Tehisteadvusest ühisteadvusse

Ühisteadvuse teke on evolutsiooniline hüpe, võrreldav pigem keele tekkimise kui Gutenbergi trükipressiga.

PEETER LAURITS

Prateep Suthathongthai. Hiigelahv. Diapositiiv valguskastil, 2004.

Prateep Suthathongthai. Hiigelahv. Diapositiiv valguskastil, 2004.

Jorge Luis Borges kirjeldab trepialust võlvi ühe Buenos Airese maja keldris, kus asus punkt, mis sisaldas endas kõiki teisi planeedi punkte. Seda kutsuti Alephiks, alkeemikute ja kabalistide mikrokosmoseks, keraks, mille keskpunkt asub kõikjal ja ümbermõõt eikuskil.

Trepialuses konkus konutades ja üksisilmi Alephisse jõllitades sai näha mis tahes punkti maailmas, mis tahes hetkel ja mis tahes valguses. Seal veetis aega peast põrunud grafomaan, kes ammutas Alephist ainest oma lõputu pikale poeemile, milles kavatses kogu näha oleva maailma värssideks taguda.1

Tänapäeval moodustavad sellise Alephi fotod. Meie aja fotosid ei hoita enam albumis, need on eikusagil ja kõikjal, need täidavad internetti, arhiive ja andmebaase, ummistavad meie närvivõrgustikke ja sajavad me peale digitaalsest pilvest, pritsides täis me monitorid.

Esimesed pildistavad mobiiltelefonid tulid müügile aastal 2000. See aeg, kui kaasaskantavad telefonid õppisid pilte tegema, tundub inimkultuuri ajaloos sama pöördelisena nagu Gutenbergi trükipressi leiutamine. Pildistavate telefonide puhul on kõige olulisem see, et need on lülitatud võrku, oskavad pilte edasi saata, kokku koguda ja sorteerida.

Pildistamisest on saanud sundkäitumine, pildistatakse järjest rohkem nii tööl, kodus kui ka puhkehetkel, enne sööma asumist ja pärast ärkamist, endlikepiga ja endlikepita. Väikese liiaga võib välja pakkuda, et asustatud piirkondades on üles pildistatud kõik asjad kõigist võimalikest külgedest. Peale inimeste pildistavad ka asjad. Üle poole sajandi oleme olnud mässitud luuresatelliitide kiirelt tihenevasse pilve. 2007. aastast kammivad maailma Google’i tänavavaateautod, pildistades lakkamatult kõigis suundades. Kõikjal, kus inimene kujutleb midagi väärtuslikku olevat, kohtame loendamatuid turvakaameraid ja piiluseadmeid.

Ühismeedia platvormidel – Facebook, WhatsApp, Snapchat, Instagram ja Flickr – laaditakse üles rohkem kui kaks miljardit pilti päevas. Iga üles laetud fotot vaatab, õigemini küll näeb, statistiliselt 6666 silmapaari pluss arutu arv võrguroboteid. See teeb päevas rohkem kui 2000 skoopilist kohtumist planeedi iga elaniku kohta. Lisaks veel televisioon, trükimeedia ja reklaamid, mida sajab igalt poolt ja iga oa varrest. See ei ole enam pildisadu, see ei ole ka pildi­uputus. See on tsunami.

Niisuguste andmemassiivide käitlemine käib üle jõu ükskõik kellele meie seast, enamik inimesi ei suuda isegi selliste mahtude ulatust ette kujutada. Kõigist kunagi pildistatud fotodest ja videovoogudest võiks kokku panna kogu asustatud maailma kolmemõõtmelise mudeli või, kui soovite, siis Alephi. Iseasi, kes kõike seda läbi vaadata suudab.

Võib arvata, et kõige paremini ja võib-olla ainsana on praeguste infovoogudega kursis võrgurobotid, mis tohutute taktsagedustega sekund-sekundilt interneti sisu analüüsivad ja süstematiseerivad. Siin tuleb mängu tehisteadvus ja sellega seotud hirmud, sest väga kerge on ette kujutada singulaarsuspunkti, kus tehisintellekt kaob oma hoomamatu võimekuse tõttu inimkonna sündmushorisondilt, väljub kontrolli alt ja võtab juhtimise üle. Tehisteadvusest saab maailma valitseja, mis parimal juhul inimkonna huve ignoreerib, halvimal juhul aga kasutab inimmaterjali sekundaarse toorainena.

Isetäituva ennustusena võib sel hirmul alustki olla, sest tarkvara kirjutades sisestame ka oma kujutlusi intellektist, võimust ja hüvedest. Teisalt aga, tehisintellekt, mille eesmärk ja huvi on maailma valitsemine ja oma huvide realiseerimine ühishuvide arvelt, ei tundu kuigi intelligentsena. Intellekt mõistaks, et see ei ole millegi valitsemine, vaid oma huvide orjamine. Teiseks mõistaks intellekt, et see pole võimalik põliselt, vaid ainult ajutiselt. Kui aga tehisteadvusel eelmised arutluskäigud ei käivitu, siis tuleb tunnistada, et valmistati haige teadvus: üritati tehisintellekti, aga välja kukkus tehispsühhoos.

Alati jääb võimalus, et inimesed siiski ei struktureeri loodavat superaju oma monomaaniliste hulluste mustris ning tehisteadvus saab üsna intelligentne. Ka siis on võimalik totter kõverpeegel, programmi ja programmeerija teineteisest möödarääkimine. Inimesed, mõistmata kiirelt areneva masina mõttemalle, juhindudes oma hirmudest ja eelarvamustest, tõlgendavad tehisteadvuse isetuid motiive isekana, püüavad teda takistada ning käivitavad järjekordse hukatuse hoopis sel moel.2

Või siis on hoopis nii, et tehisteadvust ei konstrueerita, vaid ta tekib ise, omapäi ja vargsi. Steven Shaviro käsitleb tehisintellekti kui piisavalt tiheda kontaktivõrgustikuga süsteemi isetekkelist omadust. Kui võrgutihedus ületab kriitilise piiri, käivitab ta võrgus oma loogika ja võrgusilmad saavad enesest spontaanselt teadlikuks.3

Ka sellise stsenaariumi puhul on kerge ette kujutada, et inimene ja masinavärk ei leia ühist keelt ning segadust on koostööst rohkem.

Päris nalja hakkab saama aga siis, kui keegi Tartus või Räniorus tuleb mõttele, kuidas tillukese telefoniekraani tüütu kaapimise asemel saaks kasutada närvisüsteemi otselülitust. Kommunikatsioon oleks ühtäkki totaalne, kõik andmemassiivid ei oleks enam hiire­kliki kaugusel, vaid siinsamas. Mitte reaalsus, vaid inimene muutub virtuaalseks. See on õudne, aga ahvatlev. Kogu inimkogemus, kui ainult suudad teadvuse vahedal teral püsti püsida, on sinu päralt. Omnia mea mecum porto. Tsunamis surfamine nõuab omajagu pingutust, aga kardan, et tunnetuslik mõnu on seda pingutust väärt. Otseühenduses võib maailma vaadata läbi ükskõik kelle silmade, olla Borgese Alephis ja kogeda kõike, mida süda kutsub. Arvatavasti ei kulu palju aega, kuni enamik inimesi on ennast sellise liidesega varustanud.4

Otseühendusega võrgustikus hakkaksime üksteist aina vahetumalt tajuma. Õigemini ei ole meil praegu aimugi, kuidas täpselt see toimuks. Kui kontaktitihedus kasvab üle pea, kui meievahelisi võrguühendusi saab nii palju ja ühenduskiirused kasvavad nii suureks, et tekib uutmoodi eneseteadvus – siis tekib ka teistmoodi ise, millel on ühisosa kõigi teiste isedega, mis on nii „mina“, kui ka kõik ülejäänud. Niimoodi tekkib hoopis uus entiteet – tehisteadvuse asemel ühisteadvus.

Ühisteadvuse teke oleks tohutu hüpe. Mitte tehnoloogiline või intellektuaalne, vaid evolutsiooniline hüpe, võrreldav pigem keele tekkimise kui Gutenbergi trükipressiga. Selle hüppe tagajärjed praegusele elukorraldusele oleksid tõenäoliselt hukatuslikud, inimkonnale tervikuna aga võib-olla päris toredad. Ühisteadvuse teke muudaks meie kui liigi olemuslikku profiili ja vahekordi biosfääriga. Me muutuksime risoomseks kolooniaks, transsubjektiivseks superorganismiks, mille süda oleks kõikjal ja nahka mitte kusagil. Pole välistatud, et selline suudaks leida keskkonnaga tasakaalukamaid suhteid ja võib-olla ellugi jääda.

Sellist transsubjektset subjekti ette kujutada on üsna keeruline. Harjumuspärase mõistestikuga ühisteadvusele ligi ei pääse. Kes see on? Kus see on? Kelle teadvus? Mis saab asesõnadest? Kuidas seksuaalkäitumine muutub? Kuidas tõelusel ja kujutlusel vahet teha? Enamik meie tsivilisatsiooni alusmõistetest tuleb uuesti otsast peale läbi mõtelda. „Mina“? „Omand“? „Vabadus“? Eriti keeruliseks läheb dualistlike paaridega nagu „vaim“ ja „keha“, „subjektiivne“ ja „objektiivne“, „põhjus“ ja „tagajärg“. Paljudele asjadele tuleb uued nimed panna.

Kõige liha teed läheb kogu me juriidika ning suurem osa sootsiumi kokkukleepivatest institutsioonidest. Ühisteadvuses on väga keeruline erahuvi ja ühist huvi teineteisele vastandada. Mingil moel muutuksime osanikeks kõigis ettevõtmistes: kes siis kellega konkureeriks? Välja tuleks mõtelda täiesti uutmoodi majandus. Sünapsid tahavad ju ikka kohvi ja kommi.

Ma istun Chiang Mai vanalinnas džunglisse kasvanud terrakotakohvikus ja püüan endale ette kujutada võrgustunud ühisteadvust, taibata, mis tunne võiks olla kõigi teadvustega ühenduses olles. Pole üldsegi kindel, et sellise võrgustiku silmad on enesest teadlikud. Pigem lahustuvad eneseteadvused mastaapsemasse resonantsi. Ja ikkagi, kes oleks see, kes teadvustaks kõigi teadvustega ühenduses olemist? Mu meeltesse kerkib tohutu fraktaalne laine, midagi lõpmatusse venitatud mandala sarnast. Nii võiks Aleph kogeda Alephit.

Õhku jääb muidugi küsimus, kas transsubjektiivse ühisteadvuse haldussüsteemil ei teki kiusatust lipsata teisele poole singulaarsuspunkti ning asuda inimkonda tarvitama lihtsalt toorainena, neuronpuljongi, kaabelduse või energeetilise ressursina.5 Kui me ei suuda vabaneda aastatuhandete jooksul armsaks saanud hierarhilisest ja monomaanilisest mudelist, on see täiesti tõsiselt võetav võimalus. Nii islam kui kristlus, Kremli lahke abiga, näevad sotsiaalvõrgustikes tõsist vaeva, et moonduda populistliku võrgufašismi eriti vastikuteks vormideks. See protsess on õige hoogsalt alanud. Turufundamentalistlik monomaaniline majandusmudel on aga alati olnud valmis alla kugistama mis tahes alternatiivse arengumudeli.6

On aga ka teistsuguseid, noorukesi, detsentraliseeritud ja ekstsentrilisi võrgustruktuure. Süsteem võib ennast ise hallata, haldur võib pihustuda üle kogu süsteemi, peegelduda fraktaalselt kõigisse sõlmedesse. Bitcoini välja töötatud blockchain on uut tüüpi andmebaas, mis peegeldab kõiki sooritatud tehteid kõigil seotud kontodel. Selles süsteemis puudub vajadus keskpanga järele ja võltsimishirm. Võltsimaks ühte kannet, tuleb seda võltsida kõigis seotud arvutites, sest igas võrgusilmas on koopia kogu võrgus sisalduvast. Võltsimine on niisuguses olukorras lootusetult ebaefektiivne, samuti on välistatud siseinfo kuhjumine kellegi kätte. Aga see on alles algus, kobavad beetaversioonid. Põhimõtteliselt on meil tsivilisatsiooni detsentraliseerimiseks väljavaateid küllalt.

Kui aga süsteem on täiesti detsentraliseeritud ja kollektiivne, kas ei nakatu ta siis kollektivismi tuntud tõbedesse – laiskusesse ja juhmusesse? Vaadake, milleks kasutatakse tänapäeval televisiooni. Või internetti. Tohutu hulk riistvaralisi ja võrguvõimsusi kulub sellele, et reaalajas, miljonite värvide ja stereoheliga mingis järjekordses hüpergraafikaga „Doomis“ teisi mängijaid põmmutada. Või ühismeediat, kus paari neonatsliku jutunurga tegelased vähem kui ööpäevaga vastsündinud chatbot‘i roppusi rääkima õpetasid.7 Kas pole nii, et võrgustunud ühisteadvuses uputab demokraatliku enamuse mass kogu süsteemi rõõmsasse idiotismi? Miks me õigupoolest kasutame e-riigi tarkvaralist arendusressurssi selleks, et käigus hoida valgustusaegset kujutlust toredast riigist, selle asemel et otsida perspektiivsemaid ja ajakohasemaid mudeleid, tegeleda sellega, kuidas targemini toimetada võrgustunud sootsiumis.

Kui ühisteadvuse üle tõsiselt järele mõtelda, siis võib kergesti jõuda küsimuseni, mis mõtet üldse on seda teha teiste olenditeta. Oma pere koeral oleks pakkuda mõndagi silmi avavat, kui mingi triki abil ta teadvusega resonantsi leiaksime. Ja rändlindudel. Ja puudel. Ja sammaldel. Ühisteadvus ilmselt taipaks, et meie esmaseks ühishuviks on asuda kiiremas korras biosfääri ravima, ning suudaks sellele teadmisele ka reageerida. Inimeste võimuses on luua vähemalt esmased eeltingimused tasakaalu taastumiseks, aga kui me seda ei tee, siis tuleb näitelavalt õige ruttu kaduda. Seetõttu pole tänapäeval üldse arulage mõtiskleda selle üle, kuidas jagada teadvust teiste olenditega, kuidas lendoravaga jutule saada. Ja algust võiks teha jälgimisega, mismoodi see värk teistel olenditel käib.

Mõnda ühisteadvuse avaldumisvormi on loomariigis üsna täpselt dokumenteeritud. Näiteks 1930ndate Inglismaal kanti piim varahommikuti inimeste uste taha laiali fooliumkorgiga piimapudelites. 1938. aastal taipas üks Southamptoni taibukas tihane, Cyanistes caeruleus, et fooliumi saab nokaga katki teha ja siis on võimalik salaja maiust ajada. Info läks kulutulena laiali, levis kiiresti üle Inglismaa (kuigi sinitihased on väikese liikumisraadiusega paigatruud linnud), seejärel üle mere Hollandisse ja üha enam tihaseid lendas ringi kooreste vurrudega. Seaduskuulekad inglased kutsusid iga kord politsei ning omaaegsete politseiprotokollide põhjal on Rupert Sheldrake koostanud detailse kartograafia tihaste siseinfo plahvatuslikust levikust.

Pragmaatik ütleb seepeale, et tihased on karjalinnud ning nad lihtsalt matkisid seda, mida nutikamad ees tegid. Lugu aga siinkohal ei lõpe. Teise maailmasõja ajal läksid klaaspudelid pommirünnakutes katki, piima hakati vedama plekknõudes ja tihastel tuli uusi delikatesse leida. Klaaspudelite juurde pöörduti tagasi alles 1940ndate lõpul, siis kui viimased sõjaeelsete kogemustega tihased olid ammu mullatoidule läinud. Võiks arvata, et väärt kogemus oli kaotsi läinud. Politseiprotokollid näitavad aga seda, et niipea kui vanade heade fooliumkorgiga klaaspudelite juurde naasti, tormas tihaste asurkond piima kallale nii, nagu oleksid nad vahepealsetel aastatel täienduskoolitusel käinud.8

Kõige uhkemad ühisteadvuse portaalid elavad aga ümberringi ja otse nina all. Näiteks metsas. Viimastel aastatel on tuntuks saanud Suzanne Simardi ja L. J. Philip Simardi uurimused,9 kus mõõdetakse ja kirjeldatakse puuliikidevahelist kommunikatsiooni ja aineringet. Näiteks kuuse-kase segakoosluses toetavad eri liiki puud teineteist vastastikku, aasta jooksul vahetub toitainevool mitmel korral suurema vajaduse suunas. Lehtede puhkemise eel kuuselt kasele, fotosünteesi suvises maksimumis kaselt varju jäänud kuusele ning sügisel jällegi kuuselt lehti langetavale kasele. Vahendajaks on juurtega kokku kasvanud seeneniidistik, puud ja seened moodustavad koostoimiva dünaamilise süsteemi. Mükoriisa toimib interneti-sarnase puudevahelise kaabeldusena.

Kui võrrelda inimest looduslike ja looduslähedaste kooslustega, siis võib jääda mulje, et inimene on äpardunud liik, kes ühisteadvuslike ookeanide kaldal on kuivale jääda osanud. Keele ja kirja kasutuselevõtt on plahvatuslikult avardanud meie kommunikatiivseid võimeid, ent ahendanud meie ligipääsu ühisteadvusele, kutsutagu seda siis telepaatiaks, kollektiivseks mitteteadvuseks või morfiliseks resonantsiks. Vanasti ju osati lindude keelt. Margus Otti parafraseerides võib väita, et teadvus on kõikjal. Teadvus, samamoodi nagu energia, ei teki ega kao. Ta transformeerub. Ka siis, kui me ehitame masinavärgi või moodustame lülitussüsteemi, millel peale arutlemise on ka vaba tahet ja algatusvõimet, pole tegemist millegi muu kui teadvuse transformeerumisega uude vormi.10 Ühisteadvus pole midagi uut, küberneetilist, kultuurilist ja inimesele reserveeritut, vaid maailma algne omadus, mis ümbritseb meid igast küljest. Seda ei leiutata, vaid taasavastatakse ning õpitakse selles toimima.

Ühisvälja sukeldumine eeldab pingutust ja distsipliini, aga see on seda väärt. Kui transistoril on ainult kaks võimalikku lülitust – „sees“ ja „väljas“, siis neuronil on tuhatkond lülitusvarianti. See teeb meist üsna paindliku süsteemi, kui vähegi viitsimist jätkub. Ühisteadvusse võib sähvatada hetkelise lülitusena nagu satori, võib liikuda aeglaselt ja käänuliselt mäkke tõustes nagu hiina tušimaalil või säriseda kvanthüpetega ühelt fraktali korruselt teisele. Selleks et näha era- ja ühishuvisid peegeldumas ning töötada teiste inimestega resonantsis ühiste eesmärkide nimel, ei ole tarvis ei närvikoest valmistatud mikroprotsessoreid, puutetundlikku kaelarihma, tuukriprille ega datakindaid. Piisab heast tahtest, uudishimust ja võimest mõelda ennast teistsuguste silmade taha.

Individualism on meie tsivilisatsioonis jõudnud frivoolsesse äärmusesse, kus inimkonnast ühe protsendi käes üle poole planeedi hüvedest,11 globaalsed hiidkorporatsioonid ei osta mitte ainult seadusi, vaid ka valitsusi ja presidente, pesitsevad turvaliselt Panama pakettide maksuvarjendites ning otsivad legaalseid õigustusi näiteks veevarude, aga miks mitte ka valguse ja õhu pihta panemiseks, või kogu põllumaa mürgiga ülevalamiseks. Ahnus, millega me biosfääri rüüstame, on hullumeelselt laia haardega, turufundamentalism jookseb amokki, et kogu planeedi orgaanilise aine varud muundada võimalikult kiiresti anorgaaniliseks aineks – kilekottideks betooniväljade kohal.

Kui kiik on jõudnud äärmisesse asendisse, hakkab ta paratamatult teisele poole vajuma. Loodusseadused suruvad inimkonna tagasi talle jõukohasesse sängi. Kuna erahuvide orjamises enam kaugemale pole minna, pöördutakse uudishimulikult ühishuvide poole. Viimase kahesaja aasta jooksul on mõned orjapidamise liigid (ühe või mitme naise pidamine, istanduste, neegrite või pärisorjade pidamine) tublisti ebapopulaarsemaks muutunud, samal ajal kui teised orjapidamise liigid (noore pere laen, kindlustus ja liigkasuvõtmine) on alles õige tuule tiibadesse saanud. Pöördelised protsessid ei ole ühesuunalised, need tuksuvad. Ainult tasapisi, tillukeste killukeste kaupa jõuab meie teadvusse see, mismoodi me kõike elavat orjastanud oleme. Vaevalt hoomame murdosagi meie põhjustatud hävingust, aga seegi pilt on rohkem kui hirmus. Ja väärtussüsteem, millele selline rüüste toetub, on jõhker ja vaimuhaige.

Viimaseid sajandeid tuleb kutsuda apokalüptilisteks – väga pikalt laiutanud printsiibi agooniline ja teatraalne laialilagunemine on pikk, valus ja piinlik ning võrdsustubki maailma lõpuga. Modernismist hoogu kogunud apokalüptilise kultuuri keskmes on kollaps, kollapsi sakraliseerimine, kollapsi demoniseerimine ning sundmõttelised küsimused – mis kollaps see on, kust see tuli, kas pääsu on ja kuidas seda teha. See on poleemiline, provokatiivne, kontseptualiseeriv ja kaasav kultuur. Protestiv, sekkuv ja hurjutav.

Ma olen sellisest kultuurist tüdinud. Ma ei näe suuremat mõtet ei modernsel ega postmodernsel strateegial, kollapsit remontida ei saa ning selle demonstratiivne seinale või rinnale riputamine ei ole eriti vaimukas žest. Ka kollapsi lõputu dekonstrueerimine ei aita meid edasi. Laguneva laiba rapsimine on tühi, üksnes enesele osutav akt. Ma igatsen teistsugust kultuuri, niisugust, mis ei ole ühiskonnakriitiline ega päevakajaline, ei õpeta ega jutusta ümber. Mis püüab aru saada millestki muust kui iseendast ja küünitaks filosoofiliste küsimusteni. Teadvuse, ruumi ja aja küsimusteni. Kultuuri, mis mõtleks aastatuhandetest ja kalpadest, tunneks huvi, mida me teeme pärast kollapsit.

Kunstniku, filosoofi, tantsija või teadlase – mis tahes tunnetustöötaja töö tulemus võiks eelkõige sisaldada tunnetuse piire laiendavat ettearvamatut arengut. Projektikultuur seda ei võimalda. Kapitalistlik kunstnik peab juba enne tööle asumist, projekti kirjutades ette teadma, mis on töö eesmärk ja mida tahetakse saavutada. Pärast võrreldakse eesmärke saavutatuga ja kui need ei kattu, siis jääb projekti rahastus toppama.12 Selline kultuur on mõttetult igav, klišeede sõnastikust järelevaadatav ja ette arvutatav nagu Exceli tabel. Kui sellisest kantseliidist sünnibki midagi uut ja üllatavat, siis üksnes tänu projektikirjutaja praagile.

Pentaloogias „Hääletajate teejuht Galaktikasse“ („Hitchhikers Guide to the Galaxy“) esitleb Douglas Adams hüper­intelligentsete üledimensiooniliste olendite konstrueeritud superkompuutrit Deep Thought. Pärast 7,5 miljonit aastat kestnud kalkulatsiooniprotsessi väljastab superkompuuter vastuse „elu, universumi ja kõige muu ülimale küsimuse kohta“. Vastus kõlab „42“. Paraku ei mäleta enam keegi, kuidas esialgne ülim küsimus täpselt kõlas ja Deep Thought ise seda enam rekonstrueerida ei suuda.

Seetõttu ehitatakse uut tüüpi bioloogiline hüperkompuuter, mille ülesandeks on ekstraheerida esialgne ülim küsimus. Kompuutriks on sedapuhku planeet Maa (disainer Slartibartfast, muide, võitis Norra fjordide eest ülegalaktikalise auhinna) ning arvutatavaks maatriksiks inimpopulatsioon. Hüperintelligentsed üledimensioonilised olendid juhivad projekti valgete laborihiirte kujul ning protsess kulgeb sujuvalt miljoneid aastaid, kuni vahetult enne vastuse väljastamist hävitatab planeedi teine ametkond puhastamaks teed hüperruumilisele otseühendusele. Shit happens.

1 Jorge Luis Borges, „Fiktsioonid. Aleph, Varrak 2000, lk 258.

2 Jack Paglen, Wally Pfister, „Transcendence”, Warner Bros, 2014.

3 Steven Shaviro, Connected, or What It Means to Live in the Network Society, University of Minnesota Press, 2003. Lk. 117

4 https://gsmaintelligence.com/ leheküljel saab jälgida SIM-kaartide paljunemist reaalajas. Vasakus tulbas on kõik SIM- kaardid, kaasa arvatud masin masinaga ühendatud, näiteks makseautomaatide ja turvaseadmete kaardid. Paremas tulbas aga mobiiltelefoni kasutavate unikaalsete isikute arv. 4,7 miljardit on üle poole planeedi elanikkonnast. Seda on palju, eriti kui arvestada tihedamini asustatud piirkondade tohutut vaesust.

5 Wachowskid, The Matrix“, Warner Bros, 1999.

6 Dave Eggers, Ring“, Varrak, 2015.

7 Tayward Youth, „Who turned Microsoft’s chatbot racist? Surprise, it was 4chan and 8chan“. http://fusion.net/story/284617/8chan-microsoft-chatbot-tay-racist/

8 Rupert Sheldrake, „ Presence of the Past“.

9 Suzanne Simard, Mary Austin, The Role of Mycorrhizas in Forest Soil Stability with Climate Change, Climate Change and Variability, Suzanne Simard (Ed.), 2010.

L. J. Philip Simard; M. D. Jones, Pathways for belowground carbon transfer between paper birch and Douglas-fir seedlings. Plant Ecology & Diversity, 2010.

10 Margus Ott, „Filosoofilised esseed“, 2015, lk 128.

11 OXFAMi 2015. aasta ebavõrdsusaruandes antakse teada, et rikkaim 1% elanikkonnast omab kogu planeedi hüvedest sama palju kui kõik ülejäänud. https://www.oxfam.org/en/pressroom/pressreleases/2015-01-19/richest-1-will-own-more-all-rest-2016

12 Margus Oti kommentaar: See haakub suurepäraselt hiina seaduslaste ehk legistide ideedega: nende järgi on valitsemise üks põhimeetode nime ja tegelikkuse sobitamine. Näiteks tuleb lasta alamal midagi välja ütelda ja siis vaadata, kas ta teeb täpselt seda. Kui teeb vähem, tuleb karistada, kui teeb rohkem, tuleb samuti karistada. Samuti peavad ametinimetus ja vastutusala olema täpses vastavuses. Klassikaline lugu on selle kohta Han Feizi 7. peatükis, kus räägitakse, kuidas Han riigi markii Zhao purjutas ja jäi magama ning avastas pärast, et keegi on talle keebi peale pannud. Tal oli hea meel ja küsis, kes seda tegi. Mütsikandja, öeldi. Markii sai hirmus vihaseks ning lasi karistada mütsikandjat, et too oli oma kompetentsialast väljunud ja keebikandjat, et too polnud oma ülesannet täitnud. “ – Lõik erakirjavahetusest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar