Tarve ja kunst

Vappu Thurlow

Galerii Kunst & Disain asutajaliikme Ilme Rätsepa ja Vappu Thurlow vestlus ajast ja inimestest ning sellest, mis on kunst. Tallinnas töötab juba kuuendat kuud galerii Kunst & Disain, mis asub Viru keskuse IV korrusel. Galerii kümnest asutajast viis on tekstiilikunstnikud, lisaks üks graafik, üks projekteerija, üks fotograaf ja kaks sisearhitekti. 2004. aasta detsembrist peale on galerii suurel näitusepinnal toimunud järgmised väljapanekud: Mati Karmini miinimööbel, tekstiilinäitus ?Triibuvaip? koos Tiina Mangi büroo mööbliväljapanekuga, moedisainerite näitusmüük, ?Aja taju? (K. Pajupuu, M. Jõeäär, Ü. Saatmäe ja mööblifirma Greenhand), Ene Parsi lapitekinäitus ?Uneaeg?, Viru keskuse sünnipäevanäitus Viru väljaku arendamise ajaloost, vaibanäitus ?Vaba tahe?, kus demonstreeriti kohapeal ka gobeläänikudumist. Alles mai II poolel avati, põrandapinnalt Eesti suurimas galeriis esimene kujutava kunsti näitus ?Vaprad ning andekad?, millel esinevad maalijad Merike Estna, Epp Viires, Monika Kreegi ja Hermes Sarapuu ning graafikud Tõnis Kenkamaa ja Marko Nautras.

Kõigepealt räägi tutvustuseks, kes on Ilme Rätsep.

Hariduselt olen tegelikult moekunstnik. Pööre tuli siis, kui sain aru, et teenindamine mulle ei sobi. Läksin tööle tehnikaülikooli, kus korraldati ümber õmblustoodete tehnoloogia ja konstrueerimise õppetool, ning see panigi mind kümme aastat pärast lõpetamist eriala vahetama. Tegelikult oli vaja ka kümme aastat õppida unustama seda, mida olin instituudis omandanud. Tolleaegses ERKIs olid mõned väga kindlad dogmad, millest oli vaja vabaneda. Selle kohta ütles üks õppejõud: meil oli väga hea kunstiharidus, aga tipud lõigati ära. Teisisõnu: teistest üle kasvada ei maksnud kellelgi.

 

Kas see käis ainult moe eriala kohta?

Ei, see käis kogu ERKI maja kohta.

 

Ja kuhu need tipud siis sattusid, kui nad ära lõigati? Või lihtsalt igaühele sisendati algusest peale, et teistest ei tohi erineda?

Jah, seda tehti nii, et tudeng ise ei teadnudki.

 

Mis võiks olla TÕELINE KUNST?

1998. aastal sattusin esimest korda Berliini Herakleioni muuseumi. Seal on väljas esemed umbes 1350. aastast enne Kristust. Neid vaadates näed tõesti, et tavaline tarbeese võib olla sõna otseses mõttes kunstiteos. Seal kõndides käis mul lõpuks see vajalik klikk, tänu millele jõudis kohale: ei ole üldse tähtis, missugust kunsti (?kõrget?, ?madalat?) sa teed, vaid hoopis, et teed seda, mida tunned, et pead tegema. Et teos on hingega tehtud. Sa võid maalida kas või tikutoosi etiketti; kui teed seda hästi, siis lase käia! See kehtib kõigi loominguliste alade juures: kui oled luuletaja, siis, palun, luuleta, aga ära hakka romaani kirjutama!

Teisele alale kippudes ? mis võib sulle ju prestii?ikamana tunduda ? võid hakata ise praaki tegema, samuti võtad ehk mõnelt teiselt võimaluse oma kutsumust järgida.

Tarbekunstnikuna olen veel seda tundnud, et oluline ei ole tulemus, vaid protsess. Kui ma oma ateljees ümber raami käin, siis mul on võimalus õnnelik olla. Pean olema kogu aeg tunnetuslikult ja vaimselt kõrgtasemel. Võtan vastu otsuseid ja suhtlen oma valmiva teosega. Kujutan ette, et keraamikul võib olla täpselt samuti.

Siis saan teose valmis. Kui on hästi läinud, tunnen tulemusest rahulolu. Aga sellest hetkest, kui ma ta raamilt maha võtan, on mul piltlikult öeldes poogen. Võin ta näitusele välja panna ja distantsilt vaadata koos teiste autorite töödega; aru saada, kas ta on päris hea või enam-vähem, aga sealt edasi mul side katkeb. Kuni teos on raami peal, on ta minu oma. Niipea kui raami pealt maas, on vaataja oma.

Küllap vist kõik tõelised kunstnikud võivad öelda, et nad on kõige õnnelikumad siis, kui loovad?

See tuleb märkamatult. Vahel tuled ateljeesse, näiteks kõigepealt on külm ja vaja kütta, lisaks on peas veel mõnigi banaalne probleem. Tuju on nii kehv, kui üldse olla saab. Siis hakkad kõigepealt rutiinset tegema ja kangast raamile õmblema, aeg läheb tasapisi. Õhtul paned pintsli käest ja mõtled: miks mul paha tuju oli? Looming lülitab täiesti korralikult teisele lainele.

Sina oled selline kunstnik, kelle kangaid palju ostetakse.

Ostmise põhjus on seesama: kui oled professionaalselt ja kogu hingest teinud, siis on see informatsioon teoses sees. Kui oled ise endaga rahule jäänud. Muuseumis on ju ka nii: ühe pildiga suhtlen intensiivselt, teine on minu jaoks täiesti tühi.

Toon sulle hästi kauge näite: Egiptus. Me kõik teame, kuidas Egiptuses figuuri kujutati. Kui ma seal esimest korda muuseumis käisin, siis tekkis mul tunne, et inimest ei olegi võimalik teisiti kujutada. Reljeefe vaadates tuli mul Luksoris selline kiiks ? veendumus seina peal oli nii suur ?, et olin täiesti nõus uskuma kogu seda müüti hauatagusest elust. Samal ajal mõnes teises templis vaatasin kõike täiesti rahulikult, kontakti ei tekkinud. Näiteks Abu Simbelis on seinad minu jaoks täiesti tühjad. Jumalad on düstroofilised ja ma ei usu neid. Sissekäik on totaalne ja võimas, aga tagapool ei ole miski veenev. Mul tekkis küsimus: kas see tuli templi tõstmisega või oli ta nii kaugel Nuubia piiri ääres, et Ramses üldse selle templi vastu huvi ei tundnud ja seal tehtigi haltuurat? Kaasajal on täpselt samuti: teed, saad ise rahulduse ? ja vaataja usub sind.

James Thurlow, kes on filosoof ja vaataja, aga mitte kunstnik, iseloomustab seda ?kiiksu? nii: kunstis peab olema selline lummav jõud, mis midagi värisema paneb.

INIMESED on erinevad: kes vajab installatsiooni, kes maali seinal, kes ainult keraamilist vaagnat, millest piisab tema iluvajaduse rahuldamiseks. See tõsiasi, et üks vajab ilu ainult tarbimise tasandil ja teine muuseumis; kolmas elitaarses näitusekeskkonnas, mõjutab kunsti käekäiku tahes või tahtmata.

Teine aspekt on geograafiline. Vaadakem, mis toimub praegu Lääne-Euroopas, kus tarbekunsti sellisel kujul enam ei ole. Kui läheme Belgiasse, näeme küll Belgia pitsi, millest osa on käsitsi kootud ja väga kallis. Saksamaal on Meissen ja Kreekas keraamika, kuid kõik on ajalooline, kaasaegset kunsti selles enam ei ole. Kuna Eestis oli veel hiljuti tarbekunstis nii hea haridus, on meil praeguseni see traditsioon olemas. Olukord sõltub sellest, mida inimene hakkab pärast kunstikooli lõpetamist tegema. Nüüd on ju tohutult palju valikuid: võib minna tööle reklaamibüroosse, hakata tegema massitiraa?i või hoopis mitteerialast tööd, või siis loomingut tegema. Viimaseid on viimasel kümnel aastal suhteliselt vähe peale tulnud.

Aga vanad tegijad ju jätkavad?

Galeriis ma viskasin nalja, et kõige nooremad tegijad on meil umbes 40aastased: meie tulevik.

 

Aga mõned ju ikka on, näiteks moekunstis, mis on kommertslikum?

Jah, ka keraamikas on noori, viltijad on noored. Kümme aastat tagasi oli noori siiski massiliselt, nüüd enam mitte.

 

Ja galeriisid, kus nad oma teoseid müüvad, leidub samuti.

Vanalinnas on Bogapott, Galerii 2, Lühike Jalg, Portaal, A-galerii. Kõik müüvad tarbekunsti. Selleks peabki galerii kunstnike käes olema, sest kui juba mõni ärimees galerii asutab, hakkab ta seal kindlasti suveniire müüma; need lähevad tunduvalt paremini. Pinnad on väga väikesed. Kui eksponeerida saja ruutmeetri peal kolme suurt vaipa ja kümmet väikest, siis valikuvõimalust ju tegelikult ei ole.

See oligi üks põhiline mõte, kui me Viru keskuses suure pinnaga galeriid tegema hakkasime: et kunstnikel oleks võimalus tööd teha, eksponeerida ja ka müüa ? kuigi see on kommerts ja sellest ei sobigi nagu rääkida.

Aga kust läheb kommertsi piir? Tarbekunstiteosed on ju unikaalsed, autor on õppinud enamasti viis aastat tehnikat, kompositsiooni ja muud kõrghariduse juurde kuuluvat. Taska köidetud raamat on praegu rariteet. Kas Ilme Rätsepa kangas ? kui mitte praegu, siis viiekümne aasta pärast ? ei ole rariteet? Kindlasti on see parem kui mõne maailmakuulsa firma kõrgehinnaline toodanguartikkel. Kas tõsiasi, et meie tarbekunsti prestii? on veel välja kujunemata, ei tule mitte meie endi nõrkusest?

Kindlasti see väärtustamine tuleb kunagi, paraku nõuab see aega. Praegu on ikka veel see pimestavalt uhke tunne, et oleme tublid ja iseseisvad; oleme Euroopas ja tahame kõike, mis seal on: projektipõhist kunsti jne. Ma ise muretsen kõige rohkem selle pärast, et kui me lõpuks omaenda kultuuri väärtusi jälle nägema hakkame, kas traditsioon selleks ajaks mitte katkenud ei ole.

AJA kohta arvas Ilme:

Infoühiskond produtseerib vajadust tulla tagasi käsitöö juurde. Praegu korraldatakse üsna palju täienduskoolitusi ka tehnikaülikoolis. Kui inimene istub terve päeva klaviatuuri taga, siis ta oma töö tulemust käes hoida ei saa, nagu näiteks sai keskaegne meister. Sellepärast võtab ta hea meelega kas siidimaali- või keraamikakursuse, kõigepealt algajate ja siis edasijõudnutegi oma. Paar inimest on mulle rääkinud, et kui nad laupäeval siidi raamile tõmbavad, siis unustavad nad täielikult kogu nädala jama. Vabal ajal midagi kätega teha ? see võimalus võib hakata kultuuri arenguprotsessi tagasi kerima.

Kui näiteks sakslased, kellel on juba tohutult võimalusi kursustel käia ja ise kunsti teha, siin käies maalitud rätikuid näevad, mis on professionaalselt tehtud, siis nad kaotavad täielikult pea. Nad tunnevad eksimatult ära, et need on käsitsi maalitud, ja ei saa ostmata lahkuda. Neil sedasama professionaalsel tasemel enam ei ole, ainult mustrilehe järgi tehtud, milles on muidugi suur vahe. Seega mujal maailmas seda traditsiooni antud kujul enam ei ole ja turistile on meie tarbekunst vanalinna galeriides üks vapustusi. Ameeriklastest ma parem ei räägigi: esimene reaktsioon on, et nad ei usu; kui neile näidata kõike kuni autori signatuurini välja, siis on nad põrmus ja nõus kulutama ükskõik kui palju raha.

Galeriisse Kunst & Disain turistid veel naljalt teed ei leia.

Tõsi, selleks tuleb veel tööd teha. Viru keskus on muidugi kunsti seisukohalt üks väga omapärane koht. Karmin, kes meie galerii suurust nähes oli algul ?okis, ütles näituse tegemise käigus umbes sellise lause: ?Ja ongi õige! Kunst tulebki tuua tarbijani.? Galerii toomine kaubanduskeskusse on kunstiga leppimise pehme versioon. Siiatulek ei nõua suurt pingutust. Saab tulla ja vaadata ilusaid asju, lihtsalt olla teises keskkonnas. Ta on kaubanduskeskusest niivõrd erinev. Kui tahad edasi minna, võid juba minna kitsa spetsialiteediga galeriisse.

Olen juba galerii asutamisest peale unistanud, et ka selle kõrval oleks kohvik, kus ei oleks nii palju rahvast kui I, II ja III korrusel, ning kus sisseoste tegev inimestevool liiga käeulatuses ei oleks.

Ka mina eelistaksin, et kui lähen kellegagi koos kuhugile istuma, et ?selg oleks kaitstud?: et mu tagant ei käiks läbi tundmatu seltskond.

Arvatavati on see lihtne privaatsus, mida me südames ihkame. Mõtlen tihtipeale: tahaksin, et kohvikul oleks vähemalt kaks kindlat, läbipaistmatut seina.

Näituse avamisel oli meil juttu sellest, et tänapäeva inimene tegelikult kardab kunsti. On neid, kes projektipõhist kunsti naudivad, kuid palju on ka neid, kes näitustelt põgenevad: ütleme näiteks, kui nad seal kirstuga vastamisi satuvad.

Loodame, et galerii kaubanduskeskuses mõne inimese kunstihirmu natuke maha võtab.

Kas Kunst & Disain on peamiselt orienteeritud siiski tarbekunstile?

Kui me galeriid tegime, siis oli plaanis teha V ja VI korrusele suur kultuurikeskus, nii et me ei kirjutanud kujutavat kunsti üldse projekti sisse. Viru keskus ei tahtnud lubada isegi pisigraafika müüki, aga ma tegin neile selgeks, et väga kindlaid piire kunstis ikkagi ei ole. Täpselt samuti kui maali, võib ka vaiba kohta küsida: kui see on komposisioonilt suurepärane, kas tegu on siis kujutava või tarbekunstiga?

?Vaba tahte? näitusel köitis mind Mari Haaveli ?Silmamaa? ? leid , millega ükski nähtud kontseptuaalne teos viimase viie-kuue aasta jooksul minu meelest võistelda ei suuda. Ma ei olnud ka ainus, kellele see gobelään nii tugevat muljet avaldas. Kohtasin seal oma kunagist klassiõde Jannet, keda teos samuti vapustas, äratades temas taas kunagise suure kiindumuse hobuste vastu. Pärast näituselkäiku läksime koos kohvi jooma (raamatupoodi ja selle kohvikut eraldab galeriist ainult üks trepp) ning vestluses tuli ta iga natukese aja pärast tagasi hobuste teema ja Mari Haaveli vaiba juurde. Mõtlesin: just nii mõjub üks suurepärane kunstiteos inimese peale.

Olin sellest vaibast samuti vapustatud. Ka Ene Parsi lapitekinäitus pakkus hämmastavalt ilusaid, ühtaegu dekoratiivseid ja funktsionaalseid esemeid ilusa magamistoa jaoks.

Jõudsime ühisele järeldusele, et kunsti otstarve on vaimu ja keha ühtsus, mida võib kogeda mitmel tasandil; vastavalt inimesele, ajale, võimalustele ja sellele, kui palju on õnne: näiteks sündida just sellisel ajastul, mil sinu mõttekaaslased kunsti teevad ? või vähemalt nende teosed muuseumist üles leida.

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming