Tase tuleb esile kureeritud näitusel „Tase”

Reet Varblane

Näitusel „Tase” arutavad EKA taseme, aga ka laiemalt selle üle, keda praegune noor kunst kõnetab, kunstiteaduse instituudi bakalaureuseõppe tudengid Marten Esko ja Siim Preiman, magistrandid Mario Laul ja Gregor Taul ning EKA kommunikatsioonijuht Solveig Jahnke, küsitleb Reet Varblane. Kunstiakadeemia magistriõppe lõpetajate näitus „Tase” arhitektuurimuuseumis 31. V – 9. VI, kuraator Gregor Taul, kujundanud Mart Vainre. Kunstiakadeemia lõpetajate, viimasel ajal magistritööde näitust on esinduslikus paigas, nagu on seda ka arhitektuurimuuseum, varemgi peetud: kas siis siin, kui Rotermanni soolalao alumisel korrusel tegutses veel kunstimuuseum, või ka Kumu suures saalis. Seekord on tegemist kuraatorinäitusega. Kas seda on ka varem kuraatoriprojektina korraldatud ja kui, siis kuivõrd on kuraator saanud lõputööde väljapaneku valikus kaasa rääkida? Gregor Taul: Nii nagu on EKA ise mitmetahuline, on ka lõputööde näituse korraldus olnud viimastel aastatel sunnitult dünaamiline, et mitte öelda ebaühtlane. Seda on korraldanud nii tudengid, osakonnad kui ka n-ö kutsutud kuraatorid. Mõned aastad tagasi, 2010. aastal, kui lõputööde näitus toimus vahetult pärast Tartu mnt hoone lammutamist Telliskivi loomelinnakus ning seda korraldas Margit Säde – kui mu mälu mind ei peta, siis nimetas ta ennast küll igal pool vaid koordinaatoriks –, oli see minu arvates selge kuraatoripositsiooniga näitus. Solveig Jahnke: Mina olen kunstiakadeemias seitse aastat töötanud, kuid nii tugeva kuraatoripositsiooniga näitust kui tänavu ei ole varem olnud. See positsioon on vaat et sõltumatu sellest, mis on väljas. Kuraator Gregor Tauli avakõnes tuli see ka hästi esile. Tundus, et positsioon oli juba varem valmis, kui tööd kohale toodi. Olen nõus, et ka Margit Säde korraldatud väljapanekut saab kuraatorinäituseks nimetada: see avaldus kohavalikus, kujunduses, kuid ei tulnud nii jõuliselt välja tekstis. Messiboksidena üles ehitatud väljapanekus oli suur annus irooniat: EKA on tahtnud ennast pidevalt näidata ja tõestada, et seal toodetakse nii lõpetajaid kui lõputöid nagu tooteid, sest me võistleme turumajanduse reeglite alusel. Lisaks messistendidele olid seal väljas kõikvõimalikud EKA meened: pastapliiatsid, märgid jmt. Värvitoonid olid valitud ehtameerikalikult punane-valge-sinine (graafiline kujundus Indrek Sirkel). Ma ei tea, kui palju see vaatajale kohale jõudis. Pole ka kindel, kas see oli suunatud kunstiakadeemia juhtkonnale või üldisemalt valitsevale suundumusele, et ka meie peame mängima reklaamitööstuse ja turumajanduse reeglite järgi, peame olema esil, et meid tõsiselt võetaks. Või oli Margit Sädel soov tuua välja sama, mis tänavu Gregor Taulil, et vaid käegakatsutava tulemusega võetakse meid ühiskonnas tõsiselt.

G. T.: Margit Säde ja näituse kujundaja Anu Vahtra lahendus oli kibedalt irooniline, kuid laetud eluterve huumori ja hädavajaliku kriitilise sügavusega. Ma leian, et lõputööde näitus ja sellega kaasnev festival on sütitav formaat, kuna selle korraldamisega kaasnevad ühiskondlik kaalukus, aga ka tavapärasest suurem eelarve. Küsimus on selles, kuidas antud summa piires vaatajaid ärgitada. Maksumaksjate poolt nende endi huvides kinni makstud revolutsioon, nagu Anders Härm kunagi Tallinna Kunstihoone kohta ütles. Kui vaatame lõputööde näitusele magistrandi pilguga, siis on kõige olulisem roll kanda ikka kujundajal, kes tänavu on Mart Vainre. Kui paar aastat tagasi eksponeeriti teaduskondi mitmes kohas üle linna laiali, siis Jaanus Samma Rotermanni kvartali prooviveskis kujundatud vabade kunstide osa oligi nagu Samma kuraatoriprojekt. Ta suhtles üksikasjalikult lõpetajatega ning tulemuseks oli väga hästi komplekteeritud väljapanek.

Mida oodata kunstiakadeemia lõpunäituselt? Või laiemalt, mis siis ikkagi tõendab, et magistrant on lõpetamiseks küps? Mitmel korral kõlanud tõdemuses, et tegemist peab olema käegakatsutava produktiga, ei ole iseenesest midagi negatiivset, kuid meie kontekstis oli sellel irooniatera juures.

G. T.: Lõpunäitus on traditsiooniline initsiatsiooniriitus, mis kuulub paratamatult nii lääne kunstiajaloo kui ka laiema kultuuriloo konteksti. See annab kas või meediale kord aastas võimaluse struktureerida või lihtsalt usutavaks teha neid protsesse, millega kunstitudengid tegelevad. Viise, kuidas seda teha, on praegusel ajal seinast seina ning see sõltub suuresti koolide profiilist, ühiskondlikust positsioonist, eelarvest jms. Minule on sümpaatsed Skandinaavia pisikeste kunstiakadeemiate lõputööde näitused. Näiteks Taanis Jüütimaa ja Fyni kunstiakadeemias, kus kogu koolis õpib kokku kuuskümmend tudengit ja igal aastal on vaid viis-kuus lõpetajat, kutsutakse viimaseks semestriks reeglina väliskuraator, kes, pidades silmas kohaliku Kunstihoone ruume, tegeleb tudengitega mitme kuu jooksul ning tulemuseks on terviklikud näitused. Seevastu Stockholmis Konstfackis, mis oma tuhande tudengiga sarnaneb EKAga, on lõputööde näitustel esindatud peaaegu kakssada bakalaurese- ja magistritaseme üliõpilast ning tulemus on kaunis väsitav. Ka EKAs ei saa kuraator piirduda vaid vabade kunstide lõpetajatega, sest meil on ka disaini-, arhitektuuri- ja kunstikultuuriteaduskond. Kaheksakümne lõpetaja tööde esitamine ühel näitusel on keeruline.

S. J.: See on ju üle maailma väga pikaajaline traditsioon, millest on kasvanud populaarne sündmus – ja mitte ainult oma koolile või ka kunstiringkonnale, vaid kogu linnale. Toogem näiteks Londoni või eelkõige Berliini kunstikõrgkoolid. Praegusaegne turumajandusmentaliteet eeldab avalikelt üritustelt suuri kampaaniaid ja me oleme justkui läbi kukkunud, kui üritust ei kajastata kõikvõimalikes kanalites, sh plakatid üle linna, teated uudistes, reklaamid lehtedes jne. Ka meie kooli puhul tuleb lõputööde näitusest rääkida kooli algusajast peale. Eks kunagi tehti seda oma ülikoolis, nüüd oleme ühiskonna survele järele andes teinud ikka suuremini ja uhkemini.

Kui ka Eesti puhul päris kunstikõrgkoolide algusaastatesse – 1920ndatesse ja 1930ndatesse tagasi minna, siis tollastest lõpunäitustest, kuigi töid eksponeeriti peamiselt oma koolis, kirjutati alati. Need retsensioonid on olnud ka hilisematele uurijatele sageli uuritava kunstniku tööde esimene tõsiselt võetav vastukaja. Just lõputööde väljapanekus on avaldunud looja positsioon. Väljapaneku ühtsusest pole varem kõneldud: lõputöö määras vaid lõpetaja suhe oma juhendajaga, nemad kahekesi otsustasid, mis laadi töö kaudu näidatakse lõpetaja küpsust. Eks oma sõna ütles ka eelkaitsmise komisjon. Lõputööde näitus kuraatoriprojektina on vähemalt meil suhteliselt uus nähtus. Kuivõrd oli sügavam koostöö ehk siis mingigi suunamine võimalik?

G. T.: Tunnistan, et sel aastal ei ole ma ühegi lõputöö loomise algstaadiumis rolli mänginud, suunajateks või ütleme kuraatoriteks võib pidada magistrantide juhendajaid. Ma küll proovisin jaanuarist peale lõpetajatega suhelda, ärgitades neid vastama küsimustele nende eesmärkide, tööprotsesside, EKAs veedetud jms kohta, kuid tulutult. Nähtavasti ei saanud lõpetajad aru, mida ma neist tahan, ja ka minul endal polnud selget visiooni, mida selle infoga peale hakata. Nii et tulemuseks on näitus, kus olen olemasolevatele teostele üpris tehniliselt peale kleepinud kuraatoripositsiooni, mis avaldub peaasjalikult kataloogis ning näitusega kaasnenud vestlusringides. Mõeldes tuleviku peale, siis juhul, kui minna edasi kuraatorinäitustega, arvan ma, et igal teaduskonnal või suuremal osakonnal võiks näituse raames olla oma kuraator, kelle võimuses oleks nii lõputööde kaasjuhendamine, näituse kujundamine kui ka ideeline esitlemine. Arvan, et see on praeguses kontekstis võimatu. Akadeemilises kitsikuses on möödapääsmatult tegemist lõpetaja ja juhendaja vahelise teadustööga ning me ei saa oodata, et haridusametnikud aktsepteeriksid kuraatorite ülbust teha lõputööd nende soovi järgi. Minu nägemuses võivad loomingulisi magistritöid saatvad 80-leheküljelised teoreetilised tööd olla mõttetult laialivalguvad ja tervikut arvestades degradeerivad ning pean mõistlikuks nende asendamist intensiivsete kümme korda lühemate esseedega, kus lõpetajad analüüsivad oma loomingut laiemalt. Kas peaksin selle jutuga minema õppeosakonda, professorite või otse haridusministeeriumi ametnike juurde? Tänavune näitus on kuraatori positsioonilt vaadates selliste ja teiste kõrgema kunstiharidusega seonduvate küsimuste õhkupaiskamine. Tahtsin näitusega küsida, kas see lõputööde esitamisformaat, mis meil on, vastab meie kaasajale või oleks mõttekas midagi teisiti teha.

S. J.: Kui praegusel näitusel ühtsust otsida, siis seda leiab siin küll ja veel. Tuleb vaadata, mis noori kunstnikke-disainereid-arhitekte on huvitanud. Sellel näitusel on nn punane niit täiesti olemas.

Marten Esko: Gregori kuraatorirolli näen praeguse näituse juures konteksti loomises. Magistritaseme lõpetajate ehk siis kaudselt EKA „produktide taseme” on Gregor kõrvutanud EKA ja kunstimaailma toimemehhanismide „tasemega”, mis lisab lõputööde näitusele ja töödele endile täiendava vaatenurga.

Millised on need ühised teemad, teemade ringid, mida võiks välja tuua?

G. T.: Vabade kunstide lõpetajaid ühendab teatav kriitilisus, küll mitte tavapärase sotsiaalkriitika võtmes, vaid seda hämaramal, juurdunud skepsise näol. Näiteks võib tuua Marianne Jõgi installatsiooni, mis toob esile inimhääle kõrgemad helid, midagi mida me ei kuule, aga mis on olemas. Tema teos „Kuuldamatud” osutab minu arust peenelt usutavuse küsimusele. Stsenograafia osakonna kvarteti Ihade Osakond (Henry Griin, Ele Krusell, Sander Põldsaar, Eve Ormisson) lõputöö „Simulaakrum” viitab samuti sellele, et reaalsusena pakutav võib olla näiline. Ka Liisa Kruusmäe on unenägudest tõukunud magistritöös tõlgendanud tõlkimatut. Kuigi näitusel ei ole ükski lõpetajatest läinud välja radikaalse tulemuseni, on siiski kaks magistrantuuri lõpetajat – Flo Kasearu ja Karel Koplimets –, kelle töid arhitektuurimuuseumis küll ei näe, seda siiski teinud. Kasearu puhul on tegemist majamuuseumiga, mis on võrratult tähendusküps kohaspetsiifiline projekt ning Koplimetsa puhul räägime tema magistritööst, mis on väljas EKKMis Köler Prize’i näitusel. Kui küsida, mis on vabade kunstide lõpetajate ühisnimetaja, siis tahaks loota, et see on kvaliteetne kaasaegne kunst. Oleks huvitav kuulda, mis kaasvestlejad sellest arvavad?

Gregor tõi sisse kaasaegse kunsti subjekti mõiste kui hinnangukategooria. Kas see on ka üks kriteerium, mille põhjal „Tasemest” ehk siis EKA lõpetajate tasemest rääkida? Ega ei kujuta küll ette, et vabade kunstide teaduskonnas saaks kaitsta magistritöö perfektselt teostatud maaliga, nagu tehti näiteks XVII sajandil Rubensi ateljees või ka XX sajandi algupoolel meie Pallase koolis. Ka meie praeguses kunstipildis on väljas üksjagu abstraktset kujutamisviisi, kuid selline lähenemine ei ole päris omal kohal kunstikõrgkooli lõputööde näitusel.

Mario Laul: Marek Tammelt on „Taseme” kataloogis avaldatud mõte, et ülikooli eesmärk ei ole toota tööturu tarvis inimesi, vaid kriitilist mõtlemist, et ülikooliharidusega inimesed oleksid võimelised uusi ideid välja käima. Selle formuleeringu võib ka „Taseme” hindamisel aluseks võtta. Vähemalt osaliselt näib EKA küll oma eesmärgi ülikoolina täitnud olevat ehk kunstnikud mõtestavad kriitiliselt ühiskonda enda ümber. Lõputööde puhul on oluline ka tehniliste oskuste tasand: lõpetaja peab olema omandanud teatud tehnilise pagasi.

M. E.: Näituse kontekstis tuleb tuua kindlasti esile „Simulaakrumi” installatsioon: see on tehtud küll konkreetsele teatritükile, aga toimib täiesti omaette aktuaalse kunsti teosena.

Siim Preiman: Eks näituse taseme tagab paljuski ju ka see, kui palju on magistrandil varasemaid näitusekogemusi. Ega EKA-l endal ju eriti häid võimalusi pakkuda ei ole: olgem ausad, meie fuajeegalerii ei ole suurem asi näitusepind. On inimloomusi, kes armastavadki rabeleda ja haarata igast võimalusest ning ongi leidnud juba õppimisajal eksponeerimisvõimalusi, on ennast kehtestanud, aga ka neid, kes teevad vaikselt oma asja ja tulevad täiesti küpse kunstnikuna välja alles magistrilõputööde näitusel.

M. L.: Eks magistriõppesse minnakse ka erineval põhjusel: mõni ei hakkagi näitusi tegema enne, kui on lõpetanud ja endas kindel. Samas, nagu Paul Kuimet oma hiljutises kunstnikuvestluses mainis, õpib tema magistrantuuris mitte diplomi ega ka uute oskuste, vaid just suhtlemiskeskkonna, mujal õppimise võimaluste, uute kontaktide pärast. See haakub hästi ideega ülikoolist kui ennekõike keskkonnast.

M. E.: Aga „kunstnikuks saamine” sõltub ka osakonnast. Paljudel juhtudel toimuvad tudengite esimesed avalikud näitused, alati mitte isikunäitused, juba bakalaureuseõppe aastatel. Heaks näiteks on väga mitmed fotoosakonna tudengid või lõpetajad. See on iseenesest ju hea, kuid ma ei usu, et näiteks Hobusepea ja Draakoni galerii, mis toimivad ka kohatise katsetuspinna või potentsiaalse hüppelauana, peaksid seda olema.

S. J.: Kui vabade kunstide alal minnakse edasi magistriõppesse, siis võetakse seda ikka tõsiselt.

Kui mõelda õppeaja pikkuse peale, siis see oli vähemalt viis, paljudel juhtudel ka kuus aastat. Kaks magistriõppe aastat on loogiline jätk bakalaureuseõppele, mida peaks enamik, mitte vähesed valitud läbi tegema, et üldse saaks rääkida professionaalsusest.

G. T.: Sellele osutatakse ka näituse kataloogis toodud vestlustes. Kui viidata taas Marek Tammele, siis on temagi toonud välja, et Bologna „kolm pluss kaks” idee oli igati üllas selle algses mõttes, et 75 protsenti tudengitest läheks edasi magistriõppesse. Tegelikult teeb seda vaid kolmandik, sest riik ei taga seda rahaliselt jmt. Kolme, nelja või viie õppeaasta kõrval on minu arvates põletavam küsimus see, kuidas tagada magistriõppe tase ning süvendatud eripära. EKA oht seisneb selles, et samade professorite ja dotsentide juures ei anna magistriõpe tudengile midagi sisulist juurde. See on ka üks küsimus, mille tahtsin näitusega seoses tõstatada: kas olemasoleva hariduspoliitika raames on võimalik muuta magistriõpe bakalaureuseõppega võrreldes nii eriliseks, nii meeldivaks?

M. L.: See ei ole vaid EKA probleem. Mina tegin oma bakalaureusekraadi Tallinna ülikoolis sotsiaaltööd õppides. Rõhutati sealgi, et kui tahate oma valdkonnas professionaalselt tegutseda, siis tuleb ilmtingimata magistrantuuri edasi minna, sest just nii omandate tõelise pädevuse. Tegelikkuses see alati nii pole. Palju väärtuslikumaks võivad osutuda hoopis teised kogemused.

M. E.: Eks arusaamu on mitmeid, osaliselt peetakse magistriõpet ju ka nn spetsialiseerumise alguseks, kui võtta bakalaureusetaset sissejuhatusena erialasse. Seetõttu puudub ka näiteks arhitektuuri ja linnaplaneerimise erialal bakalaureusetase: õpitakse vaheastmeteta magistritaseme õppekaval ja seda viis aastat. Kuid ma ei väida, et see peaks igal erialal nii olema, sest näiteks kunstiteaduse eriala eesmärk ei ole ainult tulevasi kunstiteadlasi „toota”.

S. J.: EKAs on üsna levinud, et magistriõpe tehakse mõnes teises osakonnas: algul õpivad maali, magistriõppes on graafikas või fotos jne. Vahetatakse isegi teaduskonda.

Kui meie vestluse algul tõi Gregor positiivse näitena väikese kompaktse Jüüti kõrgkooli, siis EKA-taolisel kombinaadil on ka oma eelised. Kuigi meie nõrkus on pigem kaadri vähesus (igas osakonnas on üks professor ja dotsent), välisõppejõudude kutsumiseks ei jätku raha.

S. J.: Kuigi välisõppejõudude siia toomine, iseäranis pikemaks ajaks, on tõesti piiratud, saavad meie tudengid kas semestriks või ka aastaks minna välismaale õppima vahetustudengina.

Pärast magistriõpet saab ka EKAs jätkata doktoriõppes. Mida see veel annab?

S. J.: Kui veel kord naasta Marek Tamme vestluse juurde, siis ega ülikool pole ju see paik, kus metsikult teadmisi, fakte omandatakse, vaid just nimelt iseseisvat, kriitilist mõtlemist; see on dialoogikoht. Seetõttu venitataksegi õppeajaga, et säilitada see keskkond, ka töökodade võimalus. Kui see pole muud, siis moraalne tugi igal juhul.

Kui võrrelda tänavust „Taset” varasematega: kas tase on ühtlasem? Kas saab rääkida üles- või allaminekust?

G. T.: Ma arvan, et kahe või isegi kolme aasta plaanis on arengust ebaaus rääkida, kuna magistrantide lõpetamine on juhuslik. Nii võiks tänavuse näituse puhul väita, et EKAst põnevat maalikunsti ei tule, kuid vaataja ei tea, et Mihkel Maripuu ja Mihkel Ilus otsustasid lõpetamise viimasel hetkel edasi lükata. Samamoodi pikendas õpinguid ka Sigrid Viir, kes lisanuks näituse CV-le rahvusvahelist ilmet. Ent kui me võrdleme tänavust taset eelmise aastaga, siis näitust vaadates on tänavune looming loomulikult palju parem ja ühtlasem. Möödunud aasta eksponeerimistingimused Rüütelkonna hoones olid katastroofilised ja õigupoolest ei saagi neid näitusi võrrelda.

S. J.: Palju oli isikunäitusi, millega magistrikraad kaitsti. Ennast meie kunstipildis kehtestanud magistrandid, n-ö staarid eelistasid isikunäitust.

On selge, see tuleb ka meie vestlusest välja, et mida paremas ja ka mainekamas ruumis näitus on ja iseäranis, kui see on kureeritud, siis see toimib paremini. Küsimus ei ole siiski ainult tööde paigutamises ja kujundajarollis, nagu Gregor tagasihoidlikult nimetas, kuraatoril on ka lõputööde näituse juures vaieldamatult oma koht. Kuidas on tänavu publikuga lood? Kas arhitektuurimuuseumis on seda rohkem külastatud kui Telliskivi loomekeskuses või Rüütelkonna hoones? Kas EKA lõpetajad on jõudnud n-ö avalikku pilti?

M. E.: Kui ma näitusele astusin, siis oli kohe tunne, et tegemist on päris, igati professionaalse näitusega. Seda oli hea tõdeda, iseäranis, kui mõelda EKA kontekstis peale: oma hoonet ei ole, oma galerii on nigelavõitu.

S. J.: Eks eelkõige koht on tekitanud positiivse hoiaku. Telliskivi loomelinnaku näituse puhul oli vastakaid arvamusi, vaid vähesed said kontseptsioonist tõesti aru.

S. P.: Neli aastat tagasi oli Telliskivi keskus ju märgatavalt vähem arenenud, avalikkusele kodustatud.

G. T.: Etableerunud asukoht ei ole siiski publikut suurendanud: näitusel käib ikka 30 inimest päevas, nädalavahetusel küll üle 100. Seda on küll kaks korda rohkem kui teistel siinsetel näitustel, aga võiks ju olla kümme korda rohkem. Eks siit kasvabki välja küsimus, kes on see publik, kelle peale noored kunstnikud oma töid tehes mõtlevad. Keda nad kõnetada tahavad?

M. L.: Kui käisin kevadel Hobusepea galeriis Anu Vahtra ja Reimo Võsa-Tangsoo kureeritud noorte fotokunstnike näitusel „Pöördumised”, siis paljudes seal eksponeeritud töödes ei tabanud ma suhet ühiskonnaga laiemalt. Ma ei ütle, et kogu kunst peaks seda tegema, aga kui see puudub täielikult, siis on kunstiväljaga otseselt mitte seotud vaatajal väga keeruline suhestuda. Paljud noored kunstnikud käsitlevad kunsti ennast kui ainest, adresseerivad kunstivälja sisemisi küsimusi. Hiljutiste diskussioonide taustal on see küll päevakajaline, kuid ma ei kujuta ette, kui kaua saab välja siseteemasid vaatlevat kunsti teha juhul, kui soovitakse kõnetada ka laiemat publikut. Publiku suurendamisel on oluline iga näitus, ka kõige väiksem. Iseasi, kas see on iga noore kunstniku eesmärk.

M. E.: Teemasid, mis ehk kõiki vaatajaid kõnetaksid, ei ole just palju ning nendele keskendumine ei oleks ka väga viljakas. Tuleb osata kahe vahel laveerida – hea kaasaegse kunsti teos ei oma ainult ühte tõlgendusvälja.

Võib ka vastu väita, et inimesed on tüdinud päevakajalisest temaatikast, et nad tahavad näitusesaalis näha midagi, mis kuulub ilukategooria alla ehk mis on üles ehitatud kindlate tunnuste järgi. Ning ka aktuaalne, publikut potentsiaalselt puudutav kunst on ikka n-ö kaotatud lahing. Palju te kuraatoritena, Gregor, Marten ja Siim, publiku peale mõtlesite, kui 1. Mai galerii viimase projektina EKA tudengite näitust tegite?

M. E.: Eks me tegime seda eelkõige kunstnikele ja endale mõeldes, sest tegemist oli ju enamjaolt juba mainitud „katsetusega”. Muidugi mõtlesime ka publiku peale ning üritasime võimalikult laiahaardelised olla: kasutada ära asukohta ning tõmmata ligi uut publikut. Hea näide on skulptuurimagistrantide rühmitus SUHE, kelle toiduainetest valmistatud originaalkunstiteoseid järele aimavad skulptuurid tõmbasid tänavalt ligi ka täiesti juhuslikke varem kunstiga otseselt mitte kokku puutunud möödujaid.

SUHE alustas esimeste aktsioonidega ju skulptuuriosakonna oma galeriis Raja tänavas. Kas publiku reaktsioon n-ö kõrvalises kohas, nagu on seda Raja tänav, erines kesklinna esindusliku paiga omast?

G. T.: Nii palju, kui ma toona Raja galerii aktsioonidest osa võtsin, võeti SUHE objekte kohalike elanike seas hästi vastu. Lisada tuleks, et toona meelitas inimesi esimest korda galeriisse astuma kunsti õnnestunult propageerinud ürituste sari „52 üllatust ja ideed”. 1. Mai galeriisse kaasasime nende kunstiteoste söömise aktsiooni just selle mõttega, et meelitada näitusele inimesi, kes meie arvates polnud võib-olla mitte kunagi näitusel käinud. Nõustume vist kõik, et nende aktsiooni ajal oli lihtne suunata inimesed Suur-Karja tänavalt galeriisse, kus neil ei jäänud muud üle kui suhestuda sellega, mida neile pakkusime. Selle näitusega oli meie eesmärk tuua külastaja, kes pole kunagi varem näitusel käinud, galeriisse ja murda tema eelarvamuste blokk, mille ta ehk automaatselt efemeersena mõjuva kaasaegse kunsti puhul kasutusele võtab. Kasutasime selleks nii seinatekste kui iseenda kohalolu, pakkudes vaatajatele välja võimalikke tähendushorisonte. Iroonilisel kombel ilmus näituse avamise päeval Sirbis Hanno Soansi viis teravat teesi kaasaegse kunsti kohta, kus ta taunis kaasaegsest kunstist kõnelemise puhul pseudosotsioloogilist targutamist ja kõigile sobivaid lepitamissoove. Mulle on väga sümpaatsed tema ootused kaasaegse kunsti suhtes, kuid romantikuna ei taha ma enne alla anda, kui olen saanud kõigile selgeks teha, et mõnest teosest ei peagi aru saama. Selgitustöö ei tohiks aga tähendada professionaalses mõttes hinnaalandust.

S. P.: Mina ei ole nõus publiku jaotamisega tava- ja erialapublikuks. Publiku ühine nimetaja on huvi kunsti vastu. Mulle nii meeldib, et sa tõid sisse romantiku mõiste: see tundub küll pehmena, aga see on avatud, sõbralikkusele kutsuv määratlus. Me püüdsime 1. Mai galeriis saada üle sellest külmast kaugusest.

S. J.: Sageli ka lihtsalt ei julgeta tulla, kardetakse, et ei olda teretulnud.

G. T.: See on ka üks põhjus, miks kutsusin näitust „Tase” kujundama Mart Vainre, kes on väga täpne kunstnik ja empaatiline inimene. Ta rääkis kunagi Sirbi veergudel, et kui ta võttis osa avatud ateljeede projektist, siis tuli tema ateljeesse üks vanem mees, käis seal nõutult ringi ega öelnud midagi. Läks ära, tuli aga tagasi, kortsutas kulmu ja ütles, et ta ei saa midagi aru. Mart Vainre vastas, et kui ta käis veel keskkoolis ja hakkas kunsti vastu huvi tundma, siis tundis ka ise kunstnike liidu galeriisid külastades pidevalt sama, et ei saa mitte millestki aru, kuigi nii väga tahaks. Ühel päeval jõudis talle pärale, et näitust ei peagi alati lõpuni ratsionaliseerima, naudingu vms saamiseks piisab intellektuaalsest pingutusest.

M. E.: See on ju sama, mida ka (kõrg)haridus peaks pakkuma: tuleks olla aktiivselt avatud ning vältida eelarvamustel põhinevat otsustamist.

M. L.: Leian, et egiidi all, et ei peagi aru saama, publikut ei kasvata. Lisaks on ju palju selliseid teoseid, näiteks Kristina Normani ja Jaanus Samma teosed Köler Prize’i näitusel, mis puudutavad väga aktuaalseid ja ühiskondlikult olulisi teemasid. Nendega tuleb kaasa mõelda, ei piisa sellest, et ei saa aru ja see ongi hea. Mis ei tähenda, et välistatud oleksid ka väga subjektiivsed tõlgendused.

S. P.: Kui kunstiajaloo haridus koolis lõpeb modernismiga ning kui selle põhjal oled kujundanudki oma arusaama, et see on kunst, siis on selge, et kunst, mis kõneleb avalikult homoseksuaalsusest või immigrantidest, on võõras.

S. J.: EKA kunstipedagoogika osakonnas tegeletakse Annely Köstri eestvedamisel väga aktiivselt, lausa agressiivselt nende teemadega. Nad otsivad magistriõppesse väga häid kandidaate, et kogu meie üldhariduslikku kunstiõpetust otsustavalt muuta.

S. P.: Ma ei taha seda küll öelda, aga kriitiline mass on oluline: Rootsis nad võivad lubada, et osa potentsiaalset kunstipublikut kukub ära, meie ei saa seda lubada.

M. L.: Ja mina siiski usun, et kunstil on jõudu maailma muuta. Kui aga see potentsiaal ei jõua laiema publikuni, kui see jääb talle võõraks, on mõtlemisruumi.

S. P.: Kunstnikud, iseäranis need, kes tahavad oma sõnumi vaatajani tuua, peavad põhjalikult esitusviisi, teostuse peale mõtlema.

M. E.: Samas tekib ka küsimus, et mil määral peavad kunstnikud vajalikuks oma kindlat sõnumit otseselt igale vaatajale edastada. Aga see on juba pigem retooriline küsimus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming