Teatraalne fotolavastuslik plakat

Anne Untera

Näitus „Teatrimaailm eesti graafikas 1970.-1980. aastatel” Kumus kuni 25. III. Kumu kunstimuuseumi hoone hiigelsidrunilõigu keskmes asub graafikakabinet, kus vahelduvad eri teemaga näitused (kosmos, siiditrükk ja popkunst, metafüüsiline ruum jne), millele seab ajalised piirid Kumu IV korruse üldperiood 1940–1990. Turvalisena, valguse ja kliimamuutuste eest kaitstuna vastabki see ruum klassikalise graafikakabineti standarditele, ehkki külastaja ei saa seal (praegu) kinnastatud kätega graafikamappe lehitseda. Sellel talvel on Kumu graafikakabinetis väljas nõukogude aja lõpukümnendite teatriteemaline graafika ning Villu Järmuti ja Enn Kärmase, Aili Ermeli, Leo Lapini, Jüri Kassi ning Ülo Emmuse kujundatud plakatid. Näituse eesmärk on vaadelda teatraalsust kui nähtust, mis loomuldasa räägib vihjete keelt, ning leida kinnitust mõttele, et allasurutud vastupanu, sotsiaalse iroonia ja eskapismi ideed jõudsid neil kümnenditel ka kunsti. Graafika, eelkõige plakatikunst oli iseäranis sobilik selliste ideede levitamiseks juba selle kunstiliigi paljundatavuse tõttu. Plakat on oma olemuselt sotsiaalne, keskkonda sekkuv. Tõnu Kaalep on kirjutanud: „Teatriplakat peab rääkima ja kui vaja, siis ka karjuma”. Näitus „Teatrimaailm eesti graafikas 1970. -1980. aastatel” on interdistsiplinaarne, kuid jääb ikkagi visuaalse kunsti piiridesse. Väljapaneku algidee peitus tõsiasjas, et nõukogude ajal tuli oma mõtteid kiivalt varjata, kogu elu oli üks suur teater, mille väljendamiseks sobisid sellised kujundid nagu maskid, eesriided, valgusvihud pimeduses, purustatud muusikariistad jne.

1970. ja 1980. aastad olid eesti plakatikunsti kõrgaeg. Eeskätt kultuuriplakati puhul hakati kasutama fotomontaaži ja lavastusefekte, tehnilise pagasi piiratuse tõttu tekkis eriline koolkond. 1960. aastatel kinnistus mõiste „autoriplakat” ehk tiražeerimata plakatikavand, mille edendamise ja uuendamise eesotsas oli tollal Alfred Saldre.

Muuseumikataloogides (näiteks ekm.digikogu. ee, Eesti muuseumide veebivärav) leiab otsija üsna kergesti kunstinäituste taustamaterjali. Eesti Kunstimuuseumi (EKM) kogus on päris unikaalseid guašiga paberile maalitud 1950. aastate originaalplakateid (s.t kavandeid), mille visuaalne lahendus pole vähem kummaline kui nende pealkirjad.

Iga näituse puhul on oluline kontseptsioon, materjali valik ja selle tõlgendamine, kuid kuraator ei tohi oma võimu kuritarvitada ja autorit ära unustada. Seetõttu palusingi näituse „Teatrimaailm eesti graafikas 1970.-1980. aastatel” kuraatorina vestluskaaslaseks ühe 1980. aastate juhtiva plakatisti Ülo Emmuse. Ta on tegutsenud ka karikaturistina, kuid eelkõige tunneme teda siiski graafikuna, kelle linna- ja raudteeteemalised siiditrükid esindavad suurejooneliselt 1980. aastate nn külma nägemisviisi. Kädi Talvoja, Kumu algusaastate püsinäituse üks kuraatoreid, valis Emmuse graafika näitusele „Keskkonnateemaline uusdokumentalism 1970. aastate kunstis”, kommenteerides seda saali nii: „Hüpperrealistide poolt käima lükatud uus dokumenteeriv laad võttis edasises arengus suuna maalilisusele ja sidus fotoliku väljenduse tugevamalt kunstniku individuaalsusega. 1970. aastate lõpul hargnesid slaidimaalis erinevad autoripositsioonid, kus olid kasutusel lavastuslikud elemendid” (vt: www.ekm.ee/ kumu.php). Emmuse siiditrükke märgistab inimtühjade äärelinnade argiolme maalilisus. Tänaseni tegutseb Ülo Emmus produktiivse raamatukujundajana, ent ta kunstnikukäekirja võikski iseloomustada plakatlikuna, sest tavaliselt täidavad etteantud pinna kaks-kolm fotografeeritud, vastamisi, teravalt konfliktset kujundit. Harvem on Emmuse kujundused üles ehitatud šriftile.”

Ülo Emmus, kuidas jõudsid plakatikunsti juurde?

Keskkooli ajal õppisin karikatuuri Heinz Valgu juures rahvaülikoolis. Pärast keskkooli töötasin kinoreklaami alal, algul plakatite kleepijana, aga varsti hakkasin tegema tänapäeva mõistes reklaamplakateid. Need oli 2 × 3 meetrit suured pingutatud riide peale maalitud plagud, mille tekstid ja pildid anti ette Moskvast, aga tegin ka ise palju lahendusi. Need olid kiirelt ja odavalt tehtud, mingis mõttes siiski suguluses praeguse linnaruumi supergraafikaga. Kui astusin 1972. aastal ER KIsse graafikat õppima, siis mu õppejõud Paul Luhtein tegi mulle pärast teist kursust ettepaneku, et võiksin üle minna Saksa DVsse Leipzigi raamatu- ja graafikakunsti kõrgkooli fotograafiat õppima [eesti kujundusgraafika guru Paul Luhtein õppis ka ise 1931.–1932. aastani Leipzigi raamatu- ja graafikakunsti akadeemias Walter Tiemanni meistriklassis. – A. U.], kus olid juba enne mind õppinud mu fotograafiaõppejõud Enn Kärmas, samuti Illimar Paul ja Rein Mägar. Minuga koos tuli Alar Ilo. Vene ega inglise keelega seal hakkama ei saanud, tuli kibekähku hakata saksa keelt õppima. Sel ajal oli Leipzigis väga kirev seltskond, palju üliõpilasi tuli Tšiilist, Poolast jne. Pärast nelja aastat Saksamaal täiendasin end veel 1983. ja 1984. aastal plakatikunsti alal Viini rakenduskunstide kõrgkoolis. Sinna saamine käis läbi Moskva, Austria ei kujutanud Nõukogude Liidu jaoks poliitiliselt ohtlikku piirkonda. Muidugi tuli läbi käia mitmetest komisjonidest ja „kursustest”.

Ilmselt andis see haridus sulle tollal suure eelise foto rakendamisel visuaalkunstis. Villu Järmut ja Enn Kärmas moodustasid kujundaja ning fotograafina autorite paari. Sina olid alati ise oma fotolavastuste puhul ka fotograaf?

Seda küll. Ka väga andekas plakatist Jüri Kass pildistas ise, aga teistel olid kõigil kõrval fotograafid. Meelde peab tuletama ka trükikodade osa, sest trükiettevalmistus oli siis pikk protsess: tehti värvilahutus neljale kilele, käsitsi kujundatud taustad, retušeerimine. Trükikojad olid suletud asutused. Seetõttu on oluline meenutada inimeste vastutulelikkust sellistest trükikodadest nagu Oktoober, Kommunist, EKP keskkomitee trükikoda.

Teatriplakat võimaldas teravaid sotsiaalseid rõhke, osa selliseid on praegu näitusel. Kuidas need sündisid? Kas ideed tulid lavastajatelt?

Plakatil on alati tellija, enamik minu fotolavastusplakateid sai tehtud Vanalinnastuudiole. Üks põhjus oli ka see, et Toomas Kall, sealne kirjandusala juhataja, oli ise karikaturist ja hindas teravaid vaatenurki. Eino Baskin oli alati nõus, aga mäletan, et Roman Baskin pani ühele plakatile veto. Tegemist oli 1988. aastal Sławomir Mrożeki näidendiga „Emigrandid”, mille jaoks ta poseeris koos Ain Lutsepaga, kuid nägi minu kujunduses midagi sündsusetut.

Oled teinud ka plakateid Lenini fotodega, Brežnevi tsitaatidega jm. Kas selliste tööde kohta võib öelda, et tellimused olid kunstnike jaoks vormiprobleemiks, tehniliseks ülesandeks, millest sisu oli n-ö välja loputatud?

Poliitilise plakati eest maksti topelt, neid tehti puhtalt raha pärast. Samas oli mulle tõesti huvitav, kui suureks näiteks saan Lenini portreefoto juures rastri ajada.

1980. aastad olid kõige umbsema ja kinnisema ühiskondliku situatsiooni aeg, teiselt poolt oldi aga just siis eriti altid varjatud vastupanule.

Minul poliitilist ambitsiooni (teadlikult) tõesti ei olnud, seda on nähtud tagantjärele.

1988. – 1991. aasta murrangutes vajus kunstiline plakat ära, tellimused kadusid, kuna tekkis hoopis teistsuguste kunstinähtuste sissevool. Praeguste disainibüroode toodang on hoopis suurem info-ookean, mis sageli peidab visuaalse idee autori ära, ehkki plakatikunst on olemuselt samaks jäänud: suur, trükitud, paljundatud, teksti ja pildiga kuulutus. Kas oled nõus väitega, et praegu on graafilises disainis heal juhul vaimukas idee ja kvaliteetne teostus, kuid puudub äratuntav autori käekiri, originaalsus? Autorit eraldi polegi?

Siiski, siiski, plakatikunstnikke on palju, aga teatriplakat kui selline on loovutanud koha teistele valdkondadele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming