Teadus tarvikutes

Karin Paulus

 

Raul Keller. Raadio – see on imelihtne. Elektroonikakomponendid, installatsioonimaterjal. 2002.

Anneli Porri ja Pille-Triin Männiku kuraatorinäitus “Teadus ja tänapäev” Hobusepeas, A-galeriis ning Draakonis kuni 3. IV.

 

Tallinna IV rakenduskunsti triennaali raames on väljas satelliitnäitused ühise raamnimetusega “Teadus ja tänapäev.  Kuraatorid Anneli Porri ja Pille-Triin Männik kaalusid alternatiivvariandina teemaks valida ka prototüüpe, kuid selle mõiste liigagi mitmetahuline ja seega ka kergesti valestimõistmist tekitav tõlgendamisvõimalus suunas valiku taas teaduse suunas. Tegelikult pole siin ju ka midagi imestada, sest Anneli Porri on kirjutanud oma bakalaureusetöö kosmonaudikujust – või õigemini selle puudumisest – eesti kunstis ning tahab oma magistritöös kirjutada ka tööstuslik-tehnilisest revolutsioonist. Graafilise disaini näited on aga väljapanekutele otsinud Pille-Triin Männik. “Siiski, miks just teadus ja rakenduskunst?” küsivad kuraatorid tutvustuses iseendalt retooriliselt. “Ilmselt seetõttu, et nii teadus kui tarbekunst on oma ideaalkujul praktilise iseloomuga ja lootuses, et teadus aitab esemetega ökonoomsemalt ümber käia, neid paremini ja väiksemate kuludega toota ning universaalsemaks kasutamiseks välja pakkuda.”

Siiski, kui võrdlen Leesi Ermi gloobustega rüiuvaipa ja aatomitega kangast 1960ndatest ning Riho Tiiveli nutikaid konteiner-lusikaid (moosi, külmarohu vms jaoks) ja Raul Kelleri raadioskeemi, siis ei saa ma kuidagi jätta küsimata, kumb siis on olnud tähtsam, kas tehnitsistlik esteetika või tehnoloogilise uuenduslikkuse avaldumine disainis?

Pille-Triin Männik: “Aluseks oli esemete seos teadusega laiemalt – seega sõltuvalt esemest kas tehnoesteetika või sisuline teadusuuenduse kasutamine-selgitamine. Kitsamalt, galerii kaupa, jagunevad eksponaadid kas meditsiini, tehnika-tehnoloogia või teaduskeelega seotud gruppidesse. Valiku tingimuseks oli see, et kõik objektid peavad vastama kolmele kriteeriumile: olema funktsionaalsed, pakkuma esteetilist elamust ja kandma endas mingit lisainformatsiooni, antud juhul siis teaduse või tehnikaga seotut. Näiteks Maiu Rõõmuse kleidid räägivad sellest, mis on inimese naha all.”

Anneli Porri: “Silma jäid eelkõige tööd, kus oli tasakaalus kolm komponenti: kasutatavus ja funktsioneerivus, külm ja distantseerunud tehnitsistlik või meditsiiniga seonduv esteetika ning selle esteetika sisuline funktsioon ehk esteetika funktsioneerimine märgina. Tehnoloogiline uuenduslikkus ei olnud omaette eesmärk, aga see ei ole jällegi välistatud, nt Julia Maria Pihlaku valgusdiood ja Tiiveli alumiiniumtuub-lusikas.”

Pille-Triin Männik leiab, et disainerite ja kunstnike suhtumises teaduse ja tehnoloogia saavutustesse on kaks olulist etappi: esimene on võluvalt idealistlik ning teine,  mis peegeldub Aadam Kaarma flaieritel, tegelikult ka Martin Pedaniku plakatil ja Hula voodipesul: “Nad kõik kasutavad teaduskeelt peamiselt selle trendika välimuse pärast, kas sellepärast, et see on retro, või sellepärast, et see on cool.”

Lemmikutest mainib Männik Tõnis Vinti ning Peeter Talvistu ja tiimi tehtud “Lendava hollandlase” veebilehte: “Interneti-lehekülje kujundus on rakenduskunst-disain, mis sobib näitusesaali, juhul kui see täidab eelpool mainitud kolme tingimust: on funktsionaalne, esteetiline ja sisaldab informatsiooni.”

Porri nimetab veel Pihlakut, Tiivelit, Kellerit, Ganse, Kärt Ojaveed: “Kelleri raadio märkis minu jaoks maha näitusetööde skaala ühe serva. See on ideaalilähedase tarbekunsti tasakaalupunkt: kasutatav ja toimiv, anarhistlik helikeskkonna puhastamise/täitmise vahend oma funktsioonis, pluss käsitsi kokku joodetud skeemi punkesteetika.”

Kas teaduseteema disainis on tõusev trend või pigem modernismi relikt? Anneli Porri lähenemine on hästi pragmaatiline: “Kunstnikel on ju alati valikuvõimalus, kumba teed minna, kuidas ja milliste vahenditega avaliku-isikliku, käsitöö-disaini, funktsionaalse-kasutu vahel laveerida.” Pille-Triin Männik täpsustab: “Me näitusega niikaugele ei jõudnud, et midagi ennustama hakkame, aga mulle endale tundub, et teadus üritab ennast jälle inimesele arusaadavaks teha. Kui vahepeal on olnud raske teadussaavutusi mõista, siis uue teaduse “populariseerimise” laines on oma osa on ka  disaineritel ja kunstnikel. Võta või EKA tekstiiliosakonna tarkade kangaste projekt vms.” Ta usub, et disaini ja rakenduskunsti tõsine koostöö teadusega laieneb: “Sest ruumi ja ressursse on järjest vähem, meil ei ole mõttetule kolale ruumi.”

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming