Teistsuguse ruumitunnetusega Island

TIIA KÜLV

Hallgrímskirkja altari keskpaigas esimesel astmestikul oli poolhämaras kõrvuti viis  või kuus ristilöödud Kristuse kujutist. Tekkis pentsik mõte, et need on pildid poistest või lastest, kes harjutavad, kuidas ristil olla.

Hallgrímskirkja altari keskpaigas esimesel astmestikul oli poolhämaras kõrvuti viis või kuus ristilöödud Kristuse kujutist. Tekkis pentsik mõte, et need on pildid poistest või lastest, kes harjutavad, kuidas ristil olla.

Kumu islandi nüüdiskunsti näitus „Saaga. Islandi kunsti lood“ on kindlasti parim osis, mille sealsest kunsti üldpildist välja lõigata saab. Iseäranis, kui lähtuda läänelikust vaatenurgast, mida iseloomustab professionaalsuse mõiste.

Islandil käies hakkas mulle just Reykjavíki näituste ja muuseumide väljapanekutel silma fotoinstallatsioon. Ruumi- ja videoinstallatsioonid jäid kuidagi kas venitatuks või surutuks, omamoodi hajutatuks, nagu tajutaks Islandil ruumi teistsugusena. Island on loodus, millele sekundeerib inimene ja inimese kaudu ka kunst. Ruumitaju mõjutab kultuurilist mõttelaadi. Islandi kunsti iseloomustab paljuski omapärane, saagadest tulenev ja neid vahendav emotsioon.

Islandi professionaalse kunsti üldpildist ei puudu tegelikult ükski meil esindatud stiil. Ka neil on oma Konrad Mägi ja Nikolai Triik. Neil oli side Euroopaga, kuid nad jäid islandlasteks, nagu jäid ka kirjamehed Halldór Laxness või Þórbergur Þórðarson. Islandi kunstis on aga suurelt esindatud ka tahumatu, nn naiivne kunst, mida olen oma reisipäevikus nimetanud kohmakaks, nihkes kunstiks.

Minu kurvastuseks ei ole Kumu väljapanekus Nína Tryggvadóttiri (1913–1968) maale ehk kompositsioone, milleks ta ise neid enamasti nimetas. Tema modernse ajastu abstraktsioonidelt (ta suri New Yorgis) peegeldus vastu ehe Island kui loodus, seda äärmiselt jõulise ja erksa, kuid ülitundliku värvipaleti kaudu. Meelsasti oleksin näinud uuesti originaalidena Guðmunda Andrésdóttiri (1922–2002) taieseid, mis võlusid ebakindlalt kindla konstruktiivsusega, kus on erilist postmodernistlikku nihet.

Reykjavíki kõige uuem ja kõrgeima torniga kirik Hallgrímskirkja olevat inspireeritud Svartifossi koske ümbritsevatest kõrgusesse pürgivatest kuusnurksetest basaltkividest. Kui käisin mõne kuu eest Reykjavíkis, siis oli kiriku valgustatud nelinurkses aatriumis näitus. See oli naivistlik-primitivistliku iseloomuga, natuke asjaarmastajalik, kuid kannatuse, Kristuse-teemaatika oli esitatud läbitunnetatuna. Seal oli skulpturaalset, isegi installatiivset kunsti. Mõned tööd olid paigutatud kõrgele lae alla. Harjumuspäratu, kuid kui süveneda, siis oli see põhjendatud ja toimis. Seal tekkis omamoodi kiiks nüüdiskunsti ja asjaarmastajate kunsti loomupärase lõime vahele. Peale jäi asjaarmastaja siirus.

Kummalisel kombel polnud kiriku kõige tähtsam ruumiosa apsiid valgustatud, nagu see on lääne kirikutes tavaline. Kirikus oli tagasihoidlik külgvalgustus. Altari keskpaigas esimesel astmestikul oli poolhämaras kõrvuti viis või kuus ristilöödud Kristuse kujutist. Oli natuke naljakas näha korraga mitut Kristust. Tekkis pentsik mõte, et need on pildid poistest või lastest, kes harjutavad, kuidas ristil olla, et on kujutatud õppetundi. Pildid olid renessansi lineaarperspektiivi seisukohalt valesti maalitud, kuid tundusid siiski õigete, loomulikena. Oli see Islandi kristluse versioon? Väga inimlik versioon, täis lugupidamist ning kaastunnet kõigi kannatajate vastu.

Luterluse tulekuga XVI sajandil raiuti Islandi viimasel katoliku preestril ja poeedil, trükikunsti Islandile toojal Jón Arasonil (1484–1550) ja tema poegadel pea maha. Põhjus oli poliitiline ehk Taani kuninga Christian III võimukadedus. Jón Arasonist sai rahvuskangelane. Luterlust ei ole Islandil kunagi päriselt omaks võetud, kuigi ametlik kirik on seal luteri kirik. Nende usk on ikka veel seotud Jón Arasoniga, trükikunsti maaletooja, poeedi ja inimesega. Idealiseeritud katoliiklust aitab võimendada fakt, et Islandi esimesed asukad enne Norra viikingeid olid iirlased – Iiri mungad. 999. aastal kuulutati ametlikuks usuks ristiusk, väidetavalt Norra kuninga survel, et tagada saarel suurem ühtsus. Tollane Iiri munk oli üksiklane, kuid siiski avatud maailmale ja tõele. Iiri kristlus segunes loomupäraselt ja vägivallatult maausu ja islandi müütidega, säilitades algkristluse askeetliku eheduse. Renessansi lineaarperspektiivis kujutamine ja sellest tulenenud mõtlemine ei ole Iirimaal ega ka Islandil inimestele orgaaniliselt omane.

Ükski kultuurinähtus ei seisa eraldi. Islandi kujutavat kunsti on mõjutanud iiri raamatuminiatuur, aga sinna on nad lisanud omaenda n-ö naivistliku kujutamisviisi. Mulle väga meeldib, kuidas asjaarmastaja, „oskamatu“ kujutab seda, mida ta hästi teab ja tunneb.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar