Ma olen nii” talle liiga suurde tumedasse ülikonda riietatuna ärimeest, kes ilmselt joobnuna või muidu labiilses seisundis on avameelsem ja haavatavam kui tavaliselt. See on komöödiasketš ärimehest, kes ühel hetkel suurustab rahaga, tunnistab üles patte ning järgmisel hetkel palub laenu ja avaldab armastust.   

Temaatiliselt astub see samasse ritta Aua varasema performance’iga „Parafraas” (Kanuti Gildi saalis toimunud „Made in Estonia Maraton  2010”). Taaskord tumedasse ülikonda riietunud Aua, kes seekord kehastab konverentsil esinevat meest, poeb juuksegeelist libedaks muutunult oma „kestast” välja. Ülikond on vaid väline dekoor, mille saab kõrvale heita. Kesta sees on peidus näriline, kõhetu kartlik loom, kes ilma kaitsva varjuta pageb publiku eest. Maria Aua humoreskiga tuleb meelde Anna-Stina Treumundi remake Kai Kaljo „Luuserist”: Treumund kehastab seal alamakstud  ja sotsiaalselt ebaeduka kunstiõpetaja asemel Soomes töötavat eesti ehitusmeest. Ülepaisutatud transvestia omandab neis mõlemas hoopis teise mõõtme kui „Luuseri” soe eneseiroonia. See paneb mõtlema mehe rolli ja selle üle, kuidas naised seda tajuvad. Soomes töötav ehitusmees ja endaga kimpus ja suurustav ärimees võivad olla ka traagilised kujud, keda on liiga lihtne välja naerda. Selles mõttes on Aua video ehk mitmemõõtmelisem, sest pole nii  üheselt hinnanguline ja jätab ruumi ka teisteks tõlgendusteks. Epp Kubu ja Maria Aua projektid paljastavad igavikulise lõhe meeste ja naiste suhetes. See ei ehita sildasid, kuid annab võimaluse näitust lõhe mõlemalt poolelt vaadata. Nii nagu näituse pealkirja „Ma olen nii” tähenduski nii jäävad niidid lahti ja vaataja peab need ise kokku siduma.       

Liikuvad pildid 

Näituse kolmanda osalisena esitas Draakoni kõhus Kaspar Aus oma visuaalset päevikut reisist Jeruusalemma. Kaspar Aus on improvisatsioonilise tantsu taustaga koreograaf ja tantsija, kes katsetab oma ideede väljendamiseks ka teisi meediume. „Kadunud ja püha” on isiklikumat sorti väljapanek, mis võib-olla ei pretendeerigi publikuga kommunikeerimisele. Nutumüüri kujutava video ja paari emotsioonipõhise 
salvestise kõrval oli põnevaim Jeruusalemma surnuaias tehtud video, kus kaamera on filmitud tantsija positsioonist lähtuvalt ja antud edasi rütmilist ja süsteemset ruumikogemust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht