TASE

Kati Ilves

Kunstiakadeemia lõpetajate tasemest saab ülevaate vaid siis, kui lõputööde näitus toimub ühes kohas.„Tase + aastanumber” ehk iga-aastane Eesti Kunstiakadeemia lõputööde näitus avati tänavu 1. juunil Rüütelkonna hoones Toompeal. Nende näituste traditsioon näeb ette lõpetajate loomingu tutvustamist ning eksponeerimist galeriipinnal ja tänavu tehti seda erinevalt varasemast ka kõiki osakondi ühe katuse all majutades. Kui näitusekülastaja sai eelmistel aastatel kujundada vastavalt maitseeelistustele ja huvidele oma trajektoori,  siis nüüd tuli valmistuda kogutervikuks, kõigi lõpetajate loominguga suhtlemiseks. Üldpildi muutustest lähtuvalt pidid ka lõpetajad oma tööde eksponeerimisega rohkem vaeva nägema, need ise üles panema, kujundama flaierid ning kohanema näitusepinnal teiste osakondadega. Ilmselt just viimane – bakalaureusetase kõrvuti magistritasemega, keraamika kõrvuti arhitektuuri või kunstiteadusega – osutus kõige raskemaks nii lõpetajale, kuraatorile  kui külastajale. „Tasemel” esinesid lisaks EKA lõpetajatele ka Soome Kuvataideakatemia üliõpilased ning kuraatori ülesanne teha kogu kompott Rüütelkonna sopilistel pindadel loogiliselt jälgitavaks polnud ilmselt mitte kõige lihtsam. Täpselt nagu ERKI moe-show, mis „Taseme 09” kaks päeva varem mõtteliselt sisse juhatas, on seesugused väljapanekud alati üsna etteaimatavad ning eksponeeritud tööde hulgas  on väga sarnaseid lahendeid ka vaatamata faktile, et kuraator pole mingit üldist teemat välja kuulutanud.

Kui show‘l sai näha umbes seitset tüüpi lõiget, mida disainerid kaaperdasid mitmesse kollektsiooni, siis bakalaureuste tööde seas hakkas silma kolm väga sarnaselt tehtud videot. Sisulise ja tehnilise lihtsusega paistsid silma Eelin Tiidema, Maria Tšuprina ning Maret Petrov. Eelin Tiidema „Lõks” on EKA inimese argipäev: läbides Viru Keskuse  bussiterminali Coffee In-i, ei tea jalutaja iialgi ette, missugune kohviku kahest väljapääsust on avatud. Nii kõnnivadki inimesed Tiidema videos järgemööda suletud klaasukse suunas, avastades viimasel hetkel, et see ei avane ning sammud tuleb ümber suunata. Mitte eriti suur probleem? Kui vägivaldselt proovida Tiidema tööle mingisugustki sügavamat mõtet omistada, võiks rääkida nii harjumuste orjusest kui lihtsalt elus ette tulevatest paratamatustest. 

Ma arvan, et see pole vajalik. Tiidema töö püsibki ühesel ambitsioonitul lihtsusetaotlusel. Täpselt sama võib öelda Maret Petrovi video „Igaüks peab oma pudru ise ära sööma” kohta, kuid siin jäid laiemad nüansid veelgi hämaramateks. Kui Tiidema räägib mingist rohkem või vähem abstraktsemast lõksust, minimeerib Petrovi pealkiri video võimaliku mitmetasandilisuse täiesti. Tütarlaps videos siseneb ruumi, keedab pudru valmis ja sööb  selle ära. Vaatajate näol tekib „ahah”-efekt, video mõjub one-liner-naljana. Suhteliselt sarnane, kuid visuaalselt enam naudingut pakkuv on Maria Tšuprina video „Armasta kunst!”, kus noor kunstnik vaheldumisi ennast ja toaseina maalib. Tšuprina teeb seda teatraalselt ning põhjalikult, tuues kunstiloomes välja unustatud või ebapopulaarsed märksõnad: loomingulisus, mängulisus, rõõm oma manuaalsetest oskustest. Kultuuriminister  Laine Jänese „Taseme” avamisel peetud kõne, kus juttu lapsemeelsuse ja loomingulisuse seostest, hakkab paratamatult videole sekundeerima. Kunstnik visualiseerib kultuuriministri mõtted, jäädes oma püüdlustes konkreetseks ning lahenduses selgeks.

Magistritaseme videomeediumi rakendavad tööd olid juba tunduvalt rafineeritumad. Eva Seppingu „Unistute paik” on kaheosaline  video eesti-vene päritolu poisist Sergei Rõbakovist, kes oli üles kasvanud Venemaal, aga kellel on kindel unistus tulla emakoju Eestisse. Video esimeses osas, mis on filmitud 2008. aastal Tveris, räägib Sergei oma rahvuslikust tundest, keeleprobleemist ning unistusest kolida Eestisse ja minna Tartu ülikooli arstiteaduskonda õppima. Tveri ta ei sobitu, ta on teistsugune. Video teises osas, mis on filmitud sel aastal Tartus, on Sergei juba kohal, käib loengutes  ja räägib eesti keeles. Seppingu töö ei anna vastust küsimusele, kas Sergei unistused on täitunud. Identiteedi- ja rahvusprobleemid on ka äsja avatud Veneetsia kunstibiennaali ja sealse Eesti paviljoni temaatika tõttu päevakajalised. Kui Kristina Normani „After-War” projekti pressitekstid räägivad võimatusest jääda kohalikus kogukondade-vahelises konfliktis erapooletuks, siis valib Sergei Eva Seppingu videos küll kindlalt identiteedi, kuid ei muutu radikaalseks. Sergei tahab saada eestlaseks, olles valmis isegi ära vahetama oma perekonnanime Rõbakov, kuid mitte Kalameheks, vaid Meieriks. Küsimusele, kus Sergei ennast tulevikus näeb, ta vastata ei oska. Võimalik, et Eesti jääbki Sergeile unistuste paigaks, millele mõtlemine täitis Tveris mingit olulist lünka tema enesetunnetuses. Seppingu dokumentaalprojekt pakub kahtlemata välja populaarse teema tavapärasest kergelt kaldus tõlgenduse, näidates,  et rahvuslikud tunded võivad eksisteerida ka suunaga Venemaalt Eestisse. Mingil määral samuti identiteedi-, kuid peamiselt siiski mäluküsimusega seostub ka Jane Suviste interaktiivne ruumiinstallatsioon „Mälukontroll”, kus põrandale joonistatud aju erinevad sagaraid mööda liikudes muutuvad pilt ja heli seinal. Igas aju osas meenutab Suviste mingit seika oma lapsepõlvest ja nii räägib autor kokku mitu lugu, mis peaksid  vähemalt tema eakaaslastele äratuntavad olema. „Mälukontrollis” on kogutud ja kaardistatud ühe põlvkonna eestlaste kollektiivset (ala)teadvust. Suviste on videod varustanud ka joonistustega, mis, vaatamata sellele, et tegemist on autori originaalloominguga, mõjuvad äratuntavalt, justkui kopeerituna mõnest toonasest lasteraamatust. Pelgalt oma sisetundele toetuv Laura Pählapuu käib välja poeetiliste-pseudoteaduslike  ambitsioonidega käsitluse segadusest. Joonistamises magistrikraadi cum laude kaitsnud Pählapuu töö „Study of Disorder” („Korratuse uurimine”) on kasutanud filosoofia-, füüsika-, esoteerikateooriaid; viidanud Gilles Deleuze’ile ning Karlssonile katuselt. Autor on otsinud teaduslikke seletusi sellele, „miks talle mõnikord tundub, et asjad tema taskus suhtlevad näiteks riisumata lehtedega akna all, või miks talle tundub, et näiteks kuuri seinapragudes  kuivava makrofleksi õrn praksuv heli on mingil moel seotud selle kõrval seisva veeämbriga, kuhu suubub pikk jääkülm vihmaveetoru”. Pählapuu kaheosaline töö, kaheksa joonistust ning dokumenteeritud loeng, loovad uue muinasjutu või, kui soovite, teooria. Viimaseks saab seda nimetada rangelt poeetilises võtmes: Pählapuule pole mõtet süüks panna Marxi valesti tõlgendamist või ebatäpset viitamist, ta on rõhutanud korduvalt, et  tema püüdlused on ennekõike poeetilised ning tema „teadus” personaalne.

EKA lõpetajate kõrval tuleb täiesti eraldi välja tuua Soome üliõpilaste tööd, mis olid näitusel välja pandud neljas ruumis hoone esimese korruse vasakus tiivas. Soome tudengid olid kutsutud näitusele ennekõike heade suhete hoidmise ning koostööprojektide jätkumise eesmärgil, mingit otsest seost neil „Tase 09” lõpetajatega pole. Teise kooli väljapanek  annab aga võrdlusmomendi. Soomlaste töödest tekitasid kõige tugevama emotsiooni Marja Patrikaineni makrofleksist puudlid, mis valvasid näitusesaali sissepääsu. Üle meetri kõrged ning mahult massiivsed puudlid sobisid kokku ka autori teise töö, ruumiinstallatsiooniga „Igavikumets”. Installatsioon võiks olla muinasjutu lavastus või muusikavideo (näiteks MGMT „Time to Pretend” / „Teesklemise aeg”) keskkond, puudlid keskkonnaväliselt  esinevad karakterid samast muinasjutust. Patrikaineni pigem makromõõtmetes projektile vastandus Elina Tuhkaneni „Puuseene seeria I–V”, mikromaastikud puuseentel. Ühel oli koobas, teisel ümber kukkunud puu jne. Tuhkaneni orgaaniline lähenemine keskkonnatemaatikale oli Patrikaineni tööga sisuliselt üsnagi võrreldav, vaatamata vormilistele erinevustele. Mõtteliselt sobib sellesse teemasse ka Pasi Rahula „Too Much” („Liiga palju”), installatsioon  pimeda ruumi, külmiku ning mõne kilo laiali jooksnud kartuliga. Soomlaste tööd eristusid selgelt „Taseme” lõpetajate väljapanekust. Tööd olid tasemelt suhteliselt võrdväärsed ning kattusid teemadelt, üldises näitusepildis moodustasid nad tervikliku osa, kindlate tunnustega fragmendi. Mingeid suuri üldistusi „Tase 09” põhjal teha ei saa – paratamatult on sellised ülevaatenäitused kontseptuaalselt heterogeensed  ning mõjuvad visuaalilt kui virvarr. Kui võrrelda ER KI moe-show’d ja väljapanekut Rüütelkonnas, oli viimane isegi terviklikum vaatamata oma rõhutatud ja paratamatule fragmenteeritusele. Muudatused korralduslikus plaanis on kahtlemata õigustatud, kuigi plusse ja miinuseid võib üles lugeda mõlemas variandis. Peamine probleem on taseme ebaühtlus, mis võib bakalaureuse-astme tudengite suhtes ebaõiglaselt mängima hakata. Samas tuleb teadvustada fakti, et magistrikraadi ei anta teeneteta ning enamasti on magistrantide tööd bakalaureuste omadest küpsemad. Ja last but not least: ülevaate või hinnangu kogu akadeemia kõigi lõpetajate kohta saab ikkagi anda kõiki töid koos vaadates, neid omavahel võrreldes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming