TaVa-tulevik, TaVa-minevik, TaVa-olevik

Hanno Soans

Tallinna Valgusbiennaal 24. XI – 1. XII Sündigu meie vaimuilmas kujutlus sellest, kuivõrd lõputult keerukad ja sidusad on orgaaniliste olendite vastastikused suhted üksteisega ja oma füüsiliste elutingimustega.Charles Darwin, „Liikide tekkest”, 1859.

Iga biennaali, eriti veel alustamisjärgus valgusbiennaali võib käsitleda nagu elusorganismi või loodusnähtust. Teiste samasuguste suurürituste ja ka Tallinna ümbruskonnas toimuvate festivalikeste, vabakavade ja kultuuriööde võrdluses ja konkurentsis tavatseb kõrvaltvaataja selle õnnestumise kriteeriume konstrueerida läbi Charles Darwini ja Thomas Henry Huxley ühiste prilliklaaside, mille põhjal projitseeritakse looduses toimuvat inimühiskonnale. Paratamatult käsitlevad kultuuriüritused end konkurentsiühiskonnas sotsiaaldarvinismi võtmes, teisalt aga püüavad lõimuda juba olemasoleva kultuurimaastikuga, rõhutades liikide sümbioosi. Nii ka seekord, nii ka Tallinna Valgusbiennaali ehk TaVa puhul.
Nii tekib paratamatult küsimus, kuhu paigutab end rahvusvahelise suur-üritusena toimima hakkav TaVa. Millised on selle lähtepositsioonid? Milline on ürituse sündimise eellugu? Kuidas see tagasihoidlikumate, kuid juba tublisti üle kümmekonna aasta kestnud valgusfestivalide ja Tallinna uhkeima hilissügisese ürituse, PÖFFi, vahele mahub ja millega end kehtestab? Seda enam et varasema valgusfestivali korraldustiim kattub osaliselt valgusbiennaali omaga ja nullist asja ajades on linnavalitsuse tasandil vaja selgitada lausidiootsusi – nimelt et sõna „biennaal” tähendab iga kahe aasta tagant toimuvat üritust …
Teine kummaline asjaolu, mis tuleb biennaaalide puhul paratamatult ilmsiks, nagu ka seekord, on nende pikaldane toimumistsükkel, millega paratamatult tuleb nende hindamisel arvestada. Vaataja ei mõtle siin mitte tavapärases kaheaastases aruande- ja arendusskeemis, nagu kunstimaailmas tavaks, näiteks kunstituru raportite kaudu, kus vahelduvad Veneetsia biennaali ja „Manifestade” „paksu lehma” aastad ja kord keskmiselt viie aasta jooksul (nagu viimati paar aastat tagasi) ka ülimõjuka „Documenta” produktsioonitsüklid, mis avalikult või varjatult ning häbematult või diskreetselt toidavad kunstituru tootmistsükleid – kõikvõimalikke Berliini ja Londoni suuremaid ja väiksemaid kunstimesse ning Art Baseleid ja viimase frantsiisina toimivaid Art Basel Miamisid ning Art Basel Singapure. Ja kui seda viimast veel olemaski ei ole, siis küllap ta tekib peagi. Märgid on igatahes õhus. Ja Tallinn on õhus!
Biennaali enese tootmistsükkel on pigem kaks korda pikem, kui see esmapilgul paistab, pigem nelja-aastane. Ja seda tasub vaatajal juba algselt arvestada, et korraldajad võivad olla jätnud hetkel paremana tunduvad ideed kas siis rahapuudusel, lubatud ruumide avamise edasilükkumisel või lihtsalt ajagraafiku tõttu „järgmisse raundi”. Toon ühe praktilise näite osaliselt ka iseenda varasemast kogemusest „Skaalanihke” näitusega.  Muidugi oli korraldajatel mõttes tuua siia valguskunstist rääkima ja seminari pidama Olafur Eliasson. Aga isegi truumate tutvuste olemasolu puhul pole maailma tuntuimat valguskunstnikku, kellelt pärineb suurima osalejatearvuga, kultusstaatuse omandanud installatsioon „The Sun” seeriast „Undelever” Tate Britainis, võimalik pooleaastase etteteatamisega broneerida.
Vaatamata mehe valmisolekule oma loomingut tutvustada, mida uudishimulikud võivad eeltööna TaVa-le ka veebist vaadata, pole Berliinis asuva Eliassoni stuudio ja kõikvõimalike projektide vahel pendeldaval globaalsel staarkunstnikul lihtsalt kavas ühtegi vaba aega. Nii sai ka „Skaalanihkele”, ja sedagi puhtalt Mika Hannula tutvuste kaudu, välja üks varem valminud teos ja kunstniku asemel tuli seda installeerima tema assistent. Samal ajal on meie finantseerimisskeemid ikka veel sedavõrd rabedad, et nad vaevalt et mitmeaastast etteplaneerimist võimaldaksidki. Senini Eesti ajaloos ainsa kaasaegse kunsti biennaalina – biennaalil ettekannet teinud legendaarse Thomas McEvilley artikli – suisa Art in America kaanele ja kaante vahele jõudnud Saaremaa biennaali jätkus näiteks vaid kaheks ja pooleks korraks. Ja siis oli korraldajatel jaks läbi ning uus põlvkond ei olnud veel valmis rahvusvaheliselt sama haardega töötamiseks. Kuid TaVa-l on antud juhul oma pea paari aastakümne taguse suguvenna ees üks taktikaline eelis – see ei ole ainuüksi kaasaegse kunsti üritus, vaid midagi hübriidsemat, mis ühelt poolt harib nooremat kunstnikepõlvkonda valgustusarhitektuuri maailmas toimunud kardinaalsete tehnoloogiahüpete vallas ja teiselt poolt annab tehnoloogiale suurepärase valgusega ka varem tegelenud kunstnike osavõtu näol ka mingi teise taseme, vilkuvast ja värelevast valgussaastest sisukama, kontseptuaalsema staatuse.
Kui TaVa on loodud kestma, ja miks mitte, kui ta positsioneerib kaunis osavalt kunsti ja loometööstuse vahemaastikul, mida meil suisa riiklikult poputada on lubatud ning seda käivitab suhteliselt noor, igati ambitsioonikas ja asjatundlik tiim, siis tasub ette unistada mitte üksnes 2013. aasta lõpu üritusest, vaid ka 2015., ja miks mitte ka 2017. aasta üritusest. Üha jätkuv jätkusuutlikkuse puudumine kunstikultuuris ning vana raha ja nn liberaalse süütunde puudumine – arenenud ja kestva demokraatiatraditsiooniga maades sissejuurdunud kultuuri alustalad – on, parafraseerides uutes oludes 1998. aastal välja antud Hasso Krulli legendaarset esmast esseekogumikku, meile senini omase „katkestuse kultuuri” põhipõhjus. Kui asi õnnestuma peaks ja sellest saab TaVa, mis omakorda vaheldub valgusfestivali aastatega, siis oleks vaja just seda finantsskeemi veidi õgvendada ja paindlikumaks muuta, seda enam et tänu järgmise aasta suve hakul Peterburis avatavale „Manifestale” on Tallinn kaasaegse kunsti seisukohast kuumem läbisõiduhoov kui kunagi varem.
 „299,792,548 m/s on kiirus, millega valgus liigub vaakumis. Inimkogemuse seisukohast räägib see meile paradoksaalsest konfliktist taju ning füüsikalise „tegelikkuse” vahel. Ühest küljest tajume seda millegi paigalseisvana, isegi igavikulisena, kuigi teaduslikus narratiivis on tegu pideva liikumisega, peatumatu protsessiga. Ent 299,792,548 m/s tähistab ka midagi kultuurilist. Esitades valgust füüsikalise konstandina asetame me ta ühte suurde süsteemi ning paljastame olukorra ideoloogilise mõõtme – valgusest on saanud teadusliku paradigma sümbol,” avab end TaVa Eesti valguskunsti minevikku olevikku ja tulevikku manifesteeriv näitus, selle kontseptsioonitekst kuraatorite Hannes Aava ja Elo Liivi sõnastuses.
Nagu näha, positsioneerib esimene Tallinna Valgusbiennaal, või täpsemalt, selle tagasivaateline Eesti valguskunsti näitus, ennast ilmselgelt objektiveerivana, teema võimalikku ideoloogist laetust ja põlvkondlikke pingeid moodsa ja klassikalise vahel ette maha võttes. Kohtub siin ju vitraaži-vanameister Dolores Hoffmann linnaruumiga mängiva Flo Kasearuga ja vuntsidega disainer Leonardo Meigas kaabuga kõhetu multitalendi Kiwa Noidiga. Rääkimata siis väliskunstnike väljapanekust kõrvutatuna tudengite katsetustega.
Ometi on eesti kunstis ka tegijaid, kelle puhul terved loominguetapid on seotud valguskunstiga, või kelle puhul ilmneb koolkondlikke järeltulijaid. Siin puhul tasub meenutada, kuis terve plejaad nongratalisi on toitunud Raul Meele hiiglaslikest tule-etendustest.
Käesoleva biennaali puhul on aga olulisem mainida Raoul Kurvitzat, kes on Indrek Lehe korraldatud välisüritustel korduvalt oma seniseid hitt-teoseid, näiteks 1999. valminud „Vabaduse Katedraali” mujal maailmas esitanud. Seda enam et vähegi kunstis pädevamal inimesel on veel silme ees Kurvitza hiljutine ülevaatenäitus Kumus, kus valguse teemat esitati läbi kunstniku eluloo suisa peatükkide kaupa alates loobumisest etendus- ja maalikunstist vaiksete valgusinstallatsioonide kasuks kuni absurdihuumoriga vürtsitatud videoni „The Bank of Sun”. Seekord taasloob Kurvitz uues võtmes oma sakraalse ikonograafia ja Joseph Beuysist kantud materjalitunnetusega valgus ja heliinstallatsiooni „Ormus” (mida iganes selline müstiline sõna ka tähendada võiks), mis on temaga kaasas käinud mitmel võtmelise tähendusega näitusel meil ja mujal. Võib-olla see, kaasaegsele kunstile sedavõrd iseloomulik efemeersus, näiline ainelisuse puudumine ja vajadus ruumikogemust iga kord taasluua ongi ehk valguskunstile ühtaegu lunastuseks ja needuseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming