Tekstiil on tekstiil

Anne Untera

Tekstiilikunstnike liidu aastanäitus „Omadega mäel” Eesti rahvusraamatukogus kuni 7. X.        Tekstiilikunstnike liit on vallutanud Eesti rahvusraamatukogu näitusesaalid. Aastanäitus „Omadega mäel” peaks andma ammendava vastuse küsimusele, millega on kahel viimasel aastal tegelnud selle iginaiselikuks peetud  kunstiala 57 esindajat. Kujundaja Tiiu Laur, ka ise tekstiilikunstnik, on suutnud kireva koosluse, tuntud kunstnike, vabakutseliste, üliõpilaste ja nende õppejõudude loomingu peaaegu mitte kedagi väljajätmisega solvamata näitusele paigutada.     

Kui lugeda kuraator Katrin Pere tundelist kontseptsiooni, mis kutsub oma teosesse suhtuma kui pojasse, keda saadetakse sõjateele, siis tekibki kiusatus tõlgendada tekstiilikunsti feministlikust vaatepunktist. Seda enam, et Kunstihoones avati parasjagu 1920ndate saksa dadaismi klassiku Hannah Höchi (1889–1978) fotokollaažide näitus, millega koos eksponeeritakse feministlikus võtmes ka eesti kunstnike (Silvia Jõgeveri, Valve Janovi, Helju Sarnet Zaurami jt) teoseid.       

Näituse kontseptsioon tuletab meelde, et kudumine, põimimine, õmblemine, tikkimine, värvide sobitamine, riidelappide kasutamine on juba sajandeid olnud naisterahvastele sobivaks peetud tegevus, samal ajal kui meeste mureks oli sõdimine, seaduste tegemine, varustamine jne, s.t elu väljaspool kodu- ja pereringi. Tegelikult on see vastandus teadlik liialdus, sest näituse pressiteadet edasi lugedes, selgub, et kuraator peab endastmõistetavaks vastust küsimusele „kuidas loodud?”, aga enam huvitab teda küsimus „miks loodud?”. Ta annab sellele ise vastuse: kui kunstnik leiab ennast loomas, sest teisiti ta ei saa, on ta omadega mäel. Teiste sõnadega: omadega mäele saab autor ainult siis jõuda, kui ta annab  endast midagi oma teosesse. Kuna vaip on tavaliselt ruumis maali asendaja, siis võib ootuspäraselt imetleda eesti tekstiilikunsti garanteeritud tasemel õilsaid gobelääne (Sigrid Huik, Ehalill Halliste, Tiina Puhkan, Maasike Maasik). Siidimaal ja linane kangas seisavad üks suveniiri, teine disaini piiril, kuid kindlasti on neil eluõigus ka kunstiteosena. Tekstiilikunstnike liidu esinaine Monika Järg on, ühendanud unikaalmööbli ja  tekstiili. Mitmed teosed on pühendatud läbipaistvusele, ruumi ja valguse-varju suhetele, kuid vaadata pole Mare Kelpmani laserlõikeid. Tänapäeval püüeldakse taaskasutuse poole (vist kõige nõudlikum ja keerukam taaskasutuse valdkond on restaureerimine) ja selle mõtte hea väljund on lapitehnika. Suures osas Ene Parsi algatatud lapitekikunst on leidnud mitmeid järgijaid (läikivat kilet kasutav MaijaLiisa Kruus jt).  Näitusel on mitmeid teoseid, mis üllatavad ideega, leidlikkusega: muinasjutte rääkivad taburetikatted, trükitud riidest seinakellad (Mari Haavel), „sulanud” kangast moodustunud transparendid kui imelised vitraažid (Aune Taamal) jne. Pöördudes tagasi naiselik-mehelik skaala juurde, siis võiks tekstiilikunsti võttagi värvilise, pehme, siidise, kiulise või vildise, kooskõlas ruumikujundusega, ja mitte nõuda liiga palju mässu, irooniat, absurdi (mida sähvatustena  näitusel ka leidub). Eesti tekstiilikunstnike seas leidub ka minister ning rektor, mitmeid firmajuhte ja akadeemia professoreid, seetõttu peab möönma, et seltskond on vägagi teovõimeline. Kinnituseks on kuraator Katrin Pere enda tuhandetest nõeltest kokku pandud vaip – vihje naiselikele relvadele. Pärast Tallinna rändab näitus Võrru.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming