Tartu Kunstimuuseum loobub tarbekunstist

Krista Piirim?

Tartu Kunstimuuseumi tarbekunstikogu üleandmisel Eesti Rahva Muuseumile säiliks kogu terviklikkus.  

Tartu Kunstimuuseumi tarbekunstikogu tekkis nagu muuseum ise, sõltumata pealinnast. Kunstimuuseumi alusvara panid 1940. aastal kokku Tartu kunstnikud. Tarbekunstikogu sai alguse sõja-aastatel, kui tolleaegne direktor Voldemar Erm hakkas muretsema välismaale põgenenute ja küüditatute korteritesse jäänud kunstivarade, sealhulgas mööbli pärast. Tal õnnestus, vist ainsa direktorina Eestis, sõlmida kokkulepe rahandusosakonnaga, et tühjaksjäänud korterites tehakse inventuur ja kunstiväärtused tuuakse muuseumi varjule. Mõni päästeoperatsioon oli tuberkuloosihaige Ermi jaoks lausa kangelastegu. Tundub, et kõige dramaatilisem sõit võeti ette 1944. aasta novembris Viljandimaale Tusti tallu päästma sinna evakueeritud prof Schlossmanni mööblit ja kunstivarasid, mis olid kohaliku täitevkomitee poolt ülevõtmise ja laialikandmise ohus: “Varustasin end paari soojema rõivastusesemega ja neljapäeva hommikul läks sõiduks. Novembri külmadega pole 140 km-line sõit just nali. Pealegi kui juba enne oled köhas ja nohus. /—/ Lahtises veokis vuhiseb kohutav tõmbetuul. Kraadiklaas näitab 5-6 kraadi alla nulli. Kümmekond inimest suruvad end üksteise vastu nagu kanapojad pesas. Ent seegi aitab vähe – külm tuul otsib üles iga väiksemagi pilu, kuhu vahele oma pakasesõrmi sirutada ning pigistada iga lõdisevat liiget nagu tangidega. Tee on konarlik ja auklik, auto suudab arendada õige tagasihoidlikku tempot. Inimesed püüavad end ja teisi lohutada naljade ja vestlustega – asjata, sest külma võim on tugevam. Maastik on luitunud hall, pilved madalad, puhutine päike jõuetu ja rõõmutu kui vana rauk. Kohati on sadanud lumeräbu. Lohutamatu olek õõtsuval veokil. Loetakse vaid kilomeetreid, oodatakse sõidu lõppu. Tustile jõuame alles õhtu eel hämarikus” (Krista Piirimäe, 100 aastat Voldemar Ermi sünnist. – Muuseum 2005, nr 18, lk 39 – 41).

Tarbekunstikogu esimesed ostud olid Jaan Koorti kaks vaasi, seda tänu tema tütrele Tuui Koortile. Ka paljud teised esemed on annetatud just nimelt Tartu kunstimuuseumile. Kõige väärtuslikum, ligi sajast jaapani tarbekunstiesemest koosnev komplekt on osa Jaapani riigi kingitusest Nõukogude Liidule kahe maa vahel sõlmitud vaherahu 10. aastapäeva puhul (1959). Nõukogude Liidu kultuuriministeerium jagas mahuka kingituse laiali parimatele muuseumidele. Eestist loeti nende hulka ainsana Tartu Kunstimuuseum (direktor Vaike Tiik ja peavarahoidja Tuui Koort).

 

Tarbekunstikogust loobumine

 

Tartu kunstimuuseum on juba aastaid pidanud tarbekunsti teisejärguliseks: ei ole korraldatud näitusi ega trükiseid välja antud, ostukomisjoni pole kutsutud tarbekunstikogu hoidjat ning kui keldris muutusid hoiutingimused katastroofiliseks, siis toodi sealt kõrgematele korrustele ainult maalid.

Siiski oli direktor Reet Margi otsus kogust loobuda ootamatu. Direktor avalikustas oma otsuse aasta üldkoosolekul 12. IX 2005. Ta põhjendas seda ka kirjalikult: “TKM pole aastaid omanud vahendeid tarbekunstikogu täiendamiseks. Varasem kogu on omandatud varem, kui tarbekunstimuuseum puudus või oli EKM-i osa. Hetkel olemasoleva kogu hoidmine on maja spetsiifikast ning rahaliste vahendite nappusest tingituna raskendatud. Seepärast peab muuseum tegema rasked valikud ning keskenduma prioriteetidele.”

Esimesel hetkel võib tunduda, et on ju ükskõik, kus muuseumis kunstiteosed asuvad, peaasi et need on hästi hoitud. See ei ole päris nii.

Olulisi kultuuriväärtusi ei ole mõistlik koondada ühte hoonesse ega ka mitte ühte linna – esimest turvalisuse seisukohalt, teist regionaalpoliitilistel põhjustel. Iga linn ja vald tahab vaatamisväärsusi, millega tutvumiseks peab just sinna sõitma. Oluline on ka iga asutuse töötaja enesetunne ja uhkus oma institutsiooni üle. Muuseumi puhul on üheks selliseks faktoriks kogude suurus ja mitmekesisus (tänu tarbekunstikogule kujunesid Tartu kunstimuuseumi kunagistest töötajatest Tuui Koortist, Maire Toomist ja Mari Pillist selle ala suurepärased tundjad, raamatute ja artiklite kirjutajad).

Rahapuudusega  ja prioriteetidele keskendumisega on muuseumis põhjendatud juba  pea 20 aastat mitme tegevusala lõpetamist, Elvas asuvast Eduard Kutsari majamuuseumist loobumist ning Tartus paiknenud Anton Starkopfi ateljeemuuseumi likvideerimist. Muuseum ei ole nende sammude tulemusel rikkamaks saanud, rahapuudus tundub direktorite sõnu uskudes aina süvenevat. Tarbekunstikogu 840 eseme hoidmine ei nõua märkimisväärseid ressursse.

Prioriteetidest on räägitud alati üldsõnaliselt ja seda ka nüüd. Mille nimel konkreetselt mida tehakse, mis on muuseumi positiivne arenguprogramm, sellest ei ole direktor veel juttu teinud.

 

Kogu terviklikkus

 

65aastasel Tartu kunstimuuseumil on soliidne ajalugu ja traditsioonid, muuseumitöötajad on teinud oma tööd südamega, teinekord ennastsalgavaltki. Kogude kasvatamine on olnud sihipärane, igal kunstiteosel on oma saamislugu, kogud on selle koostajate töö tulemus ja nende nägu. Tartu tarbekunsti puhul on arvestatud Tartu vajadusi ja eripära ning seda on Tallinna tarbekunstimuuseumi töötajad märganud. Nad on kiitnud meie kogu, see olevat teistsugune, on hea, et ta olemas on. Kogu äraandmine on hoolimatus oma eelkäijate töö vastu. See tähendab loobumist ühest uurimisvaldkonnast, sellega võetakse võimalus seda teha järgmistelt Tartu kunstimuuseumi töötajate põlvkondadelt.

Veelgi halvem on kogu lõhkumine ja jagamine kolme asutuse vahel: keraamika jääks Tartu kunstimuuseumi, nahkesemed, tekstiil ja jaapani tarbekunst Tallinna tarbekunsti- ja disainimuuseumi, mööbel Eesti Rahva Muuseumi.

Kui muuseumi juhtkond ei vali parimat teed – olla lojaalne oma asutusele ja jätta Tartu kunstimuuseumi vara Tartu kunstimuuseumile –, siis vähem halb lahendus on see täies mahus üle anda Eesti Rahva Muuseumile. Siis säilib terviklik kogu, mida on uute ostudega hea täiendada. Tartus tegutseb edukalt tarbekunstikallakuga kõrgkool ja ühe Tartus asuva muuseumi kohus peaks olema parimad näidised järeltulevatele põlvedele talletada. ERM saab siis korralikult täita Tartu tarbekunstis ja nüüd ka disainis seda rolli, mida kaua aega tegi kunstimuuseum.

Kunstimuuseum on siis vähemalt lojaalne Tartu linnale, kes konkureerib Tallinnaga Euroopa kultuuripealinnaks saamise nimel aastal 2011, kui hoiab Tartu kultuurivarad Tartus.